Hetkel on käsil väga oluline samm meie looduskaitses – looduskaitseseaduse muutmine. Looduskaitseseaduse ja jahiseaduse muutmise seaduse eelnõus seisuga 12.08.2024 on kliimaministeerium eesmärgiks seadnud küll 30% riikliku kaitse tagamise maismaal, kuid mitte merealal. See on halb üllatus, kuna alles möödunud sügisel tutvustas kliimaministeerium Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOM) aruannet, mille kohaselt on Läänemeri endiselt halvas seisus ning seisund ei ole viimase kuue aasta jooksul paranenud.
Eesti mereala omab palju loodusväärtusi. Üheks oluliseks neist on linnud. Meie merealal sulgib, peatub läbirändel ja talvitab suur hulk veelinde, näiteks sukelparte, kaure jt. Mitmed nendest kuuluvad rahvusvaheliselt ohustatud liikide hulka. Eestis esineb kaheksa rahvusvahelise looduskaitseorganisatsiooni IUCN (International Union for Conservation of Nature) poolt globaalselt ohustatuks tunnistatud linnuliiki, neist viis (aul, tõmmuvaeras, kirjuhahk, punapea-vart ja sarvikpütt) peatuvad meie merealadel. Eesti pindala on väike ja proportsionaalselt sellega moodustavad ka meil esinevad isendid sageli ainult väga väikese osa liikide koguarvukusest. Mitmed merel peatuvad liigid on selles osas erandiks. Eesti Maaülikooli ornitoloogide hinnangul võib meie vetes peatuda näiteks 48% merivardi, 25% auli, 20-22% vaeraste ja 20% kirjuhaha rändetee asurkondadest. Meie vetes asuvate peatusalade seisund mõjutab selliste liikide käekäiku tervikuna. Meri on oluline toitumisala rannikul ja väikesaartel pesitsevatele lindudele. Lisaks toimub mere kohal rände ajal elav lindude ülelend, mida merre rajatavad kõrged objektid ja nende tehisvalgustus samuti ohustavad.
Merealadel toimub mitmesugune inimtegevus, mille mõju loodusele on sageli negatiivne ja mille intensiivsus aja jooksul reeglina suureneb. Traditsiooniliste inimtegevuse vormide, nagu meretransport, kalapüük jms kõrval on tänasel päeval väga aktuaalseks muutunud tuuleparkide rajamine. Kliimamuutustega kaasnevate ohtude ja energiajulgeoleku valguses on selline areng kahtlemata vajalik. Kahjuks kaasneb avamere tuuleparkidega ka rida ohte meie loodusele. Lindude puhul on olulisemad peatumisalade hülgamine (tuulikute olemasolu mõjub lindudele peletavalt), hukkumine kokkupõrgetel tuulikutega ja barjääriefekt (energiakulu kasv ja sellega kaasnevad mõjud lennuteekonna pikenemisel, kui tuulepargid jäävad näiteks pesitsus- ja toitumisalade vahele). Seega peaks tuuleparkide rajamisse suhtuma tervemõistuslikult ja ettevaatusprintsiibist lähtuvalt piirduma meie otseste energiavajaduste rahuldamisega. Kahjuks on inimkonnale omane, et võimaliku majandusliku kasu korral unustatakse kõik muu ja ei suudeta piiri pidada. Ettevõtjate suure majandushuvi eelistamine võib käesoleval juhul ohustada mitte ainult Eesti loodust, vaid ka mõnede liikide käekäiku tervikuna.
Tuuleparkide rajamise eel nõutakse keskkonnamõjude hindamist ja sellest nõudest on ka kinni peetud. Esimeste avamere tuulepargiprojektide eel on läbi viidud või käimas ulatuslikud linnustiku uuringud. Kahjuks esineb saadud andmete tõlgendamisel siiski küllaltki suur määramatus ja ettevaatusprintsiibil on samuti oluline osa. Üheks eredaks näiteks on nn. kumulatiivsed mõjud (erinevate tuuleparkide koosmõju), millest väga palju räägitakse, kuid mida siiski keegi päris täpselt ette ennustada ei oska.
Väga oluline rahvusvaheline looduskaitsealgatus on 30% alade kaitse alla võtmine (30 by 30 – Wikipedia). Meie merealade puhul on suur osa ettevalmistavast tööst selle algatuse elluviimiseks juba läbi viidud. Eesti mereliste kaitstavate alade võrgustik põhineb suures osas lindudel ja pärineb sajandivahetusest. Sellel ajal oli meil rohkelt andmeid lindude pesitsemise kohta väikesaartel ja veelindude peatumise kohta madalates rannavetes. Oluline osa andmetest veelindude peatumise kohta avamerel saadi alles käesoleval sajandil, mil hoogustusid nende lennu- ja laevaloendused. Erinevate projektide käigus kogunenud andmed koondati ja analüüsiti kõigepealt riikliku mereplaneeringu käigus (Lindude_peatumisalad.pdf (hendrikson.ee)). Seejärel piiritleti täiendavad rahvusvahelise tähtsusega merealad (1451_Merelised_linnualad_aruanne_uuendatud.pdf (eoy.ee)). Viimased on heaks kiidetud rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International poolt. Eesti Ornitoloogiaühing koostas ka ettepanekud nende alade seni kaitsmata osade kaitse alla võtmiseks. Ettepanekute esitamisest on möödunud juba üle aasta, kuid pädevad riigiasutused ei ole nende menetlemist isegi alustanud.
Arvestades meie mereala suurt rahvusvahelist tähtsust ja järjest suurenevat survet sellele oleks äärmiselt oluline lisada looduskaitseseadusse ka 30% mereala riikliku kaitse tagamine. See ei ohusta kuidagi taastuvenergia eesmärkide täitmist, sest tuuleenergia arendamiseks sobivaid alasid on piisavalt. Ka majanduslikult on heas seisundis meri oluline. HELCOMi seisundiülevaate raames tehtud sotsiaal-majandusliku hinnangu kohaselt jääb mere halva seisundi tõttu terves Läänemere piirkonnas saamata ligikaudu 5,6 miljardit eurot majanduslikku tulu aastas. Mere seisundi parandamine aitaks vähendada ka kliimamuutuste mõju. Olukorda aitab parandada saastekoormuse vähendamine ja täiendavate kaitsemeetmete sihipärane rakendamine. 31. oktoobril 2023 lubas Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Läänerand muudatusi mereseisundi parandamiseks jõuliselt edasi viia. Miks siis nüüd on kõigi huvides olevast 30% kaitse-eesmärgist loobutud?
*Autor: Andrus Kuus, Eesti Ornitoloogiaühingu merelinnustiku ekspert.
