Antud lugu on MTÜ Loomuse juhatuse liikmelt Anu Tensingult vastulauseks Maalehes ilmunud loole “Mida teha, et kodumaine seakasvatus jätkuks?”
Nagu näeme, kostavad Euroopas vaatama seatööstuse tugevale vastuseisule hääled nii sealiha tootmise kui sealiha tarbimise vähendamiseks. Seda mitmetel põhjustel, sh keskkond, tervis ja muidugi loomad ise. Leian, et peaksime selgroogu näitama ja viima Eesti 21. sajandisse. Selle asemel, et lõputult visata maksumaksja raha stagneerunud, keskkonnakahjuliku ja julma seatööstuse taskusse, peaks riik faktidele otsa vaatama ja toetama taimseid valikuid.
Kevadel kirjutasime MTÜ Loomusega avaliku kirja maaeluministeeriumile, kus juhtisime tähelepanu sellele, et seatööstus ei ole jätkusuutlik, seda ka seatööstuse endi sõnul. Veebruaris nõudsid Eesti seakasvatajad 6-12 miljonit eurot, et kuidagigi hakkama saada. Sellest suure osa ehk 4,5 miljonit nad ka said. Samas kartuli, maasika ja avamaaköögivilja kasvatus sai kokku 1,58 miljonit eurot.
See, et seatööstusel hästi ei lähe, ei ole mingi saladus. Sellest võib meediast lugeda pea igapäevaselt. Ent maaeluministri argumente lugeda on kohati lausa piinlik. Räägime toidujulgeolekust, ent ei ole võimelised toetama reaalselt jätkusuutlikumaid, keskkonnasõbralikumaid alternatiive. Selle asemel toetame tööstust, mis ka ise enda sõnul mitte kuidagi jätkusuutlikult tegutsema ei ole võimeline. Seda enam, et Tervise Arengu Instituut on välja toonud, et tegelikult peaks liha söömist vähendama.
Olen nõus Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esimehe Anu Hellenurme ühe seisukohaga, et vajame pikka plaani ja poliitilist tahet, et tagada kestlik toidutootmine Eestis. Lisaks vajame julgust pea liiva alt välja võtta, pealehakkamist faktidele otsa vaadata ja tahet teha ausaid otsuseid. Vaja on tegutseda suunas, mis aitaks Eesti rahvast, keskkonda ja tagaks meie jätkusuutlikkuse.
