Metssiga ja ökosüsteem

Kujutleme meie metsi kui suurt elavat võrku, kus iga liik on nagu niit, mis hoiab seda koos. Ühe niidi kadumine paneb terve kanga värisema. Nii on praegu juhtunud ja juhtumas metsseaga.

Aafrika seakatk on haigus, mis viib metssea arvukuse Eestis oluliseks väiksemaks. Inimene on ka omalt poolt sekkunud ja asunud metssigu aktiivsemalt küttima, et takistada haiguse levikut kodusigadele. Selle tulemusena on metsloom, kes on olnud metsa üks tavalisemaid elanikke, varsti muutumas üsna haruldaseks.

Miks see oluline on? Metssead söövad segatoiduliste loomadena näiteks tõrusid, juuri ja putukaid, aga on samal ajal ka paljude kiskjate, eriti hundi, toidulaual. Kui metssea osa järsku ära kaob või oluliselt väheneb, mõjutab see otseselt ka hunti.

Huntide arvukus on Eestis hetkel väga suur. Ka suurkiskjate ohjamiskavas kokkulepitud maksimaalne karjade arv on jahimeeste hinnangul ületatud. Mida rohkem on hunte, seda suurem on surve söödabaasile ja seda rohkem toitu vajatakse.

Kui hundil pole enam metssigu, millest toituda, vaatab ta rohkem metskitse ja põdra poole. Häda on aga selles, et ka metskitse ja põdra arvukus on madalseisus. Põhjuseid on siin erinevaid, aga metskitsede osas on peamine siiski suur kisklussurve.

Metskitsedest toituvad ka hundi suurimad toidukonkurendid ilvesed. Nii näiteks murrab ilves Wikipedia andmetel Eestis 5,4 metskitse kuus ja 65 metskitse aastas. Ka ilveste arvukus on hetkel väga kõrge aga nende arvukuse reguleerimist ei toimu. Kuigi vastava kokkuleppe tingimused tulenevalt ohjamiskavast on täidetud. Siin on jahi jätkuva keelu põhjused pigem emotsionaalsed kui teaduslikud. Teadlased soovitasid ilvesejahi avada juba eelmisel hooajal.

Üha sagedamini satub hunt ka inimese kariloomade juurde, mis toob kaasa uusi probleeme ja konflikte. Inimene tunneb, et hunt ohustab ja kahjustab tema vara, kuid hundil pole muud valikut – ta peab ellu jääma.

Loomulikult toimub looduses ka iseregulatsioon ja huntide ilveste ning karude arv langeb seoses toidu puudumisega. Kuniks hakkab toimima iseregulatsioon, seniks on kiskjakahjud läinud väga suureks ja paljud loomapidajad oma tegevuse lõpetanud.

Selle tulemusena langeb ka suurkiskjate maine, mis on Eestis olnud senini hea.

Kindlasti oleks mõistlik inimese poolt sekkuda ja saakloomade vähesusel viia vastavusse ka suurkiskjate arvukus. Kusjuures täiesti piisaks, kui kiskjate arvukused viia suurkiskjate ohjamiskavas toodud miinimumideni.

Kas aga otsustajatel jätkub piisavalt julgust, tarkust ja vastutustunnet seda teha, see on omaette küsimus. Kindlasti ei ole vastutustundlik väita, et midagi pole vaja teha, küll loodus ise hakkama saab. Saabki, aga siis peame inimese sellest süsteemist eemaldama.

Metssea lugu näitabki, kui keeruline ja habras see looduse võrk on. Ühe niidi tõmbamine paneb liikuma kümneid teisi. Looduses on kõik omavahel seotud. Oma otsuste tegemisel peame sellega arvestama. Kui me seda ei tee, võime tekitada palju kurja. Vaatamata sellele, et meie kavatsused on head ja soovime ja loodame parimat.