Eestis suhteliselt hiline tulija, on metssiga tänaseks vallutanud nii tihnikud kui põllud. Tema eluviisid on sama mitmekesised kui tema menüü, ulatudes juurtest ja pähklitest kuni väikeste imetajateni.
Välimuse eripärad
Eestisse ilmusid ja jäid siia pesitsema esimesed metssead alles 1930-ndatel aastatel.
Metssiga ehk pahr, nagu teda vanasti nimetati, on meie kodusea lähim sugulane, kuigi pole temaga väliselt eriti sarnane. Erinevalt koduseast on metssiga sihvakam, kõrgemate jalgadega ning evib tihedat karvkatet, mis koosneb aluskarvast ja pikkadest harjastest.
Lühikese kaelaga suur kiiljas pea moodustab peaaegu kolmandiku tema tüvepikkusest. Koon lõpeb kärsaga, mis võimaldab loomal maad tuhnida ja isegi suuri kive paigast nihutada. Metsseakuldi lõuad on varustatud kuni 10-12 cm pikkuste kihvadega, mis ulatuvad kaugele välja ja kujutavad endast hirmsat relva. Emistel on kihvad nõrgalt arenenud ja mokkadega kaetud. Vana kuldi tüvepikkus võib küündida üle kahe meetri. Emised on kultidest ka tunduvalt väiksemad.
Elupaigad ja kohastumused
Metssiga on meie maal laialt levinud. Eestis elutsevad metssead eelkõige tihedates kuusenoorendikes või tiheda kuuse-alusmetsaga segametsades. Seal leidub neile enim sobivaid päevaseid varjepaiku. Samas asustavad metssead kõige erinevamaid elupaiku.
Nende olemasolu põhitingimuseks on kättesaadava sööda ja tihedate tihnikute olemasolu. Niisuguseid tingimusi leidub jõgede ja järvede kaldail. Nad asustavad mitut tüüpi tasandikumetsi, kus leidub soid ja veekogusid. Elutsevad suuremates metsamassiivides ja nende servaaladel.
Metssiga on hästi kohastunud loom märgaladel, tihnikuis liikumiseks ja tümal maal kõndimiseks. Ta ujub hästi, läbistab kitsa külgedelt litsutud kehaga hõlpsasti rooväljasid ja okkalisi põõsastuid, liigub kerge vaevaga tümasoos, kuna hästi arenenud äärmised (teine ja viies) varbad suurendavad tunduvalt tema toetuspinda.
Metssigadel nagu muilgi tihnikute asukail, on nägemine nõrgalt arenenud. Haistmine ja kuulmine on see-eest eriti teravad. Inimese lõhna tunneb ta allatuult mõnesaja meetri pealt.
Ohu märkamine ja käitumine
Ohtu haistnud metssea käitumist kirjeldas hästi zooloog A. Sludski: „Kui metssiga toitub, vehib ta rütmiliselt sabaga, ent niipea kui ta ohtu märkab, vajub saba rippu või tõuseb küsimärgina üles. Loom lõpetab söömise ja nuusib, koon püsti, jõuliselt õhku, nii et kuuldub valju nohinat“.
Toitumise ajal liiguvad metssead tavaliselt vastu tuult, et varakult ohtu haista. Kuumal suvisel ajal uinuvad aga vahel nii sügavalt, et lasevad endile päris ligidale. Suvel toituvad metssead kogu öö läbi ja tulevad toitumisretkele juba enne päikese loojumist. Talvel, eriti kange pakasega, on nad tegevad päeval ja toituvad kõige soojemal ajal.
Sotsiaalne struktuur
Suuri seltsinguid metssead ei moodusta. Suvel on seakarjas 1-2 pesakonda, millele liituvad veel mõned aastased kesikud ja paaritumises mitteosalevad noored kuldid.
Üksnes sügisel nuumumissöötade valmides (tammetõrud jms.) kontsentreeruvad nad kitsale alale. Suurtesse karjadesse kogunevad nad talvel, et oleks kergem üle elada sügava lumega aeg. Sügavas lumes liiguvad nad hanereas suurte kultide kannul, kes löövad tee lahti. Siis on nad väheliikuvad. Kari peatub enamasti mingis sooserval asuvas tihnikus, kus tallavad sisse terveid käikude labürinte.
Suvel heidavad nad päevasele puhkusele päris maapinnale, tuhnides tihnikuis metsavarist pisut laiali. Külmal aastaajal teevad nad endile „pesi“, suuri metsavarise hunnikuid. Kange pakasega heidavad pessa hulgakesi koos, mõnikord terve karjaga ja suruvad end tihedasti üksteise ligi. Niisuguses lesingus tekib eriline mikrokliima. Samasuguse pesa ehitab emis ka enne poegimist.
Karjad ja sigimine
Metssead elavad karjadena, mille koosseis võib aasta lõikes vahelduda. Karjad võivad olla paiksed, aga ka nomaadse eluviisiga. Karjades on hästi välja kujunenud hierarhia. Tuumikuks on tavaliselt üks perekond – emis põrsaste või vanemate järglastega.
Jooksuajal liituvad nendega kuldid ja moodustuvad sigimiskarjad. Vahel võivad mitmest sigade rühmast tekkida liitkarjad, mida juhib liiderkult.
Metssead on polügaamsed loomad, üks kult paaritub mitme emisega. Juba kuu või paar enne paaritushooaega hakkavad kultidel abaluupiirkonda naha alla tekkima kilbised. See omapärane pantser (2-3 cm paksune sidekoeline moodustis) kaitseb looma pulmaturniiride ajal vastase teravate kihvade eest.
Jooksuaeg on üldiselt novembris-detsembris, aga soodsates tingimustes võib paaritumine kesta septembrist märtsini. Emiste tiinus vältab umbes 115-140 päeva. Kevadel enne poegimist otsib ta välja mingi kõrvalise paiga ja rajab sinna tulevaste järglaste tarvis pesa.
Noored emised saavad suguküpseks kaheaastaselt (hea toidubaasi ja soodsa ilmastiku korral juba samal aastal). Kuldid hakkavad paaritumises osalema alles täiesti täiskasvanult, 4–6 aastaselt.
Toitumine
Erinevalt paljudest teistest sõralistest metssiga tselluloosi lagundada ei suuda, mistõttu roheliste taimeosade asemel eelistab ta pigem süüa juuri, vilju, pähkleid jne.
Metssead on kõigetoidulased ja tarvitavad ka loomset toitu (putukaid, molluskeid, maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi ja pisinärilisi). Võib murda ka metskitsede tallesid ja rüüstab ka metsas elavate kanaliste pesi.
Samuti söövad nad meelsasti raibet, purustades ja närides oma tugevate lõugadega isegi suuri luid. Mõnikord ründavad koguni haavatud või nõrgestatud loomi.
Jäljed
Meie maal pole nähtavasti ühtki teist looma, kes jätaks enda elutegevusest nii palju jälgi kui metssiga. Tema toitumispaigad on mõnikord väga silmatorkavad. Eriti märgatavad on nad talve hakul esimese lumega ja kevadel, kui tekivad paljakssulanud laigud.
Sigade poolt „läbiküntud“ platsid, mis ulatuvad mõnikord kümnestesse ruutmeetritesse, säilitavad oma üleskergitatud rohukamara inetu välimuse kauaks ajaks. Iseloomulikeks metssigade olemasolu tunnistajaiks on nende „kümbluspaigad“, pori ja veega täidetud süvendid niiseks pinnases.
Mudavannid ja parasiiditõrje
Neis „kümbluspaikades“ lesivad sead eriti kuumal ajal kaua aega. Ümberringi on palju seajälgi ja läheduses kasvavad puud, mille vastu nad endid nühivad, on mõnikord kuni inimese rinna kõrguseni poriga koos. Võimalik, et need mudavannid pole pelgalt termoregulatiivse eesmärgiga, vaid kaitsevad metssigu ka vereimejate ja mitmete ektoparasiitide vastu.
Parasiitidest vabanemiseks määrivad metssead sageli oma karvadele okaspuuvaiku, nühkides end vastu tüvesid. Nad külastavad aastast aastasse samu puid ja nende tüvedelt võib peale nühkimisjälgede tavaliselt leida ka kihvaarme ja vaigu külge kleepunud seaharjaseid.
Liikumine ja ulukikahjud
Kodupiirkonnaks loetakse metssigadel emiste karjadel (koos põrsastega) 200–2000 ha, kultidel 2000 ha. Kodupiirkonnad on siiski väga erineva suurusega. Stabiilses keskkonnas üldiselt enam-vähem paikne, kuid esineb liikumisi metsadest põllumajandusmaastikele. Intensiivse küttimise korral võib liikuda kuni 20–30 km järjest.
Suur osa asurkonnast väljub kevadel metsadest haritavatele põldudele (eriti maisipõllud), kuhu jäädakse hilissügiseni. Metssead põhjustavad arvestatavat majanduslikku kahju. Suurimat kahju tekitavad just metsseakarjad, kus emis trambib vilja maha, et põrssad ulatuksid vilja sööma.
Selle äärmiselt viljaka liigi arvukus võib lühikese ajaga saavutada väga kõrge taseme ning siis hakkab ta kahjustama inimese majandustegevust. Seoses sellega peab metssigade arvukust õigeaegse küttimisega pidevalt reguleerima.
Levinumad ulukihaigused metsseal
Levinumad haigused metsseal on keeritsuss, klassikaline ja sigade Aafrika katk, salmonelloos, tuberkuloos, toksoplasmoos, punataud, kolibakteritest põhjustatud nakkused ja hepatiit.
Üks tuntumaid haigusi, millesse metssiga nakatub ja levitab on Sigade Aafrika katk ehk SAK. Sigade Aafrika katk on ülinakkav eriti ohtlik loomataud, mille sümptomid sarnanevad klassikalise sigade katku omadega. Haigus nakkab otsesel teel või kaudselt kas siirutajate vahendusel või viiruse saastunud söödaga.
Haigustunnuseks on kõrge palavik, sinakas (tsüanootiline) nahk, apaatsus, isukaotus. Hingamine on kiire ja vaevaline, täheldatud on eritist silmadest ja ninast. Sigadel esinevad kesknärvisüsteemi kahjustustele viitavad tunnused, verine kõhulahtisus ning verevalumid jäsemetel ja kõrvadel.
Sigade klassikaline katk, sarnaneb olemuselt SAK-iga. Mõlemal puhul on tegemist viirushaigusega.
Bakterite põhjustatud haigused: Sigade punataud ja streptokokkoosid
Kindlasti teab iga jahimees, et kütitud metsseale tuleb teha trihhinelloosi proov. Keeritsussitõbi ehk trihhinelloos on ülemaailmselt levinud segatoiduliste jahiulukite parasiidid. Loomad või ka inimesed nakatuvad süües liha, mis sisaldab ca 1 mm pikkuseid keeritsussi vastseid. Allaneelatud vastsed vabanevad lihaskoest ja arenevad peensoole limaskestas täiskasvanud ussideks ning kopuleeruvad.
Keeritsussi proov: Metsseal on eelistatud lihaseks vahelihas (diafragma), esijala lihased ja keelelihas.
Täpsemalt saab kõikide ulukihaiguste kohta lugeda Sauli Laaksoneni poolt kirjutatud raamatust „Ulukihaigused ja jahihügieen“, ilmunud aastal 2020.
Kasutatud kirjandus:
Nikolai Rukovski – Mööda ulukite jälgi 1987
Jahimajanduse aastaraamat „Jahist ja ulukitest“ 1963
David W. MacDonald and Priscilla Barrett – Euroopa Imetajad 1993
Sauli Laaksonen – Ulukihaigused ja jahihügieen 2020
Seotud lood:
LUGEJATE LEMMIKUD:
VIIMASED UUDISED:
