Foto: Foture
Vestmani kui kaasaegse metsamajandaja ja loodusesõbraliku tegutseja näide toob hästi esile, kuidas mets ei ole pelgalt puiduvaru ega jahiulukite elupaik – ta on elav süsteem, mille eest tuleb hoolt kanda mitmel tasandil ja mitmel osapoolel.
Jahimehed ja maaomanikud on mõlemad metsaga igapäevaselt seotud, kuid paraku ei käi nende koostöö alati käsikäes. Siin tulebki mängu selge suhtlus, ühised kokkulepped ning vastastikune austus.
Metsaelu ei tunne piire – inimesed peavad need looma
Mets ei küsi, kelle oma ta on. Tema jaoks on ükskõik, kas teda hooldab Vestman, RMK või eraomanik; samuti ei huvita põtra, kas teda jälgib jahimees või metsaomanik. Ent kui inimesed soovivad metsas targalt ja kestlikult toimetada, tuleb mängu koostöö – eriti kahe peamise huvipoolte vahel: metsaomaniku ja jahimehe.
Jahimees näeb metsa kui elupaika, kus liigirikkus ja ökosüsteemi tasakaal on tema tegevuse kese. Metsaomanik, olgu ta eraettevõtja nagu Vestman, või väiksem taluomanik, näeb metsa aga osaliselt kui majanduslikku ressurssi – midagi, mis vajab planeeritud hooldust, harvendust, raieid ja istutamist,Need vaated ei välista teineteist, kui nende vahel on dialoog.
Vestman: näide vastutustundlikust metsamajandusest
Vestman ei ole lihtsalt metsaomanik – see on ettevõte, kelle fookuses on jätkusuutlik metsamajandus. Nende jaoks tähendab see, et metsa ei käsitleta kui ühekordset varu, vaid kui tsüklilist süsteemi: lageraie on osa uuendamisest, istutamine ei ole valik, vaid kohustus, ning liigiline mitmekesisus on prioriteet.
Selline lähenemine loob ideaalse pinnase koostööks jahimeestega. Kui metsa hooldatakse läbimõeldult, jäävad alad ulukitele ning väheneb surve metsakultuuridele. Lisaks tagavad noored kultuurid uue põlvkonna ökosüsteemide tekke ja mitmekesisuse.
Koostöö aluseks on leping
Üks suurimaid probleeme jahimeeste ja maaomanike vahel on arusaamatused õiguste, kohustuste ja ootuste osas. Liiga tihti arvatakse, et „me oleme siin alati jahil käinud“ või „see on ju minu maa, võin teha, mida tahan.“ Tegelikult on selge, kirjalik leping mõlema poole huvides.
Jahiseltsid, kes sõlmivad maaomanikega lepingud, saavad võimaluse planeerida oma tegevust pikaajaliselt. Samas annab leping metsaomanikule kindluse, et ulukite arvukus ei kahjusta metsa noorendikke liigselt ja et vajadusel tehakse kahjusid ennetavaid või kompenseerivaid samme. Vestman rõhutab, et selline koostöö loob usalduse ja väldib vaidlusi – räägitakse läbi soolakute ja söödaplatside asetus, antaks märki värskelt rajatud kultuuridest või probleemsetest kopratammidest.
Ühine planeerimine = targem majandamine
Koostöö ei tähenda ainult kokkulepet, millal jahimees võib metsa siseneda. See tähendab koos planeerimist – millal toimuvad hooldusraied, kuhu plaanitakse istutada uus mets, kus on rajatud söödapõllud, millal toimuvad ulukite loendused.
Metsaomanik saab informeerida jahiseltsi näiteks sellest, millal noorendikud on kõige haavatavamad – see võimaldab planeerida jahiaega või söödastrateegiat selliselt, et kahjustused jäävad minimaalseks. Samuti saavad jahimehed aidata jälgida ulukikahjustusi ning anda väärtuslikku infot liikumistrajektooride ja tiheduse kohta.
Vestmani praktika näitab, et seal, kus metsamajandus on süsteemne ja läbipaistev, tekib ka jahimeeste vahel rohkem usaldust. Metsa ei nähta enam pelgalt kui „eraomandit“, vaid kui ühist ökosüsteemi, mille elujõulisusest sõltub nii küttide, omanike kui ka tulevaste põlvkondade heaolu.
Jahimees kui metsa kaitsja ja maaomaniku partner
Tänapäevane jahimees ei ole lihtsalt kütt. Ta on looduse vaatleja, loendaja, jälgija ja sageli ka metsatulekahjude või kahjustuste varajane märkaja. Kui metsaomanik seda rolli mõistab ja väärtustab, saab jahimees olla tõeline koostööpartner, mitte lihtsalt talumatu külaline või „metsavend.“
Paljud Vestmani hallatavad metsad asuvad piirkondades, kus ulukite tihedus on suur ning ilma jahimeeste abita oleks keeruline hoida noori metsatukasid kasvamas. Siinkohal aitab läbimõeldud koostöö vältida nii üle- kui alajahipidamist. Kui jahiselts teab, millistes osades metsa noorendikud vajavad suuremat kaitset, saab planeerida küttimist just nendes piirkondades.
Mets kui jagatud vastutus
Lõppkokkuvõttes tuleb mõista, et mets ei ole ainult ühe osapoole mure. Metsas ei ole ainult ulukid ja puud – seal liiguvad inimesed, loomad ja ringlevad majanduslikud, ökoloogilised ja kultuurilised väärtused. Kui iga osapool toimetab oma nurga taga, siis lõigatakse süsteemist läbi need sidemed, mis loovad tasakaalu.
Vestmani filosoofia metsamajandusest, mis ei ole ainult raiumine, vaid kogu tsükkel – alates maapinna ettevalmistamisest kuni uue metsa kasvatamiseni –, sobitub suurepäraselt jahinduse pikaajalise mõtteviisiga. Mõlemad vaatavad kaugemale kui üks hooaeg või üks raie – nad loovad keskkonda, mis püsib põlvest põlve.
