Eesti hüljeste olukord on parem kui eelmise sajandi keskpaigas, kuid kui hallhülgeid on Eestis aasta-aastalt veidi rohkem, pole viigrite arvukus viimase 30 aastaga muutunud. Hallhüljeste edu viitab aga siinsete inimeste õnnestunud merekaitsele, rääkis hülgeuurija Mart Jüssi saates “Vikerhommik”.
Viimased 30 aastat Eesti hüljeste käekäiku jälginud Mart Jüssi märkis, et Eesti hüljeste olukord on olnud rahulik. “Viigerhüljeste puhul ei ole 30 aastaga kahjuks võimalik suuri muutusi raporteerida, mis ei ole päris hea uudis,” täpsustas ta. Samas on hallhülgeid sama ajaga pigem juurde tulnud. “See on märk, et inimene on merekaitsega isegi hakkama saanud,” tõdes Jüssi.
Soojeneva kliima valguses hoiavad hülgeuurijad loivalistel siiski jätkuvalt silma peal. Tänavune talv kujunes Jüssi sõnul hüljestele kardetust sobivamaks, kui meri teatava hilinemisega siiski ära jäätus. “Neil on jääd vaja. Nagu ma olen ikka rääkinud, et pojad peavad jää peal sündima,” selgitas uurija.
Hüljeste arvukust on Jüssi sõnul oluline jälgida, sest viimased on Eesti aladel elanud juba üle 10 000 aasta. “Kui nad on siin siiamaani hakkama saanud, oleks ju täiesti mõistlik mõelda, et nad peaksid ka edaspidi siin rahulikult elada saama,” sõnas uurija.
Paraku langes hüljeste arvukus Eestis eelmisel sajandil paaril korral järsult ning Jüssi sõnul oli Eesti inimese arutu tegevuse tõttu peaaegu oma hülgeid kaotamas. Hülged teebki tema sõnul väärtuslikuks see, et nende hea käekäik annab märku inimeste oskusest oma merekeskkonnaga ümber käia. “Nad on natuke nagu tunnimehed selles osas, mida me ette võtame loodusega,” võrdles Jüssi.
Hüljeste olukorra sõltuvust inimesest kinnitab seegi, et Eestis pole hüljestel looduslikke vaenlasi nagu jääkarusid, hammasvaalu või haisid. Varem vähendas inimene Jüssi sõnul hüljeste arvu küttides, sest veel 100 aasta eest oli hüljes oma naha ja rasva tõttu väärtuslik saakloom.
Nüüd, mil tehismaterjalid teevad hülgesaadustele silmad ette, saab rääkida pigem keskkonnareostusest ja inimtekkelisest kliimamuutusest. “Eks mälestus [hülgepüügist] muidugi elab ja seda ohtlikumad on need teised põhjused siis, kui püss on põõsasse pandud,” märkis uurija.
Hüljeste järelkasvu kohta Eestis sõnas Jüssi, et mullu, mil inimesed paatidega merele ei pääsenud, oli hülgepoegi erakordselt palju ehk tuhandeid. Tänavu märkasid uurijad noori hülgeid tunduvalt vähem, kuid Jüssi hinnangul on neid tänavugi mõistlikul määral.
“Meil igal aastal mõned tuhanded hülgepojad, kusagil 3500-4000 hüljest Eestis sünnib, aga sel aastal [olid nad] suuresti õnneks jää peal. See ei tekitanud sellist tunglemist ja need, kes maa peale sündisid, pääsesid selle võrra puhtamalt,” kirjeldas ta.
Veel on kuulda olnud jutte hüljestest, kes justkui otsiks inimese seltsi. Jüssigi meenutas, kuidas aastate eest käis Tallinna lähedal supelrannas üks loivaline lastega koos ujumas, või kuidas hüljes lebas piirivalvurite paadil, kui viimased parasjagu merel polnud. Uurija sõnul on sellised näited aga pigem üksikud.
“Kui me enne rääkisime, kuidas me neid püssiga oleme taga ajanud mitusada aastat, siis neil tegelikult on põhjust natuke meist eemal hoida küll,” tõdes ta. “See jääb kuidagi looduslikku mällu. Kui keegi on ikka kogu aeg kiusanud, siis sellepärast ei taheta väga mängida.”
Mart Jüssi oli külas saates “Vikerhommik” 22. märtsil.
Uudise autorid: Erle Loonurm, Toomas Luhats
KUULA ORIGINAALUUDIST SIIT
