Merereostus on inimeste tekitatud reostus jäätmete, enamasti plastiku või kemikaalide näol. Merereostus on aina kasvav probleem, ohustades nõnda meres elavaid loomi, viies neid väljasuremiseni. Eriti lõhub merepõhja kõige hävituslikum kalapüügimeetod traalimine. Merede ja ookeanide reostamine ja lõhkumine on kahjulik nii meie enda tervisele kui ka keskkonnale ning kliimale.
Plastik moodustab umbes 80% meres leiduvast prügist. Ligi 14 miljonit tonni plastikut jõuab igal aastal ookeanidesse. Plastikprügi on äärmiselt ohtlik, sest see lõplikult ei lagune ning võib meredesse ja ookeanitesse jäädagi muutes sealseid ökosüsteeme ning mõjutades nõnda ka kliimat. Meredes hõljuv plastikprügi laguneb mikroplastiks, mida meres elavad loomad omale sisse söövad. See plastik omakorda kahjustab nende tervist ja jõuab läbi nendesamade kalade söömise meie endi toidulauale.
Üks ohtlikumaid plastikprügi vorme on maha jäetud kalavarustus, nn ghost gear. Igal aastal jääb kaluritest maailmameredesse maha 500 000 – 1 miljon tonni kalavarustust.
Kalavarustusel on vaid üks eesmärk – tappa kalu, mistõttu on maha jäetud kalavarustus sõna otseses mõttes kõige ohtlikum prügi. Merepõhja visatuna jätkab kalavarustus oma surmavat eesmärki. Aastal 2002 korjati merest 4500 kalavõrku, mis olid eelneva 50 aasta jooksul merre hüljatud. Need 4500 kalavõrku olid merest eemaldamise hetkeks tapnud 2.5 miljonit mereselgrootut (krabid, krevetid), 800 000 kala ja 20 000 merelindu. Saab vaid ennustada, kui palju loomi iga võrk oleks veel tapnud, kui neid ei oleks ära koristatud.. Umbes 45% mereimetajatest, kes on märgitud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punasesse nimekirja, on mahajäetud kalavarustuse poolt negatiivselt mõjutatud. Loomad, kes jäävad kinni mahajäetud kalavarustusse, surevad tihti aeglast ja piinarikast lämbumissurma.
Kalavarustus ei tapa vaid kalu, mereimetajaid ja merelinde – see hävitab ka ookeanide ja merede põhjas olevaid tundlikke elupaiku. Kalavarustus kahjustab meriheinaliste kasvukohti, makrovetikaid, korallrahusid ja mangroove. Meriheinad ja mangroovid on olulised hapniku tootjad, samas pakuvad kõik eelnimetatud elupaigad peavarju ja toitu teistele veeliikidele.
Merepõhja lõhub ja rüüstab ka põhjatraalimine. Põhjatraalimine on kalapüügimeetod, mille käigus veetakse mööda merepõhja suurt võrku püüdmaks mere põhjas elavaid liike, näiteks krabisid, krevette ja lestasid. Põhjatraalimine aga ei “diskrimineeri” kedagi, võrku jäävad kinni ka paljud teised liigid – kilpkonnad, noored kalad, mereselgrootud ja hävinevad merede põhjades kasvavad meriheinad, makrovetikad, korallrahud ja mangroovid.
Merepõhjade traalimise käigus mitte ainult ei hävine elukeskkonnad, mille kujunemiseks kulus sajandeid, aga vabaneb ka palju kasvuhoonegaase. Kõik merepõhjast lahti tõmmatud ja tapetud organismid jäävad merepõhja kõdunema, mille käigus vabaneb süsinik. On kindlaks tehtud, et merepõhjadesse on süsinikuosakesed juba aastatuhaneid olnud seotud, aga selle vabanemise mõjude kohta ei teata veel kuigi palju.
Inimesed ei tea veel kuigi palju ookeanitest ning sellest, mis roll neil kliimale täpselt on ning kuidas kliimamuutus hakkab neid omakorda mõjutama. Inimestena lõhume ja reostame elupaiku kontrollimatult, teadmata ja hoolimata, mis meie tegude tagajärjel juhtub, mis saab seal elavate liikidega ning mõistmata täielikult ka seda, mis juba on hävitatud.
Loomus korraldab 25. mail paneeldiskussiooni ekspertide, ametnike ja poliitikutega teemal “Kalad Eesti seadustes”, et esitleda ülevaadet sellest, kuidas on kalad Eestis seadustega kaitstud.
Loomus algatas Aktiivsete Kodanike Fondi toel haridusliku projekti “Kahvliga kliimamuutuste vastu”, mille eesmärgiks on tõsta teadlikkust toitumise mõjust planeedile. Projekti kohta saab lähemalt lugeda Loomuse programmi Taimsed Valikud kodulehel: taimsedvalikud.ee/kahvliga.
Autor: Sanne Org, Loomuse liige ja projekti “Kahvliga kliimamuutuste vastu” juht
