Loomus kutsub dokumentaalfilmiõhtule “Känguru: armastuse-vihkamise lugu”

309271969_3336126253330560_4581768960003279259_n

24. oktoobril tähistatakse üle maailma rahvusvahelist kängurute päeva. Selle tähistamiseks ja kängurutele tähelepanu pööramiseks toob MTÜ Loomus kolmes linnas – Tallinnas, Tartus ja Viljandis – linale põneva ja hinnatud Austraalia dokumentaalfilmi “Känguru: armastuse-vihkamise lugu”, mida kõik huvilised saavad tasuta vaatama minna.

13 fakti kängurute kohta:

Sõna “känguru” tuleb guugu-yimithirri-keelsest sõnast gangurru, mis viitab ida hallkängurule.
Sõna *känguru* kasutas esimesena 12. juulil 1770 inglise loodusteadlane Joseph Banks ja kohe peale teda kapten James Cook.
Isased kängurud n.-ö. poksivad kas mängides, kinnitades oma positsiooni või kakeldes paaritumisvalmis emaste üle.
Kängurud on ainsad suured loomad, kes liiguvad hüpates. Hüppamine on kiire ja energiasäästlik liikumisviis pikkade vahemaade läbimiseks.
Kängurud ei oska tagurpidi liikuda.
Maismaal saavad kängurud liigutada oma tagajalgu ainult koos, mitte eraldi. Aga kui nad ujuvad, siis nad teevad seda ja kasutavad ka oma esijäsemeid.
Kängurulaste sugukonna ladinakeelne nimi macropodidae tähendab “suur jalg”.
Suurim kängurulane on punakänguru, kes on kuni 180 cm pikk ja kaalub kuni 90 kg. Nad elavad Kesk-Austraalia kõrbelise kliimaga aladel.
Kängurutel on kukrud, kus nende pojad elavad, joovad piima ja arenevad kuni nad on piisavalt suured, et ellu astuda.
Kängurud saavad tavaliselt poegi iga aastaselt. Poeg on sündides ainult u 2 cm pikk ja kaalub vähem kui gramm.
Mõne nädala pärast muutub poeg aktiivsemaks ja hakkab vaikselt aina rohkem aega väljaspool kukrut veetma. 7-10 kuu vanuselt on ta piisavalt suur, et kukrust lõplikult lahkuda.
Päeva ajal puhkab känguru tavaliselt varjus. Ta tuleb välja hilisel õhtul ja öösel, kui on jahedam.
Kängurud on rohusööjad loomad, kes söövad peamiselt rohttaimi ja puhmaid. Nad vajavad eluks väga vähe vett ja võivad olla kuid ilma joomata.