Teinekord läheb nii, et tühipaljas uitmõte saab heakskiidu, hakkab kasvama nagu lumepall ja enam taganeda pole võimalik. Meenutan, et koer Žoriku kujuga oli täpselt sama lugu – ei ma uskunud algselt, et asja saab, aga järgmisel hetkel püsti juba ta oligi ning kummardasid talle needki, kes algselt vastu olid.
Arvasin mõni päev tagasi siinsamuses Facebookis, et täidaks pimeda talveaja küünlavalguse ja hingesoojusega. Ei-ei, ei mingi kurb mälestuspäev vaid rohkem nagu meenutusõhtu ja elujaatav üritus. Eile tuli torm ja polnud sugugi kindel, et kas üldse tasub hõigata. Sellest ka viivitus.
Piilusin hommikul aknast välja ja rahvas, nende seal üsna mitu meediaväljaannet on igatahes tulemas. Teeme siis pealegi ära ja suurem torm ongi juba ka vaibunud. Seda enam, et Žorik-poiss elas lumehanges kõik samasugused tormid üle. Põhja-Tallinnal on taolise ürituse korraldamisega kogemus varnast võtta – süütasid nad Hingedepäevalgi ju küünlaid ja kõik kokku sai hiiglama tore. Küllap tänagi läheb nii.
Ootan teid kõiki, kel 17.00 Arsenali keskuse juures. Astuge julgelt ligi ja rääkige mõni vahva Žorikugaga meenuv seik. Hakkan neid kokku korjama ja ehk saab neist mäletustekatkeist ühel heal päeval raamatki valmis. Säh mulle lobasuud ja järgmine uitmõte või soovunelm sai taas kogemata välja öeldud.
Ja nüüd jagage seda lugu kut hullud ning ajama sellise pundi kokku, et küünlavalgust kosmosest näha oleks ja maailma taas ahhetaks!
