Loomakaitseorganisatsioonid: loomavaenulik eelnõu tuleb peatada

15. septembril 2025 saatis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium arvamuse avaldamiseks loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu. Eestimaa Loomakaitse Liit koos enam kui kahekümne loomakaitseorganisatsiooniga nõuab eelnõu peatamist ja on loonud ka rahvaalgatuse, et takistada selle vastuvõtmist praegusel kujul. Loomakaitseorganisatsioonide valdavat enamust ei ole eelnõu arutellu sisuliselt kaasatud, ka ei ole loomakaitseorganisatsioonid eelnõu sõnastust sellisel kujul heaks kiitnud.

Kavandatavate muudatuste üheks murettekitavamaks ning kõiki loomaomanikke otseselt puudutavaks probleemiks on looma eutanaasia otsustamise õiguse andmine täielikult veterinaararstile, jättes omaniku selles küsimuses igasuguse sõnaõiguseta. Tegemist on omaniku õiguste olulise kitsendamisega, mida ei õigusta ka eelnõus tõstatatud eesmärgid. Vastupidiselt võib tekkida olukord, kus omanik ei julgegi enam veterinaari poole pöörduda, kartes hukkamise otsust. Seetõttu võivad loomad jääda vajaliku ravita. ELL juhatuse liige Piret Tees rõhutas, et „Eutanaasia otsus peab jääma loomaomanikule – see on elementaarne ja rahvusvaheliselt tunnustatud tavapraktika. See on sügavalt isiklik ja moraalselt kaalukas otsus, mida ei saa teha veterinaar omaniku tahet eirates. Sellise pretsedenditu muudatusega sekkutakse oluliselt inimese põhiõigustesse ja eraellu. Äärmiselt küüniline ja küsitav on ka seletuskirjas toodud põhjendus, et muudatus aitaks vältida omaniku süütunnet – eutanaasia otsus ongi oma olemuselt alati raske ja selle emotsionaalset koormust ei saa ega tohi lahendada seadusandlikul tasandil. Kui probleem on hoolimatutes või pahatahtlikes loomaomanikes, siis peab muudatus piirdumagi kitsalt vastava mure lahendamisega, mitte piirama niivõrd äärmuslikult kõigi loomaomanike õiguseid.“

ELL esindaja Pille Tees lisas, et eutanaasia regulatsiooni teine nii omaniku- kui loomavaenulik muudatus võimaldab varjupaika toimetatud hulkuva looma hukata kohe ilma igasuguse ooteajata ja isegi siis, kui ta on täiesti terve. „Kehtiva seaduse kohaselt peab hoidma looma varjupaigas vähemalt kaks nädalat, mille vältel tuleb teha kõik võimalik, et selgitada välja omanik või leida loomale uus kodu“, selgitas Tees. „See kahenädalane periood ei ole suvaline tähtaeg – see on ühelt poolt loodud omanike õiguste tagamiseks, kuid ka selleks, et väärtustada looma elu ja anda talle võimalus uueks koduks. See on minimaalne aeg, et kaduma läinud loom ja tema omanik kokku viia või leida uus kodu. Ilma sellise ooteajata luuakse õiguslik alus sellele, et koht, mis peaks pakkuma varju ja abi ekslema pääsenud loomadele, saab nende tapamajaks . Lisaks on see ka ajavahemik, mida ühiskond rahvaalgatuse “AITAB“ kaudu on soovinud just pikendada, mitte sootuks ära kaotada. Eelnõus toodud lähenemine on otseselt vastuolus nii ühiskonna kui loomakaitsjate ootustega ning annab koos teiste eelnõus toodud muudatustega kurva signaali, et riik soovibki lahendada hulkuvate loomadega seotud probleemid nende hukkamise, mitte abistamise teel.“.

Eelnõud on avalikkusele esitletud kui regulatsiooni, millega keelatakse koerte ketis pidamine. Tegelikkuses on eelnõu sõnastus aga nii ebaselge, et võimaldab veel aastaid koeri alaliselt ketis hoida. Muudatus ei puuduta enne 2027. aastat sündinud koeri ning lisaks tehakse erand ka ohtlikele ja agressiivsetele koertele, keda võib nende elu lõpuni ketis pidada. Eelnõu loogikat järgides hakkab ketis pidamise keeld reaalselt kehtima alles 2037. aastal. Seades keelu rakendamise sõltuvusse looma sünniajast või agressiivsusest, ilma et kehtestataks üleriigiline registreerimis- ja kiipimiskohustus koos vastava registriga, antakse loomapidajatele võimalus manipuleerida nii sünniaja kui agressiivsuse väidetega. „Ühiskond on oma tahet väljendanud korduvalt – soovides üheselt ja selgelt kehtivat keeldu, mis rakenduks kõigile koertele, vajadusel mõistliku, kuid mitte kümneaastase üleminekuajaga,“ sõnas Pille Tees.

„Koerte ketis pidamise keelu eesmärk on oluliselt laiem kui pelgalt keti eemaldamine. Ühiskonna ootus on tagada loomadele piisav liikumisvabadus, sotsialiseerumisvõimalus ja väärikas elu, mida on samas rõhutatud ka eelnõus. Seepärast on seaduse muutmise ettepanekutes ja rahvaalgatustes olnud kesksel kohal kogu loomapidamise regulatsiooni ajakohastamine koos ketis pidamise keeluga. Ainuüksi ketis pidamise keelamine ei täida eelnõus rõhutatud eesmärke, kui samal ajal jäävad lubatuks koera/kassi püsiv puuris pidamine või liiga väikesed pidamise alad (nt puur 4 m2, aedik suurele koerale vaid 7 m2) , mis ei võimalda piisavat liikumist ega sotsialiseerumist ja väärikat elu. Praegusel kujul jääb eelnõu seetõttu poolikuks ja viitab sellele, et ketis pidamise keeldu kasutatakse pigem nn kattevarjuna loomavaenulike muudatuste läbisurumiseks“ lisas ta.

Eelnõuga soovitakse kehtestada uue nõudena, et ka hoiukodude võrgustikul põhinevad loomapäästega tegelevad ühingud peavad taotlema rangete nõuetega tegevusloa. See tähendab, et ka need ühingud, kes majutavad loomi vabatahtlike kodudes ja hooldavad loomi kodustes tingimustes, peavad hakkama täitma nõudeid, mida nende tegevuse olemusest tulenevalt pole võimalik ega realistlik täita – näiteks rajatiste ja hoonete olemasolu, bioturvalisuse tagamine, eraldi ruumid ning kohapealne vastutav veterinaar ja personal. Selline muudatus tooks kaasa olukorra, kus suurem osa praegu loomi abistavatest hoiukodudele tuginevatest ühingutest peaks oma tegevuse lõpetama.