Peaaegu kõigil Eestis sündivatel põrsastel lõigatakse esimesel elunädalal sabad ära

Tänapäeval kasvatatakse farmiloomi peamiselt industriaalsetes tööstusfarmides. Seal koheldakse loomi suurema kasumi nimel kui tootmisüksusi, mitte kui tundevõimelisi olendeid. Kitsastes tingimustes peetakse koos nii palju loomi, et nad saavad seal vaevu liigutada, rääkimata loomuomase käitumise väljendamisest. Selleks, et loomade stressirikastes ja ebahügieenilistes tingimustes nii tihedalt koos pidamine kuidagi võimalik oleks, mutileeritakse neid rutiinselt. Sellisteks valulikeks protseduurideks on kanade nokkade lõikamine, põrsaste sabade ja hammaste lõikamine, kastreerimine ja veiste sarvede eemaldamine. Valuvaigistavaid vahendeid üldjuhul ei kasutata ja mutileerimisi viivad enamasti läbi farmitöötajad, mitte veterinaarid. Tihti arvatakse, et Eestis on olukord parem, kuid tegelikult on siinne loomakasvatus nõukogude pärandi tõttu eriti tööstuslik ja kõik alljärgnevad praktikad on ka Eesti farmides kasutusel.

Põrsaste sabade lõikamine

Tööstuslikult kasvatatavatel sigadel lõigatakse nende esimesel elunädalal sabad ära. Sageli viiakse samal ajal läbi ka hammaste lõikamine ja isaste põrsaste kastreerimine. Põrsaste sabu lõigatakse selleks, et vältida ebasobivate elutingimuste tõttu hullunud sulukaaslaste poolt sabade närimist. See on ebanormaalne käitumine, mis tuleneb sellest, et sigu peetakse betoonpõrandaga sulus äärmises ruumikitsikuses, kus pole võimalik rahuldada vajadust tuhnida, uudistada ja mängida. Suurest stressist ja igavusest võivad sead sulukaaslaste sabu ja muid kehaosi hammustama hakata. Uuringud näitavad, et vaid peotäis põhku kaks korda päevas aitaks oluliselt sabade närimise probleemi vähendada, sest pakuks seale midagi uudistamiseks ja närimiseks1. Selle asemel lõikavad farmerid kõikidel vastsündinud põrsaste sabad ära, kuigi isegi seaduse2 järgi peaksid seakasvatajad läbi heaolu parandamise sabade närimist ennetama. Sabade lõikamist tehakse tuimestuseta ja see on äärmiselt valulik. Järjest enam tõestust leiab ka asjaolu, et lõigatud sabaots põhjustab kroonilist valu3.

Nokkade lõikamine

Nokkade lõikamine on oma olemuselt sarnane protseduur nagu sigade sabade lõikamine – seda tehakse selleks, et kehvadest elutingimustest hullunud loomad üksteist nii palju ei vigastaks. Sedapuhku lõigatakse munatööstuses ära vastkoorunud kanatibude nokaotsad. Tavaliselt kasutatakse Euroopa Liidu riikides selleks infrapunakiirgusega kudede hävitamist, aga võidakse kasutada ka kuuma teraga lõikamist3. Nokkade lõikamine põhjustab lindudele alati valu, stressi ja noka funktsiooni kadu, sest nokas on palju närve ja see on väga tundlik. Sarnaselt sabade lõikamisega ei ole see mutilatsioon vajalik, kui lindude heaolu eest hoolitsetakse. Puuritingimustes aga pole kanadel võimalik oma põhivajadusi, nagu näiteks nokkides toidu otsimine, täita ja nokkimine suunatakse ümber puurikaaslaste sulgede ja kudede nokkimisele. Lahenduseks oleks anda liigile sobiv elukeskkond, kus linnud saavad oma käitumuslikke vajadusi rahuldada. Ometi peetakse Eestis endiselt üle 80% munakanadest puurides, kus pole võimalik nende heaolu tagada3.

Lõigatud nokaga kana.

Kastreerimine

Tööstuses kastreeritakse ehk eemaldatakse sageli isaste sigade ja mäletsejate (veised, kitsed, lambad) munandid. Sigade puhul tehakse seda selleks, et vältida nn kuldilõhna teket, mis võib mõjutada sealiha maitset. Kuldilõhna ja -maitset tekitavad hormoonid, kuid umbes 80%-l kultidest seda ei teki ning kõik inimesed ei tunne seda. Teiste liikide puhul võib põhjuseks olla agressiivsuse vähendamine, soovimatu paaritumise vältimine, aga ka lihakeha omaduste muutmine. Selleks kasutatakse skalpelli või meetodit, millega purustatakse veresooned, mille tagajärjel munandid aja jooksul kärbuvad. Ei vaja ilmselt mainimist, et kastreerimine on loomale äärmiselt valulik protseduur. Valuvaigistavaid vahendeid üldjuhul tööstuslikus loomakasvatuses ei kasutata.

Burdizzo tangid, millega purustatakse munanditesse viivad veresooned.

Nudistamine

Nudistamiseks nimetatakse veiste ja ka kitsede sarvede eemaldamist. Selleks kasutatakse kudede põletamist, aga ka keemilisi aineid, mis mõlemad on loomulikult äärmiselt valulikud protseduurid. Enamasti tehakse seda noortele vasikatele sarvekühmu tekkel, aga erandjuhtudel on lubatud ka täiskasvanud loomade sarvede koljuluu küljest eemaldamine. Eesmärgiks on vähendada vigastusi, mida loomad võivad teineteisele või farmitöötajatele tekitada või mis võivad transpordil tapamajja sarvede tõttu tekkida. Alternatiiviks oleks pidada veiseid väikefarmides, kus talitajad tunnevad loomi ning on nendega heades suhetes. Vajadusel saab teravaid sarveotsi ka viilida, mis ei ole valulik protseduur.

Vasika sarvekühmude hävitamine kuuma rauaga põhjustab loomalapsele kujutlematut valu ja kannatust.

Hammaste lõikamine

Farmides asetleidvate õõvastavate, kuid legaalsete toimingute hulka kuuluvad ka põrsaste silmahammaste lõikamine ja kultide kihvade lühendamine. Selle mutileerimise peamiseks põhjuseks toovad farmerid põrsaste vahelise konkurentsi emise nisade juures. Aretustegevuse tulemusena on pesakonnad ebaloomulikult suured ja kõikidele põrsastele ei jätku nisasid, kust nad piima saaksid imeda. Seetõttu peavad väikesed põrsad kohe peale sündimist ellujäämise nimel võitlema ja kaitsevad oma positsiooni kasutades oma teravaid hambaid, millega võivad vigastada üksteist ja emist. Lahenduseks oleks valida paljundamiseks emiseid pesakondadest, kus on mõistlik arv järglasi, mitte kasuahnuses järjest suuremate järglaste arvuga sigu aretada. Hammaste lõikamine tekitab nii lühi- kui pikaajalist valu, kuna vigastada võivad saada ka igemed ja keel ning sageli tekib põletik, mis võib levida muudesse kehaosadesse4 ja isegi emise nisadele5.

Teiseks põrsaste hammaste lõikamise põhjusena tuuakse sama, mis sabade lõikamise puhul – kehvades elutingimustes (eelkõige piisava ruumi ja tegevusvõimaluste puudumisel) võivad loomad üksteist, farmitöötajaid ja varustust igavuse ja frustratsiooni tõttu vigastada. Abinõuks peaks olema sigade heaolu parandamisega tegelemine, kuid selle asemel valitakse Eesti farmides veel endiselt loomade mutileerimine.

Hammaste lõikamine on üks paljudest piinadest, mida enamus põrsastest pärast sündi läbi peavad elama.

Neid jõhkraid toiminguid peavad suurfarmi sündinud loomalapsed juba esimestel päevadel pärast sündi läbi elama. Enamikke neist ei oleks üldse vaja teha, kui loomade heaolule piisavalt tähelepanu pöörata ja pakkuda neile võimalust oma loomuomaseid põhivajadusi rahuldada. Kui ka Sinu jaoks ei ole selline loomade kohtlemine vastuvõetav, siis näita oma toetust siin: toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee.

  1. Zonderland, et. al., 2007. Prevention and treatment of tail biting in weaned piglets. Applied Animal Behaviour Science 110. 269–281. 10.1016/j.applanim.2007.04.005
  2. Riigi Teataja. Nõuded sigade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta, sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsete menetluste loetelu ja neid läbiviivad isikud ning nõuded nende menetluste teostamisele ja neid menetlusi teostava isiku ettevalmistusele
  3. Nielsen, et. al., 2023. Welfare of laying hens on farm. EFSA Journal. 21. 10.2903/j.efsa.2023.7789.
  4. Reese and Straw, 2005. Teeth Clipping — Have You Tried to Quit? Nebraska Swine Reports. 33. https://api.semanticscholar.org/CorpusID:14983143
  5. Chou, et. al., 2022. Investigating risk factors behind piglet facial and sow teat lesions through a literature review and a survey on teeth reduction. Front Vet Sci 9: 909401. 10.3389/fvets.2022.909401

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED:

Saada vihje, foto või video!

Kontrolli kiipi

Jälgi meid sotsiaalmeedias

VEEL PÕNEVAT LUGEMIST: