Loomaarst hakkab otsustama minu lemmiku elu ja surma üle? Ei hakka ikka küll!

Sel nädalal kustutas Soome loomaarst 11.aastase basset Chupa eluküünla. Eestist pärit pererahvas pidas enne nõu loomaarstiga, kes seda koera varasemaltki ravinud oli ja too soovitas minna kohalikku kliinikusse antibiootikumide järele. Nii tehtigi, aga Soome arst nõudis kohest eutanaasiat, millest keelduti.

Edasi toimus kõik täpselt nagu märulifilmis. Õhtul sõitsid maja ette kaks politseiautot ja elamisse tungisid neli politseinikku justkui tegemist oleks olnud ohtlike kurjategijatega. Olles sundseisus ja üsna lootusetus olukorras, loovutas pere lõpuks oma eaka sõbra politseinikele ja mõni aeg hiljem ta kliinikus hukati. Edasi vajas erakorralist arstiabi juba Chupa peremees, kes toimetati haiglasse …….

Seda juhtumit käsitlen lähitulevikus põhjalikumalt ja nii kui faktipõhine materjal saabub, toon selle ka teieni. Kirjutama ajendas mind aga hoopiski loomaarst Tiina Toometi püüdlus kehtestada Eestis samasugust korda. Nimelt arvas ta, et ka Maarjamaal on aeg küps eutanaasiat käsitlevateks käitumisjuhisteks, mis maakeeli tähendab seda, et loomaarstil oleks tulevikus seaduslik õigus igal ajahetkel su lemmik tappa kui ta seda heaks peaks arvama. Kuigi artikli pealkiri viitab justkui tegemist oleks loomaarstide ühise seisukohaga, siis tegelikult on see eksitav. Kohe väga eksitav, sest vähemalt minu tutvusringkonda kuuluvad loomaarstid ei taha nüüd küll omaniku tahet ignoreerides lemmikloomi eutaneerida! Ja loomaarste ning assistente on mu tutvusringkonnas palju. Väga-väga palju!

Saan eesmärgist aru, sest olen isegi kokku puutunud olukordadega, kus lemmikut saab aidata vaid päästev surm. Ometigi ei kipu ma seda väevõimuga peale suruma vaid ikka selgitamise ja veenmisega, et nii on loomale parem. Enamus loomaomanikke saavad aja möödudes aru. Mõned ei saa ka ja siis tagame vähemalt valuravi. Vahest on läinud isegi niimoodi, et ühe omaniku nõusolekul teostatakse eutanaasia, aga seda vastustavale omanikule öeldakse, et suri loomulikult. Nii on kõigil hing rahul ja ka loom sai piinast lahti.

Surma ja eesseisva kaotusega leppimine nõuab aega ja seda peab loomaomanikule andma. Mäletan oma esimesi eutanaasiaotsuseid ja need olid ilmselt minu senise elu kõige raskeimad. Lisaks vajasin kindlust, et loomaarst ei eksi ja sestap raiskasin raha ning võtsin diagnoosi lausa kolmest erinevast kliinikust. Lõpuks olin ma valmis lahti laskma, olles täiesti veendunud, et teen oma kallitele sellega vaid head. Tiina Toomet söandas neid igati inimlikke tundeid nimetada aga loomaomaniku “tujuks!?”

Nõpsil on hobusesaba sündroom ja seda ei tuvasta ükski kliinik ilma põhjaliku uuringuta, mida tavapäraselt ei tehta.

Minu tunded on ühtäkki tuju? Olen elanud koos loomaga palju aastaid ja korraga mingi tegelane, kes näeb teda esimest korda, saab ühtäkki ülima õiguse nagu Jumal tema elu üle otsustamiseks? Jääb ära ja paraku paiskab sedasorti “halastustegevus” loomad veel suuremasse viletsusse, sest kliinikutesse nendega enam minna ei juleta ning hakatakse otsima alternatiivseid ravimeetodeid.

Ma ei saa rääkida muidugi kõikide loomaomanike eest, aga Nõpsi ja Ruudit nüüd küll mingi suvaline tõpratohter hukkama ei hakka. Fakt! Muide, ilmselt mu Nõpsik olekski esimene, kes surmasüsti oma vanuse ja tervisehäda pärast teda mittetundva loomaarsti käest saaks. Soomes ju ka just nii läks, sest Chupa oli igati terve olemisega, kes sõi-jõi ning hädadki ära tehtud sai. Etteruttavalt ütlen, et see tapatöö jõuab politsei töölauale ja annan ka enda poolt parima, et õiglus võidutseks. Chupat see muidugi tagasi ja perele rahutunnet hinge ei too.

“Eutanaasia eelduseks on arusaam, et loomaarstidel on oskused ja teave looma kannatusi ära tunda, loomaarstide võimuses on loomade kannatuste vähendamine/kõrvaldamine,” väitis Toomet. Lubage vastu vaielda ja väidan, et loomaarstide tase on nii kõikuv ja ebaühtlane, et nii mõnegi tohtri juurde ei soovitaks ma isegi vihavaenlasel oma lemmikuga minna. Lisaks erineb ka kliinikute tehniline võimekus sedavõrd palju, et mõnedes pole isegi parema tahtmise juures võimalik pädevat diagnoosi panna. Ei hakka täna näiteid tooma ja jätan need tuleviku lugude tarbeks kui kitsa ringi loomaarstide taotlus konkreetselt seaduse kuju võtma hakkab. Meenutan, et väga suur osa Loomapäästegrupi patsiente on eelnevalt mõnes teises kliinikus üheselt surma mõistetud.

Veterinaaria nagu ka meditsiin on väga-väga keeruline ning oodata, et koondnimetaja “loomaarst” alla käivad isikud suudaksid hallata kõiki tervisehädasid on naiivne kui mitte lausrumal. Kas kujutate ette, et lähete perearsti juurde ning ta oskab laksust nii günekoloogiat, neuroloogiat, ortopeediat ja lõikab möödaminnes ka vähkkasvaja teie kehast välja? Ega vist ja seda ei saa nõuda ka loomaarstilt. Kas kujutate ette, et perearsti pädevuses oleks kuskil kaugel tulevikus otsustada teie väärarenguga lapse või eaka esivanema elu ja surma üle, sest tal on väga piinarikas elu? Utoopia! Eks ole?

Vaidlus sel teemal jätkub ja see on igati normaalne. Loomaarstide eesmärk pole kindlasti te lemmikloomi tappa, aga ekslikutena, pahatihti ka pealiskaudsetena, võivad nad teha valeotsuseid. Ainult sina ise saad oma lemmikut selle eest kaitsta ja sestap võtta arvamus ikka mitmelt veterinaarilt kui sõbra eluküünla lõpetamise küsimus päevakorda tuleb. Ja las nad jõuavad iseseisvalt diagnoosini, mitte ära ütle ette, mida eelmine arst arvas.

Loomaarst ei armasta sinu lemmikut ja talle on ta lihtsalt järjekordne patsient. Sina armastad aga oma Miisut või Pontut küll. Armastus tähendab paraku ka halastust ja kui sa ikka näed oma sõbrakese põrgupiinu, siis sa jõuad varem või hiljem ka selle teadmiseni, et parem on tal minna lasta. Ei suuda, ei saa? Siis pole see enam armastus vaid pesuehtne egoism või halvemal juhul isegi sadism!