Looduskaitsja Mati Sepp: Kährikusõda Hiiumaal: lahendus või ökoloogiline lõks?

Kährik on Eesti metsades elanud 1950. aastatest alates ja kuna ta on inimese poolt toodud liik, nimetatakse teda võõrliigiks. Selles seisneb ka kliimaministeeriumi otsus Hiiumaa saar kährikutest tühjaks teha viimase kui hingeni ja siis sealt järgmiseks Saaremaa. Kliimaministeerium rõhub sellele, et kährikud tegelevad ohustatud linnuliikide pesarüüstega ja ainuke viis ohustatud linnuliike aidata (punajalg-tilder, liivatüll, niidurüdi, naaskelnokk, tutkas jne) on kährikutest vabaneda.

Aga minnes nüüd ajas natuke tagasi, siis riik on panustanud rannaniitude taastamisse omajagu rahalist ressurssi, sealhulgas Hiiumaale, et tagada just rannaniidu kurvitsalistele edukas pesitsemine. Kuid nagu Timo Kark tõdeb, panevad väikekiskjad pesas olevad munad nahka ja pojad, kes kooruvad, süüakse ära. Mida aga kliimaministeerium avalikkusele ei räägi, on see, mis tingimustele peab üks korralik toimiv rannaniit vastama, et seal oleks pesitsemine üldsegi võimalik. Ideaalne rannaniit peaks olema suurepindalaline (vähemalt 150–160 ha), lai (500–600 m või rohkem) ning metsatukkadest killustamata. Mitmed rannaniidu kurvitsalised ei pesitse puistule või puudetukkadele lähemal kui 300 m, mistõttu puudetukkadega niidud, hoolimata nende karjatamiskoormusest, ei saa kunagi kahlajatele sobivaks elupaigaks. Hiiumaal sisuliselt sellistele tingimustele vastavaid niite polegi või on neid väga väike hulk. Ehk siis kliimaministeerium võib küll kährikud lasta maha lüüa, aga paremaks ei lähe lindude elu sellest hoolimata.

Samas on raha juba korralikult Hiiumaal rannaniitude taastamisse maetud, aga kuna eramaaomanikud ei olnud nõus tihti omale kuuluvaid maid niitudeks lubama, siis tekkis selline paradoks, et RMK halduses olevad maad muudeti niiduks ja eramaad jäid nii, nagu nad olid. Mis omakorda muutis taastatud niidu lindudele vastuvõetamatuks.

Niitude peamine pesariisuja on rebane ja siis järgnevad teised liigid. Eurorahadega Hiiumaal taastatud niidud on tõeline paradiis rebasele. See asjaolu kliimaministeeriumi ei häiri. Taotlus on kährikud eurorahadega maha lüüa. Teadusliku info põhjal saab tõdeda, et 400 m metsatukast või niidul kasvavast puust ümbritsev ala on tapatsoon ja seal on maaspesitsevatel lindudel pesitsemise edukus 0, kuna kisklussurve teeb oma töö. Kliimaministeerium vaatab sellest kõrvale, et Hiiumaa keskkond on tapatsoon ja see keskkond on seal lindudele hukatuslik. Selles pole ka midagi eriskummalist, sest kliimaministeerium ei tee oma otsuseid lähtudes olukorrast, vaid tegutseb raha taga ajades. Kährikud välja küttides jäävad sinna laastamistööd tegema edasi rebased, rongad, varesed.

Ka ei ole üldse teada, mis saare peal juhtuma hakkab, kui kährik ära likvideeritakse. Küsimus on just mõjus rebaste populatsioonile. Kõlab kummaliselt, et kuidas kährik saab rebase populatsiooni mõjutada? Asja konks on selles, et kährik kannab endaga kaasas erinevaid haigusi ja need kanduvad kähriku kaudu rebastele edasi. Mul ei ole vastust küsimusele, kas kährikute ärahävitamine saarelt võib tõsta rebaste arvukust. Vastust pole seetõttu, et seda pole Eestis uuritud. Kui tulemuseks on kährikute hävitamise järel rebaste väiksem looduslik suremus, siis hetkeolukord maaspesitsevatele lindudele muutub seal Hiiumaal veelgi katastroofilisemaks. See on teema, millele ei ole kliimaministeerium jällegi mõelnud. Kui rebaste arvukus tõuseb kasvõi natukene ja nad elavad vanemaks, kuna looduslik suremus on väiksem, siis on see katastroof seal pesitsevatele maaspesitsevatele lindudele.

Riik on juba teinud ka katsetusi jahipidamisega kaitsealadel, küttides Hiiumaa kaitsealadelt väikekiskjaid. Hiiumaa tulemused olid ootuspärased – tulemused olid nullilähedased, paremaks ei läinud midagi ja põhjus peitub selles, et võid küttida ära ühe rebase kaitsealalt, ja vabanenud territoorium meelitab uue kohe asemele. Ning kuna, nagu ma varasemalt kirjutasin, siis Hiiumaa on suuresti sobimatu, kuna niidud ei vasta lindude vajadustele. Samas Matsalu rahvuspargis saadi paremaid tulemusi, aga seal on ka niidud oluliselt sobivamad maaspesitsevatele lindudele ökoloogiliste näitajate poolest.

Hiiumaa väikekiskjate ohjamise projekt võeti kokku tõdemusega: „Pilootprojekti nõrgad tulemused võivad olla põhjustatud sellest, et rebase, kes on seal ainus rüüstaja, arvukus on lihtsalt liiga kõrge, et seda projekti metoodikaga vähendada õnnestuks.“

Aga kus on siis kährikud? Jah, see on järjekordne tõestus, et Hiiumaa kährikutele saab saatuslikuks kliimaministeeriumi tulihingeline soov kaevandada eurorahasid – see, et kährikud pole Hiiumaa maaspesitsevate lindude rüüstes süüdi, ei oma ministeeriumi jaoks mingit tähendust. Kährikute hävitamine võib mõjutada positiivselt kahepaiksete arvukust, aga selles olen ma ka skeptiline, sest metssiga sööb ikka konnad ära ja kuna Hiiumaal on väga palju metssigu, siis kährikute hävitamine ilmselt ei annaks selles osas erilist positiivset mõju. Kus kährikute äraküttimine 100% annaks reaalse kasuteguri, on väikelaiud, sest kui mõni väikekiskja satub väikelaiu peale, siis pistab ta nahka kõik, mis liigub. Ja kui lõpuks nälg käes, siis ilmselt proovib tagasi ujuda suurema saare peale. Seal tõesti kährikud suudavad teha ökokatastroofi ja isendi küttimine on looduse seisukohast vajalik.

Kokkuvõtlikult saan öelda, et on väga tõsine oht, et asi läheb kährikute küttimise järel halvemaks, kuna kaob ära looduslike haiguste levitaja, mis rebaseid ka ohjaks. Kui soov on reaalselt linde aidata, siis tuleks vaadata üle taastamistööd. Kui teha taastamistöid eurorahade saamise nimel, siis võidakse luua rohkesti ökoloogilisi lõkse maaspesitsevatele lindudele ja aidata ainult väljasuremisele kaasa. Kliimaministeerium tuleks hoida loodusest võimalikult kaugel või siis peaks mõni looduskaitsja kogu aeg neid valvama, et nad mingit järjekordset kaost ei korraldaks. Ma saan aru, et kährik on võõrliik, aga see ei ole piisav argument veel hullema olukorra loomiseks.

Nii kaua kuni Hiiumaal pole ideaalseid rannaniite, ei hakka seal ka lindude käekäik paremaks minema. Paremaks läheks kindlasti siis, kui kliimaministeerium veidi oma „kährikutest“ vabaneks – sellel oleks väga positiivne mõju loodusele.