Loomade eestkoste organisatsiooni Loomuse taskuhäälingu Loomade Hääl eetris on mittetulundusühingu Rõõmsad Hüpped (rhvarjupaik.ee) asutajad ja loomakaitsjad Martin Enn ja Kati Sulp, kes räägivad pühade eel küülikutest. Küsimuste korral võib Martini ja Katiga ühendust võtta kirjutades aadressile: info@rhvarjupaik.ee. Saatejuht on Loomuse kommunikatsioonijuht Farištamo Eller. Saate kirjutas üles Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll.
Soundcloudis: https://soundcloud.com/loomadehaal/loomade-haal-57-lemmiklooma-votmine-peab-olema-labimoeldud-otsus
Spotify-s https://open.spotify.com/episode/0ogCwZGdEJvcpP5pq4JaUe?si=Coqx_czHRtyVWZ4QZZlbDg
Farištamo Eller (F. E): Tere, oleme Loomade Hääle eetris ja sel nädal on tulemas pühad ning sel puhul on saates külas Martin ja Kati, kes tutvustavad oma tegevust ka ise lähemalt, aga võin etteruttavalt öelda, et teemaks on küülikud. Millega te tegelete?
Martin Enn (M. E): Meil on kuus küülikut. Lõime värskelt MTÜ Rõõmsad Hüpped ja tegeleme küülikute kohta info jagamisega ja ka abi pakkumisega inimestele ja ja hoiukodude leidmisega ja nii edasi. Plaanis on ka luua varjupaik, aga sinna jõuame tulevikus.
F. E: Aga hetkel on teil ju endal ka küülikud.
M. E: Jah, kuus küülikut on. Nemad on meieni erinevate lugudega jõudnud. Me ei ole läinud loomapoodi ja neid ostnud.
F. E: Aga, Kati, äkki sa räägid neid lugusid, kuidas küülikud teie juurde on saanud?
Kati Sulp (K. S): Mu õel juhtus “õnnetus” ja kaks “poissi” said pesakonna. Sealt see rullus, esimesed kaks tulidki tema juurest ja eks siis see armastus meil nende vastu järjest kasvas. Järgmised neli päästsime ära lihakasvataja käest, kes kasvatas küülikud lihaks. Need olid tal neli viimast looma ja ta otsustas kasvatamise ära lõpetada, siis tegimegi kokkuleppe, et võtame nad endale, mitte et nad ei lähe kusagile söögilauda. Edasi saime varjupaigast ja kõige värskema päästsime samuti päris koledatest tingimustest, kus küülik elaski väljas pisikeses puuris. Kusagil kivimüüri otsas oli kohutavalt väike koristamata puur. Nüüd ta elab meil toas, on õnnelik ja rõõmus.
F. E: Martin, kuidas see info jagamine välja näeb? Sa ütlesid, et see on üks asi, mis on teie eesmärk.
M. E: Facebookis on olemas küülikusõprade grupp, kus jagatakse infot lemmikloomana peetud küülikute kohta. Me üritame natukene seal kohal olla. Koduleht on meil tegemisel ja kindlasti hakkame sinna postitama. Ilmselt üritame ka varjupaikadega koostööd teha, et kui tuleb keegi oma murega sinna, et näiteks ta ei saa kodu pakkuda, siis oleks anda meie kontakt. Sest olgem ausad – tegelikult kõik varjupaigad on keskendunud kassidele ja koertele. Küülikutega tegelevaid ei ole, aga küülikuid on päris palju.
F. E: Aga mis need probleemid on küülikutega, mis vajavad lahendamist?
M. E: Esimene kõige suurem probleem on see, et Lihavõteteks võetakse väike küülik, sest ta on karvane ja armas ja eeldatakse, et ta on nurgas lihtsalt ilus ja ei tee midagi. Paraku oleme näinud, et kusagil septembris-oktoobris, midagi võib seostada ka laste kooliminekuga, hakkavad nad (küülikud) igale poole sattuma. Küll leitakse neid loodusest, küll on nad varjupaikades, küll hakatakse neid gruppides ära andma.
K. S: Ma arvan ka, et info ja taustauuringu tegemine ei ole olnud piisav. Küülikud ei ole kõige kergemad loomad, kelle eest hoolitseda. Nad ei ole paigal, nad ei ole tasa, nad ei ole vaikselt, nad tahavad närida, nad tahavad joosta, nad tahavad liikuda, kui neil on igav, siis nad laamendavad. Teadmatus sellest kuidas nad käituvad ja millised nad on, on väga suur probleem.
F. E: Ma rääkisin täna ühe kolleegiga, kes ütles, et ega loomapoodidest ei pruugi samuti tihtipeale väga adekvaatset infot saada. Müüjad ei pruugi öelda, et see puur on liiga väike ja seaduse järgi sa ei tohigi küülikule nii väikest puuri osta. Kuidas teie kogemus on? Kuidas inimestel üldse selle info kättesaadavusega on, kui nad tahavad endale küüliku võtta, kas keegi ütleb neile, et ei-ei ära nii tee?
M. E: See, mis sa kuulsid, on absoluutselt tõsi. Loomapoodides pakutakse täiesti sobimatuid asju. Ka meile pakuti ükskord snäkke ja lugesime sealt pealt ja seal olid mais, suhkrud, osades isegi laktoos sees. See on uskumatu, mida inimestele üritatakse müüa. Teine asi on puuri suurused. Täna alles öeldi ühes grupis, et 140×70 cm puur ei ole väike. Samas on nii, et kui me nad hoovi peale lahti laseme, siis nad kümne hüppega jooksevad 50 meetrit üle hoovi.
F. E: Kas nad ära ei jookse? Tulevad nad tagasi alati?
M. E: Nad ei lähe minema. Kui küülikud on hoolitsevas ja armastavas kodus, siis üldiselt ei lähe nad mitte kuskile. Meil on juhtunud, et nad on end aia alt välja kaevanud ja siis leiame nad näiteks kuuri alt. Nad on õues küllaltki hirmul ja pigem hoiavad kodu lähedale.
F. E. Siis ei ole hirmu, et ta läheb kusagile plagama ja kätte enam ei saa?
M. E: Meil ei ole mitte kordagi selle kolme aasta jooksul olnud seda, et ükski küülik oleks ära jooksnud. Inimestel on ära jooksnud, aga seal tuleb põhjuseid otsida sellest, et see loom ei ole ilmselt rahul.
F. E: Kati, kirjelda hästi lühidalt, et mismoodi küüliku eest hoolitsemine käib. Kui ma tean, et ta sööb porgandit ja mul on väike puur, siis kas see on piisav teadmine?
K. S: Ei, kaugeltki mitte. Alustame toitumisest. Porgand on väga vale asi, mida küülikutele söögiks anda. Porgandit ei tohiks neile üldse anda, sest see sisaldab liiga palju suhkrut. Küülik saab eluks kõik vajaliku kvaliteetsest heinast. Lisaks siis mõned head krõbinad, mis poes müügil on, neid päevas peotäis. Ja võib-olla ka natuke värsket. Oksi, näiteks õunapuuoksi. Värske vesi kindlasti 24/7 ees. Magusad maiused nagu porgandid, õunad ja ka tegelikult kapsas, ei ole neile tegelikult üldse head. Ma ei näe, et neid peaks üldse puuris pidama. Nad elavad vabalt toas, jooksevad ringi ja puur jääb neile väikeseks, sest nad on väga aktiivsed loomad. Kui muretseda küüliku hädade pärast, siis on võimalik neid ka väga hästi õpetada kasutama oma potti ja nurka
F. E: Küülikut on siis võimalik õpetada potil käima ja ta võib olla nagu koer või kass ja toas ringi joosta?
M. E: Mitte isegi õpetada, vaid tegelikult on küülikud isegi ühed parimad korrahoidjad. Koera ja kassi pead sa ise õpetama. Küülikud valivad üldiselt ise koha ja kui sa sinna sujuvalt kasti libistad ja paned veel juurde natuke heina, sest neile meeldib häda tehes süüa, siis võtavad nad selle kohe omaks. Nende pabulatega peab lihtsalt harjuma ja arvestama, et see on nii. Kui on lõikamata küülikuid, siis tahes tahtmata tuleb ka pissiloik vahepeal, sest ka neil on hormoonid ja territoorium.
K. S: See küülik, kelle me varjupaigast oma hoole alla tõime, ta oli nii korralik. Tal oli oma koht, kus ta sõi ja tegi häda. Ainuke koht, kus ta märgistamas käis oli diivan.
F. E: Mis soovitusi te annaksite just pühade eel?
M. E: Kindlasti ärge võtke ühtegi eluslooma lastele, mitte kunagi. Ma ei väsi seda kordamast. Seda on nii halb vaadata, seda tehakse tohutult palju. Täiskasvanud inimesed võtavad lastele ja pärast ütlevad, et lapsed ei hoolitse loomade eest. Tegelikult lapsed ei peagi hoolitsema, see ongi vanemate vastutus. Ükskõik kui nunnu see jänku on, kui sa ei ole valmis selleks, et ta võib närida su seinad kuni meetri kõrguselt ära, sul on pabulameri, sul on pissiloigud, siis pigem mine ja osta poest mänguküülik.
F. E: Kaua neil pisikestel läheb aega selleks, et õppida sellisteks, et nad käivad oma nurgas?
M. E: Meie esimesed küülikud olid umbes kahe kuused, kui nad tulid. Kuu-pooleteisega olid nad enam-vähem võtnud omaks need kohad, aga see oleneb täiesti, sest neil on nii erinevad iseloomud. Kuna küülikud on väga territoriaalsed, siis kui peres on teised loomad või lapsed, kes neid kisuvad ja sülle võtavad, siis olukord ei pruugigi laheneda. Ka küülikuid ise ei või omavahel kohe kokku panna. Vahel võib see võtta aga üle poole aasta, enne kui neid kokku panna saab. Meie proovisime nelja küülikut poolteist kuud bondida, aga see ei õnnestunudki, sest nad läksid iga kord kaklema.
F. E: Seega teie küülikud on eraldi?
M. E: Jah, praegu meil on kaks paari ja kaks emast on eraldi ühekaupa. See ei ole nii lihtne, et lähen loomapoodi, ostan endale viis küülikut ja panen nad kohe kokku.
F. E: Ma olen sattunud lastega sellistesse kohtadesse, kus on väikesed loomad, lastel on tore, alati on ka küülikud. Protseduur käib kuidagi nii, et inimesed käivad, paitavad, võtavad sülle. Kuidas need küülikud niimoodi treenitud on?
M. E: Ma kujutan ette, et nad on kohutavas stressis. Nad ei näita seda välja. Küülikud on küllaltki eraklikud loomad ja tahavad väga palju rahu.
F. E: Need keda mina näinud olen, olid täiesti paigal.
K. S: See on väga suur stressiindikaator.
F. E: Millised teie tulevikuplaanid on?
M. E: Võtame samm-sammult ja vaatame kuidas saame luua kõige paremad varjupaigatingimused. Plaan on selline, et meil oleks võimalik võtta korraga mitu looma enda juurde. Kas siis tervislike probleemidega või halbadest tingimustest, aga et meil oleks võimalik nad koheselt võtta ja et meil oleks nende jaoks köetud ruumid ja saaksime nende tervisega tegeleda. Kindlasti tahaksime luua võrgustiku inimestest, kel on võimalik pakkuda hoiukodu. Seega kui kellelgi on võimalik, siis võib meiega ühendust võtta! Tihtilugu on see, et inimesed peavad kolima ja üürikodudesse ei taheta lemmikloomi lubada ja nad antakse ära. Selleks, et nad ei jääks ripakile tahaksime, et neil oleks oma koht. Küülikute ravi on ka väga teistsugune ja enamus veterinaare ei oska neid päris õigesti diagnoosida ega ravida. Eestis on spetsialiste ühe käe sõrmedel. Meil on üks eksootiliste loomade spetsialist abiks pooleldi. Seega sellega tahaks ka tegeleda, et anda nõu ja suunata. Meil on endal ka mõne aastaga päris suur kogemus ja apteek kogemenud.
F. E: On teil endil midagi lisada?
K. S: Ma toonitaks ise veel üle, et kui on plaanis loomavõtt, ükskõik kas küülik, kass, koer või muu loom, siis alati tasub teha eeltööd. Alati tasub teada, kas on võimalik pakkuda häid tingimusi, sest looma pole mõtet võtta selleks, et panna ta kusagile puuri kinni ja lasta seal olla. Eeltöö, et mida nad vajavad, mida tahavad, kuidas nende eest hoolitseda.
M. E: Ma tooks välja mõne eripära, millega arvestada küülikute puhul. Tuleb kaasa hein ja seega tuleb arvestada allergiatega. Väga palju on juhtumeid, kus inimesel küülikuallergiat ei ole, aga tuleb välja, et ollakse allergiline heinale ja jälle tuleb loom ümber kolida. Tulevad kaasa pabulad ja tuleb arvestada sellega, et tapeet on meetri kõrguselt läinud. Meil ühe küülikuga läks ka kips, trepiastmed ja kõik kaablid. Puuris peetud küüliku tervis võib olla väga halb. Meie Roosil ei olnud lihaseid, ta liikus vaevaliselt, tal olid abtsessid, mis ähvardasid lausa liigestesse minna. See oli kõik selle tulemus, et ta oli puuris liikumatult iseenda väljaheidete sees. Tuleb mõelda ka ravikuludele. Küülikute puhul algavad protseduuride hinnad korraliku arsti juures 200 eurost. Meie oleme kulutanud ravikuludele mõne inimese aastapalga. Nad jäävad tihti haigeks, neid on palju aretatud, mis toob kaasa terviseprobleeme. Kindlasti tuleb minna spetsialisti juurde, mitte koera-kassi veterinaari või veel vähem, farmiloomade veterinaari juurde. Kui on probleeme, siis pöörduge kindlasti meie poole. MTÜ Rõõmsad Hüpped on alati nõus vastama küsimustele ja jagama infot!
