Foto: Merje Salla
Suve lõpus on tavapärane näha randades hulgaliselt meririste, kelle vesi sinna läänetuule toel kandnud on. Rahvakeeli “millimallika” kõrverakkudes leiduv mürk inimesele ohtlik ei ole, kuid tundlikumale nahale võib siiski mõjuda.
Ära palun aga vees olevaid millimallikaid kätte võta, nad on sellised õrnakesed ja veest välja tõstes hukkuvad ruttu. Kaldale uhutud meduusid enam elus ei ole. Kas teadsid, et:
- Meririst on ainuke Läänemeres elav meduus (soolasema veega ookeanides on meduusiliike rohkem.)
- Nad liiguvad valdavalt kaasa veega, sest oma keha rütmiliselt kokku tõmmates suudavad edasi liikuda vaid õige pisut.
- Väljasirutunud täiskasvanud meririst võib olla meie vetes kuni 20-sentimeetrise läbimõõduga, ta on läbipaistev ja värvuselt roosakas või lillakas.
- Tema loomulik elukaar on lühike: harva elab meririst looduses kauem kui kuus kuud. Sügiseste külmade ilmadega nad hukkuvad, kuid enne seda jõuavad aluse panna järgmisele põlvkonnale.
- Läbikumava kehaga meriristi nimi tuleb suu ava ümber nähtavatest hobuseraua kujulistest sugunäärmetest.
- Meriristi peamiseks toiduks on loomhõljum ehk zooplankton. Meririst ise on toiduks meres elavatele röövloomadele.
Ära siis torgi neid, eks!
Foto: Merje Salla
