Tutvustus

Hiirte kodustamisega tegid hiinlased algust juba 1100 a. eKr. Lemmikloomana hakkasid hiired rohkem levima 19. sajandil. Just sellel sajandil kasvas kodus peetavate hiirte arv plahvatuslikult ja tekkis ka palju uusi senitundmatuid värve. Laborihiirte „sünniajaks” võib aga nimetada 20. sajandi algust, kui teadlased hakkasid tegema esimesi samme geneetikast arusaamiseks. Kuna hiiri oli mitmes erinevas värvis, käitumisega ja nad said sigimisealiseks noorelt, sobisid nad suurepäraselt selleks, et aru saada imetajate pärilikkusest läbi generatsioonide. Täna kodus peetavad hiired on pärit nii laborihiirte liinidest kui hiireliinidest, kes pole kunagi laboritesse sattunud, kuid Eestis nimetatakse kodus peetavaid hiiri siiski kõiki laborihiirteks.

Laborihiirte keha on 9-10 cm pikk ja saba pikkus on 8-9 cm. Laborihiired kaaluvad 20-40 g ja elavad 1-2 aasta vanuseks. Üksikud isendid on elanud ka 4 aastaseks. Hiirte pea on teravatipuline, saba ja kõrvad karvutud. Laborihiiri on aretatud paljude erinevate värvide, karvastiku ja ka suurusega.

Käitumine

Laborihiired on väga sotsiaalsed ning otsivat teiste omasuguste seltskonda. Emaseid hiiri peab pidama grupina, kuid isased on teiste isaste suhtes agressiivsed ja seepärast on neid parem pidada üksikult. Hiired on ööloomad ja seepärast muutuvad nad aktiivsemaks õhtuti ning tegutsevad siis hommikuni. Inimese suhtes on nad sõbralikud ja väga uudishimulikud, mis teeb neist suurepärased lemmikloomad.

Pidamine ja elutingimused

Laborihiirte pidamiseks sobib kõige paremini plastikust terraarium, kuna võrepuurist oskavad nad ennast tihtipeale välja pressida. Teiseks heaks variandiks on klaasist terraarium (tihedast võrgust kaanega), kuid terraariumi on kaalu tõttu üsna raske puhastada. Hiirte elupaika peab tihti puhastama – väiksemat puuri isegi üle päeva, suuremat 2 korda nädalas. Eluaseme miinimum suuruseks on kahele hiirele 30*50 cm, kuid soovitatav on osta nii suur kui vähegi võimalik, sest seal veedab su lemmik enamuse oma ajast ja on ju hea, kui ka tema ennast hästi tunneb.

Allapanuks ei tohiks kasutada okaspuu höövlilaastu. Võib kasutada ka vanapaberist tehtud spetsiaalset allapanu (müüakse mõnedes loomapoodides) või maisi allapanu (üsna kallis ja niiskusega on oht hallitusele). Kasutada ei tohiks saepuru või liiva, sest need on liiga tolmavad ning võivad kahjustada hiirte silmi, hingamisorganeid ja kasukat. Vältima peab ka lõhnastatud allapanusid, kuna need ärritavad hiirte haistmismeelt.

Hiirtele peab elamisse panema palju igasuguseid mänguasju – papirulle, karpe, ronimiseks redeleid ja korruseid, poes müüdavad kiikesi ja muud taolist. Pesaks sobib suurepäraselt lillepott või kookosest pesa. Hiirtele võiks puuri panna ka jooksuratta, sest looduses liiguvad hiired öösel mitmeid kilomeetreid, seega meeldib neile joosta. Ratas peab olema piisavalt suur ja turvaline. Parim ratas on kinnine ja ilma keskmise
pulgata. Kui ratas on võredega, võib hiir jalgupidi võrede vahele jääda ja jalgu vigastada või jalaluu murda. Kõikidele hiirtele jooksmine aga ei meeldi ja seega neid rattas jooksmine ei huvita. Jooginõuks on kõige parem kasutada joogipudelit, kuna joogitops aetakse tihtipeale aluspanu täis ja seda on ka lihtne ümber ajada. Kui aga on vaja kasutada kaussi, siis kindlasti kas keraamilist või metallist, kuna plastikust kauss näritakse tihtipeale ära. Ka söögitops peaks olema metallist või plastikust, kuid seda ei pea üldse olema. Hiirtele meeldib ka allapanust oma toitu otsida. Sööginõud on omanikule head selleks, et näha kui palju toitu on söödud ja kui palju peab lisama.

Toitumine

Laborihiired söövad 10-15 grammi toitu päevas ja nende toitmine on üsna lihtne. Põhitoiduks on neil erinevate seemnete segud, hamstrite, rottide ja spetsiaalselt hiirte toidusegud sobivad hästi. Valima peaks sellise segu, kus pole pruunisid pulkasid ja ka värvilisised tükikesed pole vajalikud ega tervislikud. Kui aga toidus on liiga palju päevalilleseemneid ja pähkleid, siis peaks osad neist välja sorteerima. Sellisel juhul hiired rasvuvad ruttu ja võivad suure kehakaalu tõttu varem surra. Aeg-ajalt peaks hiirte põhitoidu hulka lisama ka kvaliteetset koera või kassi kuivtoitu. Sealt saavad nad loomseid valke. Maitsestamata keedetud liha, kala ja kana võib samuti väikestes kogustes pakkuda. Suurtes kogustes võib loomne valk tekitada nahale löövet.

Lisaks kuivtoidule tuleb hiirtele ka värsket anda. Hästi sobivad erinevad puu ja juurviljad – õun, kurk,  salat, porgand, pirn. Värske toit peab kindlasti olema pestud ja ka koorimine on hea mõte. Parim aeg on seda pakkuda õhtul, kui hiired ärkavad. Hommikul tuleks alles jäänud toit eemaldada, kuna halvaks läinud toit võib hiirtele tekitada terviseprobleeme ja meelitada ligi kärbseid. Kõhulahtisuse vältimiseks peavad värske toidu kogused olema üsna väikesed. Lisaks eelmainitud toidule võib oma hiirtele anda erinevaid putrusid, kartulipüreed, keedetud makarone ja riisi. Parem on kui neid pole eelnevalt maitsestatud soola ega pipraga, kuna see pole hiirte tervisele hea. Lisaks võid veel anda aktiivseid jogurteid ja hapukoort, kuna need sisaldavad palju kaltsiumit. Eriti vajavad seda tiined ja poegi kasvatavad emased. Kaltsiumit sisaldavad ka kanamuna koored. Näiteks võib pooliku koore sisse panna putru või midagi muud ja siis hiirtele anda. Ka beebitoidud maitsevad hiirtele.

Aeg-ajalt peab hiirtele andma ka kuivatatud saia/leiba või koera närimiskonte. Need aitavad hiirtel oma hambaid kulutada, kuna hiirte hambad kasvavad kogu elu. Kui hiir ei saa oma hambaid kulutada võivad need kasvada nii pikaks, et hiir ei saa enam süüa ja sureb.

Üldiselt võib hiirte toitmisel kujutlusvõimet kasutada, kuid vältima peab soolaseid, magusaid, pipraseid ja rasvaseid toitusid ning vaatama, et hiired saaks kõiki vajalikke aineid ja vitamiine. Maiused pole hiirte põhitoit ja ka kartulikrõpsud ega muud sellised snäkid pole neile tervislikud. Toitu peaks andma nii palju, et natuke sellest oleks järgmisel korral alles. Tiinetele ja imetavatele emastele peaks toitu andma nii palju kui ta tahab. Hiirtel peab olema alati kättesaadav ka värske vesi. Vahetama peaks seda korra päevas ja kindlasti ei tohi pudelisse panna piima ega ka muid vedelikke!

Paljunemine

Tiinus kestab 19-21 päeva ja poegi sünnib 4-20, harva kuni 31. Pojad peavad emaga elama 3 nädalat ja saavad ise suguküpseks 1-1,5 kuu vanuselt.

Kasulikud lingid: