Riik soovib paika panna meetmed, millega merel suuremat müra põhjustavaid töid tehes arvestada. Nii et meie vete helitundlikud mereliigid – hall- ja viigerhüljes ning räim – ei saaks kuulmiskahjustust.
Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna nõuniku Kaspar Andersoni sõnul lõhatakse Eesti vetes igal aastal plahvatamata meremiine, mis võivad tekitada väga suure amplituudiga impulsiivset müra. „Plahvatus võib lähedalolevatele mereloomadele mõjuda äärmiselt kahjulikult ning põhjustada koguni nende surma,“ lausus Anderson. „Ka meretuuleparkide rajamisega kaasnevatel löökrammimistel tuleb hakata arvestama meetmetega, et Läänemere helitundlikele liikidele mitte liga teha,“ lisas ta.
Et välja selgitada, millised müra piirnormid võiksid Eesti merealal olla ja millised oleks meetmed müra mõju vähendamiseks, tellis Keskkonnaministeerium uuringu. Analüüsitud Saksamaa, Hollandi, Belgia, Taani, USA ja Suurbritannia kogemuste põhjal tuleks kaaluda müra mõju leevendusmeetmete rakendamist plahvatuste, sonarite, akustiliste peletite, vaiade löökrammimise ja õhupüstolite jadade puhul.
Andersoni sõnul on oluline, et impulssmüra tekitavad tegevused on koondatud ühisesse registrisse. „Registrisse kantud tegevuste osas peab riigil olema ülevaade kas läbi tegevusloa andmise või mõne teise registreerimist võimaldava protseduuri abil,“ sõnas Anderson. „Näiteks vaiade rammimise loa taotleja peaks hindama impulssmüra taset ja kuidas see võib merekeskkonnas levida ning rakendama vajalikke leevendusmeetmeid.“
Miinide lõhkamisel on võimalik suure amplituudiga heli ära hoida, kui muuta lõhkekeha ohutuks kaugelt juhitava vesilõikamise abil. Müra aitab leevendada ka keeld teatud tööde läbiviimiseks kalade kudealal või piirates tööde ajalist kestust. Üheks levinud leevendusmeetmeks on akustiliste peletite kasutamine enne lõhkamist või löökrammimise alustamine pehmelt. Väiksema intensiivsusega helid rammimise alguses mõjuvad lähedalolevatele loomadele akustilise peletina, andes neile aega ohtlikust alast lahkumiseks.
Uuringuga tuvastati, et kui mereimetajad on tundlikud helirõhu suhtes, siis kalad tajuvad pigem heliosakeste liikumist. „Helid levivad vees kiiremini ja kaugemale kui õhus. Samaaegselt on nähtavus vees võrreldes õhuga palju piiratum. Seetõttu on mõistetav, et kõik mereliigid on mingil määral helitundlikud. Toitumisahela tipus olevad mereimetajad on aga omandanud erakordselt kõrgelt arenenud helitundlikkuse, olles tundlikud just helirõhu suhtes,“ selgitas Anderson.
