Septembrist hakkab jahihooaeg šaakalile, kuigi ulukiseire spetsialistide järgi võiks seda edasi lükata oktoobrisse lühendades jahti kuu võrra.
Keskkonnaagentuuri sel suvel avaldatud ulukiseirearuandes soovitasid spetsialistid praegu kehtivat šaakali jahiaega lühendada, alustades jahiga 1. oktoobrist, kuna septembrikuus on šaakali kutsikad sõltuvad veel olulisel määral oma vanematest.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti Peep Männili sõnul ei ole muudatus seotud niivõrd murega asurkonna seisundi pärast, kuivõrd jahieetika ühe esmase lähtekohaga, et jahiaeg liigile ei hõlmaks (või hõlmaks võimalikult vähe) perioodi, mil pojad on oma vanematest tugevasti sõltuvad. „Paljude liikide, näiteks hundi puhul seda paraku täies ulatuses rakendada võimalik pole, kuid kui muud tegurid (näiteks vajadus ja võimekus asurkonna arvukust ohjata) seda üle ei kaalu, tuleks seda põhimõtet ka rakendada,“ selgitab Männil.
Jahimehed arvavad, et see suurt mõju kaasa ei too, kuna põhiline jahiaeg jääb talvekuudele.
Pärnumaa Massu jahiseltsi esimehe Veiko Laeva sõnul see muudatus eriliselt neid ei mõjutaks, kuna septembris nad piirkonnas eriti jahti pole pidanudki. „Hakkasin mõtlema, et palju me neid septembris küttinud oleme ja tuleb välja, et ega ei olegi eriti. Kui paar aastat tagasi küttisime jahiaasta peale 18 šaakalit, siis eelmine jahiaasta vaid kolm, ilmselt seda ka lume puuduse tõttu,“ põhjendas esimees, lisades, et põhiline jahiaeg on jäänud talvesse.
„Kui nad tahavad šaakaleid suureks kasvatada ja paljuneda lasta, siis olgu nii, aga tüliks on nad alatasa siiski,“ sõnas Laev. „Samas võiks siis nagu ka küsida, et miks rebasejahi osas seda ettepanekut ei tehtud, nendele hakkab ka jaht üsna varakult,“ lisas ta.
EJS-i juhatuse liikme Endrik Rauni sõnul tuleks vaadata suuremat pilti. „Igasuguste seadusmuudatuse aluseks võiks olla teadmine, mida me sellega paremaks teeme. On arusaadav, et küttimine olukorras kus kutsikad vanematest veel sõltuvad on ebaeetiline. Hetkel tuleks aga aru saada, palju ikkagi septembris šaakaleid läbi aastate on kütitud ja kas ei jää see küttimine pigem sügis-talvisel perioodi,“ selgitas Raun. „Mis saaks siis jahiaja edasi lükkamise puhul nuhtlusisenditest, kes lambaid ja vasikaid kimbutavad? Kariloomad on ju septembris veel põldudel,“ lisas ta.
Šaakalil läheb pigem hästi
Šaakali levikuala on ulukiseire aruande järgi laienenud ja seda eeskätt piki mererannikut põhja suunas ning piki Peipsi rannikut nii põhja- kui lõuna suunas. Männil tõdes, et levikuala laienemine on üks olulisemaid näitajaid, mille põhjal võib praegu öelda, et šaakalil läheb meil pigem hästi.
„Samas on šaakal üleküttimise suhtes üsna haavatav ning see on täheldatav näiteks ühe tema tuumikala Matsalu lahe ümbruses, kus nii sellest lõunas (Massu, Tuudi jahipiirkond) kui ka põhjas (Haapsalu jahipiirkond) on arvukus märgatavalt madalam mõne aasta taguse ajaga võrreldes,“ ütles Männil.
Siiani pole veel ulukiseire peaspetsialisti sõnul vettpidavaid tõendeid ühegi pesakonna olemasolu kohta sisemaal, kuigi Tartu linna servas (Aardla poldri juures) on vihjeid selle kohta tulnud. „Mere ääres paiknevate linnade äärealad, nagu seda on näiteks Tallinnas Rocca Al Mare piirkond, võivad šaakalile hästi sobida, kuna inimasustuse läheduses on talle kui omnivoorile reeglina keskmisest rikkalikum toidubaas ning lisaks sellele ka hea kaitse huntide eest,“ teadis Männil öelda.
Linlaste võimalikud hirmud šaakali osas on seotud eeskätt väheste ja/või ekslike teadmistega selle liigi eluviisi ja käitumise kohta. „Tegelikkuses ei kujuta ta inimesele ja lemmikloomadele suuremat ohtu kui rebane,“ arvas Männil.
Jahti tuleks edasi lükata
Septembrist algav šaakalijahiga ei tasuks kiirustada. „Neil aladel, kus šaakal ei ole lammaste murdmisega tekitanud probleeme, mitte alustada jahiga septembris, vaid hiljem,“ ütles Männil.
Ühest küljest on Männili sõnul sel ajal kutsikad veel oma vanematest sõltuvad ning teisest küljest ei ole sel ajal kutsikalt (naha osas ka vanemalt) saadavad võimalikud trofeed veel väärikad. „Veel tahaks jahimeestele südamele panna, et sarnaselt suurkiskjate vaatlustega peaks märksa aktiivsemalt esitama (JAHISesse sisestama) ka šaakali vaatlusi, eeskätt neid vaatlusi, kus on nähtud/kuuldud rohkem kui ühte isendit,“ tõi ta välja.
Parem vaatlustega kaetus looks eelduse ka kütitud isenditelt bioproovide kogumise kohustusest loobumisele. „Oleme sellele mitmel viimasel aastal tähelepanu juhtinud, kuid olulisi muutusi jahimeeste tegevuses sellel suunal paraku märgata pole ning määrav osa šaakali leviku ja arvukuse hindamise algandmetest põhineb jätkuvalt kütitud isendite kohta esitatavatel andmetel,“ lisas Männil.
Kütitud isenditelt bioproovide kogumine on jahimeeste sõnul tülikas ja aeganõudev ettevõtmine. „Et vaatlusandmeid Jahisesse rohkem märgitaks, ja et jahimeeste teadlikkust šaakali osas tõsta, on ilmselt vaja Keskkonnaagentuuri poolt teha veel tõhusamat selgitustööd tasemel, et kõik head ja vajalikud ideed jõuaksid iga jahimeheni, eriti nendes jahiseltsides kelle piirkonnas šaakal elutseb. Peame käskude ja keeldude maailmast liikuma rohkem selgitamise ja kaasamise maailma,“ selgitas Raun.
Lambakasvatajad panid pillid kotti
Veiko Laev aga nentis, et kuigi šaakaleid on piirkonnas piisavalt, siis lambakasvatajad on juba pillid kotti pannud ja seega pole ka nende poolt enam kaebusi tulnud. „Paar aastat tagasi oli meil mitu suurt lambakasvajat, aga nad pidid liiga suurte kahjude tõttu oma tegevuse lõpetama,“ tõdes ta.
Šaakalid Pärnumaal viimasel ajal suuri kahjustusi pole tekitanud. „Pigem on olnud ainult üksikjuhtumeid, sest suuri lambakasvatusi enam ei ole. „Üks talunik piirkonnas on suurema karjaga, aga nad on ka loomad lauta ära kolinud,“ selgitas Laev.
Šaakali asurkonda tuleks uuesti hinnata
Šaakal on loodusdirektiivi V lisa liik, kelle jahipidamine on lubatud juhul, kui see ei halvenda asurkonna soodsat looduskaitselist seisundit. Kuna šaakal on praegu väikeuluk, kelle küttimine on vaid ajaliselt piiratud, tuleb jahipiirkonna kasutajatel endil järgida jätkusuutliku jahinduse printsiipe vältimaks tema seisundi olulist halvenemist, mis võib tuua kaasa vajaduse tema õigusliku staatuse muutmiseks.
Keskkonnaagentuuri spetsialistid soovivad, et šaakalile tehtaks erakorraline punase nimestiku ohustatuse hindamine. „Küsimus on siin selles, et viimasel punase nimestiku hindamisel oli šaakal vist ainuke liik, kelle ohustatust mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei hinnatud nagu ette nähtud oli, IUCN kriteeriumitest lähtuvalt, olgugi et selleks vajalikud algandmed olid olemas,“ väljendab Männil arusaamatust.
Šaakalile anti toona „eksperthinnang“ ja kellegi poolt, kes üldse antud liigi ekspert pole. „Seega on erakorralise hindamise põhjus just selles, et olemasolev hinnang (ohuväline) ei ole adekvaatne ning hindamisel tuleb liikidesse suhtuda võrdselt ja teadmiste põhiselt, mitte kellegi eelarvamustest lähtuvalt,“ tõdes Männil.
Kui toimuks uus hindamine, siis usub Männil, et üsna kindlasti suureneks tema ohustatuse kategooria, vähemasti samale tasemele hundi ja ilvesega. „Oleme teinud ka ettepaneku hundi ja ilvese ohustatuse ümber hindamiseks, kuna 2019. aasta seisundi põhjal antud hinnangud ei ole meie arvates täna enam kohased. Viimaste puhul võiks siis oodata kategooria alandamist,“ lisas ta.