Kuidas lemmikud meid mõjutavad? Väga palju ja olgu see lugu selle tõestuseks!

Põhjamaa naine ja lõunamaa mees kohtusid ning armusid. Nad lõid ühise kodu Eestis ja varsti nägi ilmavalgust pisiperegi. Umbes selline algus oleks sobilik igale lemberomaanile, aga armastusest ei tea ma vast suurt enam midagi. Vähemalt ei mäleta, et oleksin ise kunagi selle kauni tunde lummuses olnud, sest see kõik toimus eelmisel sajandil. Äkki isegi üle-eelmisel? Sestap jään oma liistude ehk loomalugude juurde. Sõprus- või kui soovite, siis armastuslugusid inimese ja looma vahel tean aga sadade kaupa ning ühte neist pakun teile sel nädalavahetusel ka lugemiseks.

Loomad mõjutavad meie elusid rohkem kui arvata oskame. Koduses Eestis ja mujalgi maailmas on tänu kalliks saanud lemmikloomale püsti pandud nii mõnigi loomakliinik, kauplus, veebikeskkond või muu ettevõtmine. Enda elumuutvatest kogemustest saan näiteks tuua 2007.aastal hüljatud rotveiler Ronja tänu kellele sai minust üleöö nö “avalik loomakaitsja.” Ka praegu mu kodu ja elu jagaval lambakoer Ruudil oli nii Euroopa teise otsa kolimise takistamisel kui Loomapäästegrupi loomisel määrav roll.

India päritolu Prabha Natarajan lõi aga tehase, mis toodab lemmikloomadele tervislikku söögipoolist. Ega mees selle peale ise tulnudki vaid teda suunas varjupaigast võetud hiiglasemõõtu mastiff Gilbert, kes pööras mehe seinise elu sõna otseses mõttes pea peale.

Esimest korda jäi Gilbert Prabhale silma 2016.aastal kui sõber rääkis talle ühest Hispaania varjupaigast, kus suuri koeri juba kahe päeva möödumisel eutaneeritakse, et rahva seas poppidele väiksematele tegelastele ruumi teha. Mees vaatas kurva olemisega koera fotosid ja tundis tohutut kaastunnet. Infot oli väga vähe ja tutvustuseks pakkus varjupaik vaid nappi tekstijuppi: “Gilbert, 4-aastane, mastiff, hea iseloom.”

Prabha tundis lausa füüsilist sidet Gilbertiga ja organiseeris kauge maa tagant koera üleviimise varasemast ajast tuttavasse varjupaika, kus hiiglase elunatuke enam ohus polnud. Gilberti endised omanikud ei olnud toredad inimesed ja vaene loom sai tunda nii vägivalda, nälga kui ülekohut. Kõige selle tagajärjel hakkas ka ta tervis korralikult jukerdama.

Uues varjukas hakati Gilbertit ravima ja Prabhat hoiti kõikide arengutega kursis. Saadeti regulaarselt fotosid ja videosid ning üks läbivamaid teemasid koera iseloomu juures oli otsatu rahumeelsus, hoolimata uskumatutest katsumustest ja väärkohtlemisest, mida ta läbi oli elanud. Ta oli väga suur koer ning oli väga teadlik oma suurusest ja tugevusest, kuid ei näidanud kunagi üles agressiivsust teiste koerte suhtes, olgu nad suured või väikesed, aktiivsed või pahurad.

Prabha külastas teda taastusravi ajal Hispaanias kaks korda, et edusamme oma silmaga näha. Gilbertiga töötas kogenud koerte käitumisspetsialist kuid mitte selleks, et teda koolitada või trikke õpetada, vaid lihtsalt taastamaks looma usaldust inimeste vastu. Tulemused olid head ja spetsialistid jõudsid lõpuks arusaamisele, et Gilbert on taas valmis uude koju minema.

See oli selgushetk seni iganädalaselt Tallinnast Londonisse tööle lendava Prabha jaoks ning pärast pikka arutelu oma naisega, otsustati Gilbert lõpuks koju tuua. Nende jaoks oli väga oluline kõik ülihoolikalt läbi mõelda, sest peres olid juba väike laps ja koerake ning väärkoheldud Gilbert ei tohtinud neile teps mitte liiga teha isegi siis kui vihastab.

Loomad muudavad me elusid nagu loo alguses mainisin ja Prabha Natarajan otsustas oma igati suurepärase karjääri Londonis lõpetada ning kolida püsivalt Tallinnasse, et rohkem koos perega olla. See oli tema ammune plaan ja unistus, aga mees vajas lihtsalt tõuget ning selleks osutus saatuse tahtel suur-suur koeramürakas. 2017.aasta aprillis sõitiski kogu pere Hispaaniasse, et koos Gilbertiga tagasi tulla.

Koer oli vana rahu ja tänulikkus ise kuid ei kippunud oma kiindumust ja armastust välja näitama. Tuim tükk nagu Eesti mees! See kõik muutus aga pisitütre sünniga – Gilbertis lõid kõik seni hoolikalt varjatud soojad tunded välja ja tillukest tüdrukutirtsu ta lausa jumaldas – jooksis aga juurde ja nuusutas ning lakkus õrnalt. Kaitses nagu emalõvi, kuigi kasvule viidates oleks vast paslikum öelda, et kaitses nagu elevandiemme.

Gilbert oli suurepärane koer ja tema kohalolek pani isegi väikesed lapsed tema juurde tormama, et teda siis paitada ja hellitada. Koer lasi sel kõigel rahus juhtuda ja lapsed olid tema suurimad sõbrad. Neid ta ei peljanud. Me kõik oleme oma kogemuste summad ja karm saatus vormis Gilberti iseloomu just niimoodi, et ohuallika ja valuga ei seostunud talle vaid lapsed. Ilmselt olid mudilased siis vast ainukesed, kes koeraga väärikalt käitusid ja teda hästi kohtlesid. Võib-olla oli Prabha isegi natuke pettunud, aga arvestades koera karmi minevikuga austas ta looma valikuid ning oli Gilberti kui iseseisva hinge iseloomu osas väga mõistev.

Päevad möödusid ja Gilbert võttis nii Eesti kliima kui perekonna üdini omaks – kõik oli lausa nii ideaalne, et taolist idülli võib vaid kinolinal näha. Täielikust õnnest lahutasid vaid koera tervisemured, mis aina rohkem välja lööma hakkasid. Põhiprobleem oli seedimises ja see ei tahtnud kohe üldse õieti funktsioneerida. Gilbertil oli hea isu ning ta ei olnud ka eriti valiv, kuid peaaegu kõik toidud alates odavamatest marketikrõbinatest kuni kallite kaubamärkideni välja käisid kehast läbi nagu kiirrong. Kõhulahtisuse vastased pastad ja ravimid aitasid vaid ajutiselt ning probleemid tulid alati tagasi. Enamik kliinikukülastusi lõppes uue ravidieettoidu pakkumisega kuid tulu sellest ei tõusnud ning Gilbert oli ikka vaevas. Allergiatestid välistasid igasuguse talumatuse konkreetsete valkude suhtes ning loomaarstid andsid lõpuks üldse alla soovitades, et omanikud peavad selle eripäraga lihtsalt harjuma.

Prabha tundis, et veab oma koera täiega alt ning midagi muud tuleb välja mõelda. Nii ta hakkaski hoolega lugema kõike, mis koerte toitumise kohta ette jäi – alates veterinaariaõpikutest ja teadusuuringutest kuni loomapidajate blogideni välja, kus kirjutati isiklikest kogemustest. Mees osales ka koerte toitumise kursustel ja seminaridel. Mida rohkem ta õppis, seda enam oli veendunud, et Gilberti äärmuslikku tundlikkust ei põhjusta spetsiifilised valgud, vaid kuivtoidu raske seeditavus ning ta otsustas maksku, mis maksab lahenduse leida.

Kuud möödusid ja ajapikku selgus, et kodus valmistatud toidud mõjusid seedimisele palju-palju paremini, kuid seal oli kaks probleemi. Esiteks oli hiiglaslikul Gilbertil tohutu kalorivajadus ja tema toiduportsjonid olid nii suured, et nende valmistamisele kulus palju rohkem aega kui kogu pere toidulaua katmisele. Teiseks ei olnud Prabha veendunud, et koer saab kodusele toidule lisatud sünteetilistest toidulisanditest piisavalt olulisi mikroelemente ja vitamiine.

Esimese probleemi lahendamiseks hakati toortoitu kuivatama – vähendades toidus oleva vee kogust, saadi kogused märkimisväärselt väiksemateks. Paraku väikeste portsjonite valmistamiseks kuluv töömaht ja hind ei õigustanud end kohe üldse. Lisaks jäid alles ka mineraalide ja toitainetega seotud probleemid. Prabha Natarajani ei jätnud aga jonni ja avastas ühel heal päeval dr. Anna Hielm-Björkmani toortoidu alase teadustöö Helsingi Ülikoolis. Mehel oli juhtivale ja eesrindlikule loomaarstile palju küsimusi ning aja jooksul said nad lausa headeks sõpradeks.

Pusiti ja leiutati kuid toidukogused jäid pea sada kilogrammi kaaluva Gilberti jaoks ikkagi liiga suurteks – tema nädalamenüü hõivas kogu sügavkülmikus oleva ruumi ja jäi veel puudugi.  Tänu koostööle dr.Hielm-Björkmaniga oli Prabhal aga juurdepääs tohutule andmebaasile erinevate liha ja organite toiteväärtuste ning koostiste kohta.

Mees hüppas pea ees tundmatus kohas vette ja hakkas ise koostama terviklikke retsepte, mis põhinesid naturaalsetel koostisosadel ilma sünteetilisi toidulisandeid lisamata. Ja mis peamine – avastati, et madalatel temperatuuridel kuivatamine tagab sobiliku suurusega kuid samas täiesti piisavad söögikogused.

Muutused Gilberti seedimises ning käitumises olid muljetavaldavad – väljaheidete kvaliteet paranes, koer oli palju erksam, energiatase ja elujõud taastusid ning nahk oli puhas ja karv läikiv. Muidugi ei olnud mõned katsetatud retseptid tema seedimisele sobivad ja põhjustasid plahvatusliku kõhulahtisuse, kuid need aitasid retsepte vaid aina paremaks kui mitte täiuslikkuseni lihvida. Igatahes Gilberti uus toitumisviis parandas oluliselt tema elukvaliteeti ja tervisemured leidsid lahenduse.

Kahjuks diagnoosimata vähkkasvaja tõttu 2020. aasta veebruaris Gilbert suri. Ta jäi täitsa ootamatult haigeks ja lahkus üsna pea peale seda. Kogu pere oli südamest murtud ja tundus, et miski pole enam endine.

Ometigi jättis see koeramürakas tahtmatult meile kõigile uskumatu kingituse – suur armastus oma koera vastu ja tema tervisemuredele leevenduse leidmine pani peremehe õppima ja tegutsema. Kõik toortoitumise kohta saadud kogemused ja omandatud teadmised inspireerisidki looma firmat, et aidata ka teisi koeri ja nende omanikke.

Muide, Pala petfood tagab heategevuslikus korras täiesti tasuta kvaliteetse ninaesise ka Loomapäästegrupi näljutatud ja kõige raskemas seisus koertele ning senised tulemused on vägagi paljulubavad. Gilbert avas aga ukse ka järgmise koera päästmisele ning sedapuhku tehti seda juba palju enesekindlamalt. Pärast pooleteist aastast leinaaega suutis Prabha Natarajani pere avada oma südamed juba teisele mastifile, kes on pärit Gilbertiga täpsest samast Hispaania varjupaigast. Tema nimi on Sullivan, aga see on juba hoopis teistsugune päästmise lugu, millest ehk isegi hea õnne korral kunagi lugeda saate.