Riigikogu Keskkonnakomisjonis arutatakse täna, 18. jaanuaril kell 14 viimaste päevade “angerjate skandaali” valguses, kas angerjate ümberasustamisega on mõistlik jätkata.
Lauri Saks, TÜ kalabioloogia ja kalanduse osakonna ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessor on öelnud, et kui angerja seisund on halvem kui looduskaitse sümboliks oleval pandal, siis kuidas on võimalik, et me angerja puhul üldse räägime gurmee-kalanduslikust avaliku rahaga teostatavast angerjakasvatusprogrammist? Mati Kose, loodusvarade rakendamise teadur kommenteeris nõnda: “See on sama jabur kui avaliku rahaga ekspordiks pandakarusid, eesmärgiga neist igasuguste süümepiinadeta ja teaduslike argumentide vastaselt teha 50 tonni väljapüüki nagu angerja puhul! Mida järgmiseks, võtame eesmärgiks igal aasta toota 50 tonni lendorava- või musta-toonekure konserve avaliku rahaga kampaania korras?”
Euroopa Komisjon on leidnud, et angerjate taasasustamine on kasutu tegevus, 2013. aastal lisati angerjas kriitilise väljasuremisohu tõttu Washingtoni konventsiooni lisadesse, Rahvusvahelise mereuurimise nõukogu teadlased soovitavad 2023. aastast angerjapüük peatada Euroopa kõigis püügipiirkondades, Euroopa Komisjon tegi ettepaneku keelata angerjapüük Atlandi ookeanis ja Läänemeres. Meil aga räägib Koržets riigitelevisioonis kuidas angerjat püüda, kui maitsev angerjas on ning kuidas teda toiduks valmistada. Tegemist on globaalselt kriitilises seisundis oleva liigiga, kes on Eestis siiani kantud küll liikide punasesse nimestikku, kuid kaitse all ei ole ja suur osa avalikkusest pole angerja kriitilisest ohustatusest kuulnudki küsides: “Aga kui angerjas on nii ohustatud nagu sa räägid, miks pole angerjas kaitse all?”
Tundub ainuõige võtta Euroopa angerjas Eestis looduskaitse alla, keelustada angerjate kasvandustes kasvatamine, lõpetada angerjate ümberasustamine Peipsi vesikonda, keelustada angerjate püük ning angerjate ja angerjatest valmistatud toodete müük Eestis. Neile, kes leiavad, et “aga Euroopa angerjas ei ela vaid Eestis ja tema kaitseks tuleb meetmed kasutusele võtta üle Euroopa”, siis jah, muidugi, aga mis see teadmine meid siin Eestis õiget sammu takistab teha? Teeme ära ja siis räägime Euroopas ka.
20. novembril oli keskkonnakomisjoni istungil Loomuse ja Eesti Loomakaitse Seltsi pöördumise Euroopa angerja kaitse alla võtmine raames kõnealune teema korra juba ka arutlusel. Kohtumisel otsust ei tehtud, kuid mitmed olulised asjad said välja öeldud küll, mida tänase arutelu valguses hea ja edasiviiv meenutada. Igor Taro, keskkonnakomisjoni esimees mainis, et Eesti saab olla poliitiline eeskuju, et teised riigid tegutseksid samamoodi ning kujuneks ühtne rahvusvaheline praktika. Tiit Maran, Riigikogu liige, sõnas, et 1970ndate angerjate arvukusest on täna maailmas alles u 3% ning see on üha vähenemas. Probleemiks on klaasangerja väljapüügis olev suremus, mille kohta on küll andmeid vähe, aga tuuakse välja, et suremus on 50-60%. Lisaks soovitas hiljuti Maailma Looduskaitseorganisatsioon, et tuleks rakendada täielikku ettevaatusprintsiipi, seega tuleks 2024. aastast keelata angerjate väljapüük kõikidest elupaikadest, sh angerja ümberasustamiseks tehtav püük. Samuti toodi välja, et antropogeense päritoluga suremus tuleb viia nulli nii kiiresti kui võimalik. Selle aasta suvel soovis Euroopa Komisjon keelustada täielikult angerjapüügi, aga liikmesriikide kalandusministrid muutsid seda seisukohta. Herki Tuus, kalavarude osakonna peaspetsialist selgitas, et Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevate seaduste alusel ei ole võimalik täna keelata kalakasvanduste pidamist ega kaubanduse poolt (angerja müüki), kuna selleks ei ole vastavat alust. (Keskkonnakaalutlused tunduvad päris tugevad, arvestades angerja erakordset ohustatust). Samuti selgitas Tuus, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (REM) ei ole veel oma lõplikke seisukohti selles küsimuses paika pannud, aga angerjas on kahtlemata ohustatud liik. Taimo Aasma, kliimaministeeriumi looduskaitseosakonna juhata mõtiskles, et mida täpselt soovitakse reguleerida. Nt kas peaks rangemalt reguleerima angerja püüdmist ja et kui läheneda kaitse alla võtmisest, siis on suur vahe, kas liik on kolmandas või esimeses kaitsekategoorias. (Angerja ohustatuse puhul tundub loogiline, et liik saab I kaitsekategooria. Lauri Saksa sõnul pole Eestis ohustatumat liiki kui angerjas ja kui angerjale mitte anda I kaitsekategooria, siis kellele veel?). Veel mõtiskles Aasma, et peab hindama, kas angerja looduskaitse alla võtmine läheks vastuollu vabakaubanduse reeglitega. Kliimaministeeriumil ei ole ka selles küsimuses lõplikke seisukohti kujundatud. (Arvestades angerja ohustatust – no mida siin veel kujundada?). Joonas Plaan, Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert rõhutas, et Eesti on angerja püügikogustelt Läänemeres viiendal kohal ning ELis kaheksandal kohal. Seega on Eestil märkimisväärne surve angerja populatsioonile. Kindlasti ei tohi unustada, et eestlastel on otsene surve klaasangerjatele, kuna Eestisse asustatakse (klaas)angerjat, keda mingi hetk hakatakse (siin) püüdma. Samal ajal on Iirimaal ja Norras täielikult keelustatud angerja püüdmine. Iirimaa tegi seda kohe, kui majandamiskava 2009. aastal vastu võeti ning keelustamine on selgelt näidanud positiivseid tulemusi.
Kokkuvõttes on keskkonnaameti peadirektorist loomulikult kohatu promoda väljasureva liigi püüdmist, kuid mündi teine pool on, et ehk aitab tähelepanu praeguses olukorras hakata astuma julgeid konkreetseid samme angerjate kaitseks Eestis. Seejärel ja samal ajal saab ka Euroopas suunda hakata näitama ja teisi kaasa kutsuma. Korrates Tiit Marani sõnu 20nda novembri arutelult: “Arutades, kas Eesti peaks nüüd midagi tegema või ei peaks, siis see on selline ühisvara dilemma, et kas kõik võiksid angerjat püüda nii palju, kui seda veel jagub või kas keegi peaks astuma olulise sammu selle vähese hoidmiseks. Keegi peab täna alustama vastupidise protsessi.”
*Autor: Farištamo Eller, Loomuse kommunikatsioonijuht
