Koerahüsteeria

Praegu on käes see aeg kui iga natunegi kasvõi vigadega kirjutada mõistev olevus peab omi mõtteid koertest avaldama. Ikka negatiivseid loomulikult. Ikka manitsevaid nagu oleksid ise kuradima targad! Aeg on muidugist õige, sest kui sind muidu ei avaldata, siis praegu on lootust, et keegi vähemalt veebi selle üllitise ikka pistab.

Ajakirjanikud on mõistagi esirinnas ja kui kodumaalt pole murdjakoeralugu võtta, siis välismeediast leiab ikka mõne. Emotsiooni tekitamiseks veebist tõmmatud irevil kihvadega koerafoto juurde ja ongi klikkiderohkus ja müügiedu tagatud. Teine eesmärk näikse vähemalt pooled Eestimaa koertest hävitada, sest rahvastik ja eestlus on lausa ohus! Nii vähemalt tundub.

Esimene suur koerte ja kasside masshävitamine toimus pärast taasiseseisvumist. Väited, et koeri on täna rohkem kui kunagi varem, ilmselt ei päde, sest vene ajal olid neid kõik nurgatagused ja metsatukad täis. Olete unustanud või? Lõime enamuse neist maha! Hurraa! Meie võit!

Nüüd on järg järgmiste käes. Selleks tuleb rahvas enne üles kütta ja protsess on täies hoos. Seetõttu teenib olukorra katastroofilisena kujutamine igati oma eesmärki. Poliitikud praegu veel väga ei rapsi ja ootavad, kelle tahtmine peale jääb. Siis kukuvad enamuse, arvatavasti siiski vähemuse, tahtel seadusi muutma.

Ärge siiski väga kurvastage koeravihkajad, sest umbes tuhat kutsat elavad täna jätkuvalt vaatamata Loomakaitseseadusele kõige piinavamates tingimustes. Kümnel tuhandel on kõhud tühjad. Mõned koerad viidi täna metsa puu külge surema või löödi koduaias labidaga karistamatult maha. Nii mõnigi jäi auto alla. Kui mitu looma? Keda huvitab ja kes neid loeb?! Hurraa! Jälle meie võit ja las raisad kannatavad!

Mul on teile hea uudis ka! Täna ei hammustanud Eestis elavatest kahesaja või kolmesaja tuhandest koerast inimest mitte ükski. Arvud on mõistagi laest võetud, sest tegelikult pole kellegil õrnematki teadmist palju neid meil tegelikult elab. Eile siiski üks vahejuhtum oli ja nimelt naksas segavereline Muki külajoodik Endlilt peenise kui see naabri Anni aia vastu toetudes urineeris.

Kohalikud siiski Muki tapmist ei soovi, sest Endel va lakekrants oligi sihuke mees, kes päevast päeva mööda võõraid aia- ja majanurki siristas. Nüüd sai reostamine tänu Mukile otsa! Või peaks ka tema ikkagi maha lööma? Tegelikult ei hammustanud Muki kedagist ja mõtlesin kogu loo välja – tahtsin ka lehte saada ja selleks kõlbab ka lausvale imehästi. Eks ole?

Pole kahtlustki, et tigedad ja ohtlikud loomad lööme maha. Keegi ei vaidlegi vastu. Sama kehtib ka inimeste kohta ja enesekaitseks tapmine on seadusega täitsa lubatud. Selge see, et omapäi hulkuvate koerte omanikud tuleb liistule tõmmata, aga miks seda ametijukud ei tee, on juba omaette küsimus. Probleem, kuigi mitte taevasse ulatuv jätkuvalt on, aga see üldistav hüsteeria külvamine nagu iga viimanegi peni oleks “tapja” ja tema omanikud kohusetundetud jobud, viskab ikka üle küll.

Loomulikult on tark koos huntidega ulguda ja koeri praegu maapõhja needa, aga olen juba loomu poolest selline vastuvoolu ujuja. Andke mulle andeks, et mõnedel vererõhu tõusma panin. Lisan mõned pildid, mis täna Loomapäästegrupini jõudsid ning olen jätkuvalt seisukohal, et inimesest julmemat ja ohtlikumat tegelast siin maamunal pole. Need üksikud koerad ja teisedki loomad, kes inimestele vastu astuvad ja neid rapivad, on ikka erandid ning meie endiga võrreldes absoluutselt tühised tegelased. Fakt!