Tabasalu keskuse esine täitus eile pärastlõunal rõõmsa elavusega ja nii mõnigi mööduja ei saanud aru miks küll nii palju loomi kohale on tulnud? Tabasalu lemmiklooma päeva korraldaja Eve Tobias oli algselt murelik ja kartis, et äkki rahvast ei tulegi, aga see hirm oli asjatu. Eestlaste eripära – alul ei saa vedama, hiljem enam pidama ja inimesi koos oma lemmikloomadega muudkui kogunes.
Harku valla Avatud külade nädala ja VisitHarku poolt pandi välja 300-eurose annetus ja selle saaja otsustati valla elanike küsitlusel. Kõige enam hääli sai MTÜ Gabrieli Loomade Elu ja raha jõuab ühingu kontole lähipäevil. Annetusi kogus ka lemmikloomatarvete pood Minu koer ja need jagati Loomapäästegrupi, Varjupaikade MTÜ ja Kassiabi vahel. Kodutute loomadega tegelevate organisatsioonide toetamisele pani õla alla ka Karvanina lemmikloomapood Tabasalu Keskuse teisel korrusel, kus oli allahindlus -20% kõigile toodetele ja nii oli hea võimalus osta tooteid ka annetuseks.
Kaasalööjate arv oli muljetavaldav. Koertekool Kratt koolitaja Mari Teras ja pikakarvaline collie Neve tutvustasid viisaka koerajalutaja etiketti. Neid assisteerisid Lea ja dogi Villu. Mari ja Lea jagasid kasulikke näpunäiteid, kuidas koeraga linnaruumis liikuda nii, et kõigil oleks turvaline. See oli väärt kuulamine. Koertekool Sõprus esindajad tutvustasid aga koeraspordiala agilityt ja rääkisid ka lapse ja koera vahelise usaldusliku suhte loomisest. Ka see lapse ja koera jutt oli kullaga samas hinnaklassis. Veel said huvilised koos oma koeraga proovida rallikuulekuse rada ning neid abistas selle juures Majestic Dog Koertekool.
Said vist kõik loomasõbralikud inimesed ja firmad kirja? Ei, ei, ei ning neid oli ikka veel ja veel. Orgaanilisi ja keskkonnasäästlikult valmistatud tooteid tutvustas näiteks lemmikloomatoodete müüja DOX ja omanäoliste käsitsi maalitud pusadega oli kohal Johanna Randmann firmast BonZoo. Johanna sõnul kestavad maalingud imehästi pesu ja tõestuseks näitas enda pusa, mis juba paar aastat vana ja läbinud miljon pesu kuid pilt või kangamaal on ikka täiesti ja terav nähtav.
Lemmikloomade mänguasju, treeningvahendeid ja riideid pakkus veel firma Berra ja loomulikult andsid rahvale nõu loomaarstid. Sedapuhku võis saada Vetmobiili personali abiga ka vaktsiini oma karvase sõbrakese naha vahele. Räägiksin loomaarsti koju kutsumise võimalusest veidi pikemalt, sest südamevalu oma pereliikme tervise halvenemise pärast võib tabada ootamatult ja paljudel pole ka autot, et kohe kliinikusse tormata.
Loomaarstide suhtumine ja oskused on erinevad ning mõnda koduvisiite tegevat tõpratohtrit ei laseks ma jalgväravast kaugemale. Vetmobiili hinge ja eestvedajat Gleb Pakinit julgen aga soovitada täie veendumusega ning selle taga on aastatepikkune koostöö. Gleb omab veterinaarmeditsiini magistrikraadi ja on varasemalt töötanud suuremates loomakliinikutes nii Eestis kui Soomes üle 10.aasta. Erilist huvi pakub talle sünnitusabi, sisehaiguste diagnostika, kirurgia ja esmaabi. Viimase puhul on ta ka Loomapäästegrupile abiks olnud, sest pahatihti tuleb loomakeselt hirm ja valu ära võtta otse linnatänaval, et ta transpordikõlbulikuks saaks.
On veel üks oluline moment, millele mõelda me pigem ei soovi – eutanaasia. Ise olen kutsunud loomaarsti alati koju, aga paljudel pole seda võimalust või ei oska nad seda isegi tahta. Miks koju? Esiteks jääb ära eelkõige endalt hinge miljoniks tükiks kiskuv ülimalt raske teekond kliinikusse ja sedasi säästate ka oma lemmikut. Arvate, et ta ei saa aru? Oi kuidas saab ja see teeb need viimased sammud ja hingetõmbed topeltraskeks. Oma kodus on kõige etem ja seal ei pruugi ta tõesti millestki aru saada – oma kodu ja peremees, tuttav koht ja lõhnad ning järjekordne arst, kes lihtsalt ta tervist kontrollima tuleb. Ei mingit stressi ega jõlgutamist – pea peremehe süles ja sügavasse unne. Endale raske muidugi. Väga raske, aga loomale hea. Seejärel võite kõik elamises leiduvad padjad märjaks nutta ega pea punaste silmadega linnavahel liikuma või šokiseisundis liikluses tahtmatult avariiohtlikke olukordi tekitama.
Ma ei saa teiste Vetmobiili arstide eest kosta, sest pole nendega veel väga kokku puutunud, aga usun, et Gleb nõuab neil sama, mis endaltki. Tema eest panen aga pea pakule küll – läbi ja lõhki loomainimene, kelle endagi kodus lemmikud kogu aeg olnud. Väga hea spetsialist, kuid sõbralik, mõistev, kannatlik ja viisakas suhtlemine pole vähetähtsamad omadused ning seetõttu teda soovitada julgengi.
Liina Kasela oli kohal koos eksootiliste lemmikutega. Muide, kui tahate oma lapsele loomaarmastuse pisikut edasi anda ja veidi teistmoodi elukaid tutvustada, siis Liina viib eksootikutega läbi lasteaialastele ja 1.klasside õpilastele mõeldud õppeprogrammi “Eksootiline sõprus.” 60 minutit kestva programmi käigus saavad lapsed vahetult tutvuda elusate eksootiliste putukate ja roomajatega. Ei tundu esialgu ahvatlev? Olge nüüd, elushinged needki tegelased ja mina sa tea, äkki saate isegi ussihirmust üle. Pole nad nii õudsad ühti kui esialgu paistavad ning ka nende maailm ja elunatuke on tegelikult ülihuvitavsd. Rohkem infot otse Liinalt: 56243397 või liina.kasela@gmail.com
Pikk jutt on teadagi, milline jutt ja hakkan otsi kokku tõmbama. Veel rääkis Marika Algpeos Varjupaikade MTÜ-st lemmiklooma pidamise heast tavast ja kiibistamise olulisusest. Nii mõnigi sai selle tehnikavidina kasulikkusest aru ja absoluutselt uskumatu, et nad polnud senimaani kiipimisest midagi kuulnud. Ürituse lõpu eel pärisin veel vabatahtlike ühenduste esindajatelt kuidas nad praegusel puhkuseperioodil hakkama saavad?
Anneli Kompus, MTÜ Kassiabi:
“Vastus küsimusele, mis on Kassiabi kõige suurem mure hetkel, siis ikkagi rahaline olukord. Meil on küll püsiannetajaid, kuid nende toetus ei kata ära terve kuu kulusid. Kõige suurema osa sellest moodustavad ravikulud. Seetõttu peamegi enne uute kasside võtmist hoolikalt oma võimalused läbi mõtlema, et mitte miinusesse langeda. Teine suur mure – kodupakkujaid võiks rohkem olla. Kui kassid koju ei lähe, ei saa ka uusi võtta, sest ruumi napib.”
Anni Anete Mõisamaa, Varjupaikade MTÜ:
“Annetused kuluvad praegusel hetkel eriti ära, sest käimas on iga-aastane nn kassipojahooaeg ja varjupaikadesse saabub igapäevaselt uusi pesakondi. Hetkel on meie hoole all juba ligi 600 kassi ning nende ülalpidamise ja ravi peale kulub meeletult palju ressurssi. Meil on väga hea meel, et meid kutsuti lemmikloomapäevale. Sellistel üritustel osalemine on alati hea viis, et teha teavitustööd varjupaikade tegevuse kohta, kohtuda toredate inimeste kui ka neljajalgsetega ning koguda annetusi.”
Liis Antons, Loomapäästegrupp MTÜ:
“Suviti juhtub loomade ja lindudega kõige rohkem õnnetusi kuid laekub paraku kõige vähem annetusi, sest inimesed on ju puhkustel. Võtke seda kui musta huumorit kuid pankroti vältimiseks oleks ühingul kõige mõistlikum ja jätkusuutlikum maist oktoobrini kestev kollektiivpuhkus välja kuulutada. Seda me muidugi teha saa. Lisaks on meil vabatahtlikkest ja eriti just hoiukodudest suur puudus, sest erakorralise abi osutamine, pahatihti ka surmaga leppimine, nõuab suurt vaimset vastupidamist ning paljudele käib see üle jõu ja seetõttu nad üle paari kuud vastu ei peagi.”
Vabandan kui mõni osalenu märkimata jäi, aga andsin parima, et sellest kirevast virr-varrist sotti saada. Ja kui nii juhtuski, siis järgmisel aastal saan ju ka selle vea parandada, sest Eve Tobias on veendunud, et korraldab taolist lemmikloomapäeva veel ja veel ning sellest võiks saada ilus traditsioon. Loomaveebi poolt soovin vaid edu!
