Kalapüügi kahjulikkus keskkonnale on muutunud aina aktuaalsemaks, sest ülepüügi põhjustatud kalade väljasuremine võiks olla nähtud ühe suurima keskkonnakatastroofina, sest magevete ja ookeani näol on ju tegemist planeedi suurima ökosüsteemiga. Küll aga on tööstulik kalapüük põhjendamatult kõrvale jäetud kliima-teemalistest diskussioonidest. Kuna kliima soojenemise leevendamine ja sellega kohanemine on inimkonna kõige pakilisem ülesanne, ei tohi mitte ükski kliimat otse ja kaudselt mõjutav teema olla tabu.
Tööstuslikul kalapüügil on merede ja ookeanide ökosüsteemidele täiesti otsene mõju. Nii ülepüük, traalimine kui ka meresid ja ookeane plastikuga ja kalavõrkudega reostav kalapüük on ökosüsteemidele ja seega ka kliimale äärmiselt kahjulikud. Ookeanitel aga on suur roll kliimasoojenemise vastu võitlemisel. See on roll, mida inimkond ei suuda täielikult hoomata ega mõõta. Seetõttu on äärmiselt oluline hoida ja kaitsta meresid ning ookeane kasvõi sellepärast, et nende ellujäämisest sõltub ka meie ellujäämine.
Ookeanid toodavad poole hapnikust ning seovad veerandi kogu õhku paisatud süsinikust. On leitud, et ookeanide ökosüsteemide osaks olevad meriheinad ning mangroovid on kuni neljakordselt efektiivsemad süsiniku sidujad kui maismaal kasvavad taimed. Iga hektar mangroove on sidunud enda biomassi ning mulda ligikaudu 1000 tonni süsinikku. Korallrahud, moodustades vaid vähem kui 0.1% ookeanide ökosüsteemidest, kannavad endas enam kui veerandi merede bioloogilisest mitmekesisusest ning on sümbioosis vetikatega, kes toodavad hapnikku.
Ookeanid mitte ainult ei seo süsinikku, vaid reguleerivad ka temperatuuri, olles meie esmane kaitse kliimasoojenemisega kohanemisel. Vaatamata sellele, et ookeanid moodustavad 70% Maa pinnast, on nad sidunud 90% viimase paari kümnendi jooksul kliimasoojenemise tõttu tekkinud liigsoojusest. Ookeanide ülemine paari meetri paksune kiht kogub endasse sama palju soojust, kui terve planeet Maa atmosfäär.
Inimtegevuse tõttu on merede ja ookeanide ökosüsteemid hakanud hävima. Neis on järjest vähem hapnikku ning on tekkinud niiöelda surnud tsoonid, kus vähenenud hapnikusisaldus enam elutegevust ei võimalda. Läänemere surnud tsoon, mida peetakse maailma suurimaks, samuti endiselt laieneb. Aina kasvava hulga õhku paisatud süsiniku tõttu on mered muutunud ka happelisemateks. See kõik laastab meredes ja ookeanides leiduvaid ökosüsteeme, kelle elutegevus on meile oluliseks hapnikuallikaks.
Kuid lõppeks ei peaks meie tahe päästa meresid ja ookeane olema vaid isekas. Mered ja ookeanid on meile veel täiesti tundmatud müsteeriumid. Meil pole täpseid teadmisi, millised imelised olendid elavad kõige sügavamates merepõhjades ning kuidas seal elu käib. On ju veekogud olnud inspiratsiooniks paljudele legendidele ja müstilistele olevustele. Inimkond võiks tahta hoida meresid ja ookeane mitte ainult selle tõttu, mis on neil võimalik meile pakkuda, vaid selle tõttu, et seal elavatel organismidel ja elukooslustel on täpselt sama suur õigus elule kui meil.
Loomus korraldab 25. mail paneeldiskussiooni ekspertide, ametnike ja poliitikutega teemal “Kalad Eesti seadustes”, et esitleda analüüsi sellest, kuidas on kalad Eestis seadustega kaitstud.
Loomus algatas Aktiivsete Kodanike Fondi toel haridusliku projekti “Kahvliga kliimamuutuste vastu”, mille eesmärgiks on tõsta teadlikkust toitumise mõjust planeedile. Projekti kohta saab lähemalt lugeda Loomuse programmi Taimsed Valikud kodulehel: taimsedvalikud.ee/kahvliga.
Kirjutas: Sanne Org, Loomuse liige ja Kahvliga kliimamuutuste vastu projektijuht
