Rocco, uue nimega Kharma juba kõnnib ja luu kasvab kokku nii, et kõrvaga kuulda. Ei olnudki vaja maha koksata. Alati on tahtmist vaja. Teinekord ka loobumist. Näiteks puhkusereisist, et loomale arstiabi osutada, aga mõnele perele on see ikka väga “too much.”
Ei mõista süüd ja kõik me oleme isemoodi ning kus on kirjas, et see minu maailmanägemus just kõikse õigem on? Kharma kasvab ja uus pere ootab pikisilmi teda koju, aga aeg ei ole veel küps. Natuke peavad kõik osapooled veel kannatama.
Ainuke, kes pikisilmi ootab, et Kharma leelet tõmbaks on Soolmannide kass, kes koerahakatisega igapäevaseid poksilahinguid peab. Võib-olla ei oota ka, sest siis läheks ju igavaks.
Seotud lood:
