Foto: Keskkonnaamet
Esiteks. Miks on vaidlus Linnamäe paisu üle üldse tekkinud? Jägala jõe alamjooks on suure looduskaitselise tähtsusega, see piirkond kuulub üleeuroopalisse Natura 2000 alade võrgustikku Jägala loodusalana. Peagi on lõppemas Wooluvabrik OÜ olemasolev keskkonnaluba Linnamäel vee paisutamiseks ja elektritootmiseks ning ettevõte taotleb uut keskkonnaluba tegevuse jätkamiseks. Sellised tegevused peavad aga olema kooskõlas Natura ala kaitse-eesmärkidega. Et kaaluda uue keskkonnaveeloa andmise võimalikkust ja tingimusi, analüüsis Keskkonnaamet tegevuste mõju Jägala loodusalale ja jõudis järeldusele, et vee paisutamist ja elektritootmist ei ole võimalik Linnamäel jätkata ilma Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust kahjustamata.
Teiseks. Vabariigi Valitus ei ole otsustanud, et majanduslikud või muud avalikud huvid kaaluvad üle looduskaitselised huvid. 2019. aasta Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamise memost, kus arutati Linnamäe paisuga seonduvaid erimeelsusi, võib lugeda, et olemasoleva teabe pinnalt ei kaalu keskkonnahuvid automaatselt (rõhutus on taotluslik) üles sotsiaalseid ja majanduslikke huve. Sellele järgnevas punktis viidatakse keskkonnamõjude hindamise vajadusele, mille Keskkonnaamet on juba teinud.
Kolmandaks. Eelpool mainitud Natura hindamise tulemused on alates detsembri algusest kuni 7. veebruarini avalikustamisel. Materjalidega saab tutvuda Keskkonnaameti kodulehel. Uue keskkonnaloa suhtes saab otsuse teha siis, kui Keskkonnaamet on tagasiside Natura hindamise aruannetele kokku kogunud ja seda analüüsinud.
Neljandaks. Linnamäe hüdroelektrijaama võimsus on 1,15 MW. Statistikaameti andmetel on see umbes 0,2 % Eestis 2020. aastal taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiast. Taastuvenergia on aga vaid 1/3 kogu Eestis toodetud energiast. Energiajulgeoleku seisukohast annab Linnamäe seega vaid marginaalse koguse Eesti energiatootmisest ja hüdroelektrijaama panuse saab hõlpsalt asendada muu taastuva energiaallikaga. Näiteks tavapärase ühe maismaa tuulegeneraatori võimsus on 3 MW, kavandatavatel meretuulikutel on see koguni 6–20 MW. On kohatu võrrelda Linnamäel elektritootmisest sündivat kasu jõe ökoloogilise seisundi ja siirdekalade populatsiooni kaoga.
Viiendaks. Natura tagantjärele hindamine tõestas, et vee paisutamine ning elektritootmine kahjustab nii lõhe, jõesilmu, võldase kui ka paksukojalise jõekarbi elupaiku ja jõelist elupaigatüüpi. Me ei räägi Linnamäe paisu avamisel tuhandest siirdekalast, kellele tekib kudemispaik. Vastavalt Eesti Mereinstituudi prognoosile on jõest laskuvate lõhede hulka võimalik hinnata kuni 12 600 kalale. Paisu taguse kudeala osakaaluks hinnatakse 15–20% Soome lahe lõheliste taastootmise potentsiaalist.
Kuuendaks. Keskkonnaamet ei ole nõudnud Linnamäe paisu lammutamist. Keskkonnaamet on pidevalt selgitanud ja viidanud asjaolule, et kaladele saab rajada kalade läbipääsu ka nii, et ajaloolise väärtusega ehitis säilib.
Seitsmendaks. Puudub alus väita, et Linnamäel elutsevate nahkhiirekolooniate hea käekäik on seotud vee paisutamisega Linnamäel. Nahkhiirtele sobib toitumisalaks ka vooluveekogu ning nahkhiirtele on kriitiliseks teguriks eelkõige talvitumisalad, mitte toitumisalad. Kui võrrelda nahkhiirte ning lõhede ohustatust, siis Jägala jõel leitud nahkhiired on punase nimestiku hindamise alusel soodsas seisundis, samas kui lõhe on hinnatud väljasuremise ohus olevaks liigiks.
Kogu Euroopas on jõgede paisutamine siirdekalade asurkonnad ohtu seadnud, nii on ka Jägala jõe rändetõketest vabana hoidmine Linnamäe paisust ülesvoolu ning looduslike elupaikade taastamine oluline mitte ainult Eesti, vaid ka rahvusvahelises kontekstis.
Looduskaitseliste eesmärkide saavutamiseks peab vee paisutamise ja elektritootmise Linnamäel lõpetama. Küll aga on seejuures võimalik säilitada mälestisena kaitstav Linnamäe pais. Loodame Wooluvabrik OÜ-lt selles protsessis konstruktiivset koostööd.
