Foto: Heidi Salujõe
Häirekeskuse riigiinfo telefonile 1247 laekub aga aastas üle 3600 teate hättasattunud metsloomadest. Keskkonnaameti priorideetiks hättasattunud metsloomadega tegelemisel on kaitsealused liigid, kelle abistamisel on ka looduskaitseline väärtus. Kogu teadete arvust moodustavad need 18 protsenti. Aastas teeme me loomade abistamiseks pea 1000 väljasõitu.
Keskkonnaameti peadirektori Rainer Vakra arvamuslugu loomaabi teenusest ilmus esmalt Delfis 12. oktoobril.
Sel aastal on meil päris mitu pesast alla potsatanud kakupoja juhtumit ette tulnud. Üks selline oli Tartus, kus päevasel ajal leiti pargist kakupoeg, kes lebas keset jalgteed. Inspektor võttis kakupoja päevaks enda hoole alla, õhtul läks parki ning aitas kakupoja pesapuu otsa tagasi. Mõni aeg hiljem käis uuesti pesapuu juures ja nägi, et kakupoeg oli teise pojaga kokku saanud ja korralikult kosunud. Kakud on Eestis väga haruldased ja iga linnu ellujäämine on ülioluline – sellest kakust teatanud inimene ja lindu aidanud inspektor tegid loodusele heateo.
Keskkonnaamet on valdkonnaga tegeledes järginud põhimõtet, et metsloomade ellu sekkumine peab olema läbimõeldud ja põhjendatud. See tähendab, et looduse loomulikku toimimisse sekkutakse nii vähe kui võimalik ning hättasattunud metsloomade teatajatele tuleb mõnikord selgitada, et iga metsloom ei vaja inimese abi. See ei ole põhimõtteline muutus, Keskkonnaameti praktikas, pigem räägime sellest, kuivõrd oluline on meile keskkonna ja looduse kaitseks antud ressurssi võimalikult tõhusalt kasutada.
2023. aastal saime 966 teadet hättasattunud kajakast ja 217 teadet hättasattunud varesest. Hõbekajakate talvine arvukus on 30 000–50 000 isendi ringis, hallvaresel 150 000–300 000 isendit. Kuid I kaitsekategooria merikotkaid on üksnes veidi üle 300 paari, herilaseviu pesitsusaegne arvukus 900–1300 paari. Ei tohiks ju olla küsimus, et keda me riikliku looduskatse nimel peame esmajärjekorras aitama.
Olen saanud tagasisidet inimestelt, et kas maksmaksja raha peab kulutama „iga varese päästmisele“ ja miks me ei tegele päris keskkonna probleemidega. Jah uskuge, neid meil jagub. Keskkonnainspektoril on tihti valik, kas peatada ebaseaduslik metsaraie, püüda kinni prügistaja või hoopis salakütt – selle asemel, et sekkuda looduse toimimisse. Tegelikkuses hindame me iga kaaslust eraldi ja eelmine aasta reageerisime üle 140 korral ka tõesti kajaka väljakutsele.
Osa avalikkust ootabki Keskkonnaametilt abi osutamist iga isendi puhul sõltumata loomarühmast ja -liigist ning igas olukorras, kus looma nähakse nende mõistes abituna. Nii laekub pöördumisi ka vanni kukkunud ämblike, looduses kohatud kurbade silmadega kährikute ja muude veidruste kohta, kus tegelikkuses vajab abi hoopiski teataja ise. Abipalved ja telefonikõned Keskkonnaametile, kus palutakse kohe kohale tulla, sest toonekurg seisab ühel jalal, pole üldse haruldased. Selles pole etteheidet – me võtame kõned vastu ja selgitame hea meelega, kas ja mida oleks tarvis looma heaks teha. Head nõuanded on kirjas ja kõigile kättesaadavad ka Keskkonnaameti veebilehel.
Tihti selgub aga mure ära kuulamise järel, et sekkumine looduse loomulikku käiku ei ole vajalik. Vigastused ja haigused on looduse loomuliku toimimise üks osa ning kui loom pole hätta sattunud inimtegevuse tulemusel, vaid looduslikel põhjustel, siis ei pea me sekkuma. Kiskjate, raipetoiduliste loomade ning lagundajate toidulaual on vigastatud või hukkunud loomad olulisel kohal. Päästes vigastatud jänesepoja võime mõista näljasurma rebasekutsika või kaitsealuse kaku. Aga täies elujõus rebane seepärast siiski söömata jää ja taimetoitlaseks ei hakka. Kui ma oma Nõmme-Mustamäe kodumetsast vigastatud jänesepoja ära viin, siis võtab rebane oma õhtusöögiks lihtsalt ühe teise ja seekord elujõus jänku. Loodusseadused, sõbrad!
Viimasel ajal on sagenenud ka juhtumid, kus viga saanud metsloom viiakse koju. Uskuge, metsloom üldjuhul ei vaja ega oota inimeste sekkumist oma ellu ega vaja ka uut kodu. Metslooma kodu on metsas. Sekkumine tema ellu on põhjendatud vaid juhul, kui loom on tõesti abitus seisundis või kuhugi kinni jäänud. Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on olemas tegelikult vanemad, kes neil eemalt silma peal hoiavad, neid toidavad ja kaitsevad. Metslooma loodusest eemaldamisega kaasnevad mitmed ohud nii loomale endale kui inimesele, mistõttu tohib seda teha üksnes Keskkonnaameti loal.
Edulood teevad aga tõepoolest rõõmu. Näiteks kasvõi Viljandimaalt leitud põhja-nahkhiir, kes oli õnnetult jäänud kinni kärbsepaberisse. Looma leidnud teataja üritas teda küll aidata, aga nahkhiir tiivad jäi kleepuma. Meie pikaajalise kogemusega koostööpartner aitas nahkhiire liimist vabaks, kosutas looma paar päeva ja lasi ta loodusesse tagasi. Oleme sel aastal üles turgutanud ja terveks ravinud üle 200 kaitse all oleva isendi. Aitäh kõigile, kes koos meie hättasattunud loomi aitavad ja vajadusel oleme ikka nõu ning jõuga abiks.
