Kelle jaht üldse on õigustatud?

Õhtuleht avaldas jahimees Janno Simmi isiklikul arvamusel põhineva ning paljuski jahistatistikale vasturääkivusi sisaldava loo sellest, kuidas kiskjad hävitavat Eesti metsades põtru ja jahimeestele ei jäägi midagi (kedagi) küttimiseks. Samas teatavad metsaomanikud (kes ka Simm ise on) järjepidevalt, et põdrakahjud metsade noorendikes suurenevad. Kuidas nii?

Vaatame seireandmed üle:

Jahimeeste poolt kogutud andmete järgi on Eesti aladel enne jahihooaega 250 hunti, 950 karu ja 11 000 põtra. Hunt tarbib keskmiselt u. 4 kg liha päevas, see teeb aastas u. 290 tonni. (Hundi kutsikatega karju oli 2022. aasta sügisel 33, neile lisaks kolm Läti Vabariigi territooriumil Eesti piiri läheduses. Üldarvukus oli sügisel tõenäoliselt vahemikus 300-330 ning tänavu kevadel vahemikus 150-170 isendit.

Hetkel Arvutasin selle protsendi u. 200 isendiga). 11 000 põdra biomass on u. 4500 tonni. Seega kui hunt sööks aasta läbi ainult põtra, siis kokku mitte rohkem kui 6-7% Eesti aladel elavate põtrade biomassist (küttimissoovitus on aga ju ca 50% isenditest). Võime üsna kindlalt väita, et hunt kütib lisaks põtradele ka teisi loomi. Kui Simm väidab, et rajakaamerast on näha, et põdrad asenduvad huntidega, siis näen sel kaht võimalikku põhjendust: kas on seireandmed valed või valetatakse kiskjate kahju suuremaks, et saada rohkem jahilubasid.

Ise kaldun arvama, et pigem valetatakse kiskjate kahjusid suuremaks, sest on palju jahimehi, kes kurdavad, et põdrakvooti ei saa kuidagi täis lastud, sest metsad on põtradest tühjad ning nemad (jahimehed) peavad maksma täitmata jäänud lubade pealt nö trahvi. Seega on jahimeestel otsene majanduslik huvi paisutada kiskjate “probleem” suuremaks tegelikkusest, et neil oleks võimalik rohkem kiskjaid küttida, sest siis jääb rohkem nö saakloomi neile ja on lihtsam jahikvoote täita.

on lihtsam jahikvoote täita.  

Vaatame aga juuresolevalt jooniselt hundi pesakondade vaatlusandmeid. Näiteks Saaremaal, kus väidetavalt on lambakasvatajad võsavillemiga tohutult hädas, ei ole 2022. aastal vaadeldud mitte ühtegi hundi pesakonda! Tegelikult on kogu Eesti alal 2022. aastal vaadeldud 33 pesakonda, kellest kolme territoorium asub osaliselt ka Läti pinnal.

Küttimissoovitus põtradele on 4800-5400 isendit 11 000 hulgast. Täpselt nagu huntidegi puhul (2022. aastal kütiti 116 hunti), antakse luba küttida pea pooled loomad.

Suurulukite küttimisload määrab igas piirkonnas nõukogu, kuhu kuuluvad erinevate majandushuvide esindajad. Laua taga saavad kokku põllumehed, metsaomanikud, riigimetsa haldajad, jahimehed. Üheski nõukogus ei ole aga loomade eestkostjaid ega looduskaitsjaid, on vaid majanduslikult huvitatud osapooled.

Simm toob näiteks Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni juhtumi, kus hunt murdis Leyeni lemmikponi, kuid kui hakata üksikjuhtumite põhjal määrama jahikvoote, poleks seireandmete kogumisel mõtetki. Kui Saksamaal murrab hunt maha poni, kas siis tõesti tapame kõik hundid kogu Euroopas?

Hunte kutsutakse metsasanitarideks, sest nad mängivad olulist rolli metsloomade populatsioonide reguleerimisel. Hundid on kiskjad, kes toituvad teistest loomadest, sealhulgas haigestunud, vigastatud ja nõrkadest loomadest, mis aitab vältida haiguste ja parasiitide levikut metsas. Lisaks aitavad hundid reguleerida metsloomade arvukust takistades nende ülepopulatsiooni. Hundid, nagu kõik teisedki kiskjad looduses, reguleerivad ka ise endi arvukust, sest kui ikka toitu vähe, siis langeb ka nende arvukus. Karusid (ja metssigu) näiteks toidetakse palju söödaplatsidel, mis tõstab nende (mõlemi) arvukust kunstlikult. Hoolimata sellest, et loomade lisasöötmine on taunitud, on metsades ringi liikudes pilt hoopis teine.

Hundi saagi murdmine on loodusele mitmel viisil kasulik. Esiteks aitab hunt nõnda levitada metsas toitaineid. Kui hunt murrab saaklooma, jätab ta maha toidujäägid, mida söövad teised loomad, linnud, ja putukad. Nõnda toetab hunt erinevate teiste liikide populatsioone.

Huntide saagi murdmine eemaldada surnud või haiged loomad metsast. Need loomad võivad olla haiguste või parasiitide kandjad, mis levivad teistele loomadele. Kui hunt sööb need loomad, aitab see vähendada haiguste ja parasiitide levikut.

Simm kasutab artiklis võimalust teha mainekahju ka teisele metsaelanikule, karule, keda on väidetavalt samuti rajakaameratest põdra asemel näha.

Üldiselt on karu mõju põtrade arvukusele Eestis ka väga väike. Põtrade jaht on karule keeruline ning nõuab palju energiat. On üsna kindel, et mesikäpad saavad kõhu täis väiksemate saakloomade küttimisest, lisaks söövad karud ka palju taimset. Tasub märkida, et karude toitumisuuringul on põdra jäänuseid leitud vaid üksikutel kordadel.

Siin on mõned konkreetsed näited ka sellest, kuidas karu on loodusele kasulik:

• Karu murrab saagiks metssea. Metssea liha söövad peale karu ka linnud, imetajad ja putukad. See aitab levitada toitaineid metsas ja toetada erinevate elusolendite populatsioone.
• Karu murrab saagiks haige hirve. Haige hirv võib olla haiguste või parasiitide kandja. Kui karu sööb selle hirve, aitab see vähendada haiguste ja parasiitide levikut.

Kogu Simmi artikkel on jahimeeste püüdlus kõrvaldada konkurent ning sõralised endale küttida. Simm väidab, et jahimehed ei ole verehimulised paugutajad, vaid loodusesõbrad. Siiski näitavad faktid ja reaalne olukord just vastupidist.

Oktoobriga algas ühisjahihooaeg sõralistele. Ma ise sõnastan selle (mõne jaoks ehk liiga teravalt) nii, et selle aasta  tapatalgute käigus on taimetoiduliseks loodud primaatidele (ehk inimestele), kellel puuduvad tegelikult kiskjale omased tunnused, antud ametlik luba oma argpükslike abivahenditega kaugustest tappa ligi 40 000 rahumeelset rohusööjat. Ameerika teadusteakadeemia arvutuste järgi moodustab looduslike imetajate biomass täna vaid 4%, inimese ja tema kari- ja koduloomade 96% kõrval. Kelle jaht selles valguses üldse õigustatud olla saab?

*Autor: Martin Enn, Loomuse liige