Ega paljud Eestis vist tea, mis olukorras Euroopa angerja populatsioon on. Kuidas üldse angerjaga midagi valesti saab olla, kui teda pakutakse ja müüakse restoranides ning sel nädalavahetusel korraldatakse Võrtsjärve ääres juba kuuendat korda angerjafestivali? Festivali, kus peetakse lausa Eesti meistrivõistlusi suitsuangerja söömises ja mida reklaamitakse hüüdlausega “Angerjas peab pidu!”. Kas ikka peab?
Võrtsjärve ei satu angerjad (enam) looduslikult, vaid need tuuakse sinna klaasangerjana sisse ehk asustatakse ümber. Pikalt on seda peetud looduskaitseliseks meetmeks. Värskete teadmiste valguses on Euroopa Komisjon aga leidnud, et angerjate taasasustamine on kasutu tegevus.
2013. aastal lisati angerjas kriitilise väljasuremisohu tõttu Washingtoni konventsiooni lisadesse. Rahvusvahelise mereuurimise nõukogu teadlased soovitasid 2023. aastast angerjapüük lõpetada Euroopa kõigis püügipiirkondades. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku keelata angerjapüük Atlandi ookeanis ja Läänemeres. ETV-s aga räägib Vladislav Koržets, kuidas angerjat püüda, kui maitsev ta on ning kuidas teda toiduks valmistada. Alles hiljuti näidati seda saadet uuesti. Kuidas nii, riigitelevisioon? Te ju ometi teate, et suur osa avalikust teadmisest on meedia loodud. See tähendab, et meedial on vaja võtta vastutus.
Angerjate 1970. aastate arvukusest on maailmas alles umbes kolm protsenti ning see arvukus üha väheneb. Ränk probleem on klaasangerja väljapüügi suur suremus – 50-60 protsenti. Maailma suurim looduskaitseorganisatsioon Maailma Looduse Fond (World Wildlife Fund) on soovitanud rakendada täielikku ettevaatusprintsiipi, mille järgi oleks tulnud 2024. aastast keelata angerjate väljapüük kõikidest elupaikadest, sealhulgas nende ümberasustamiseks (ka Eestisse) tehtav püük. Teaduslikumas keeles tuleb antropogeense päritoluga suremus viia nulli nii kiiresti kui võimalik.
Selle aasta suvel soovis Euroopa Komisjon angerjapüügi täielikult keelustada, aga liikmesriikide kalandusministrid muutsid seda seisukohta. Meil peetakse normaalseks angerja reklaamimist, söömist, pakkumist, püüdmist ja ümberasustamist.
On erakordselt hämmastav, et seniajani peetakse normaalse majandustegevuse osaks angerja nuumlaid, näiteks Viiratsi angerjafarmi ja Naari kalatalu. Kasvandustes angerjas ei paljune, mistõttu on ebatäpne nimetada Eestis olevaid angerjafarme farmideks. Need on angerjate nuumlad: sisseostetud klaasangerjad nuumatakse suureks ja müüakse maha.
Seni ei ole mitte keegi täpselt näinud, kus ja kuidas angerjas paljuneb. Jah, Sargasso meres. Aga kus täpselt? Kuidas? Patrick Svensson jõudis oma raamatus “Angerja evangeelium” tõdemuseni, et angerja väljasuremine aina jätkub, sellal kui otsused selle takistamiseks on lükatud tulevikku. “Kuni me teame rohkem. Või kuni pole enam midagi teada.”
Muidugi ei ole Eesti selles hävitustöös üksi. Osa rahvaid sööb lausa klaasangerjaid, näiteks Aasias eksisteerib ka illegaalne klaasangerjate turg. Illegaalse klaasangerjate müügiga on aga võimalik edukamalt võidelda, kui keelata nende püük täielikult. Sellisel juhul oleks igasugune klaasangerjate püük keelatud, kuid praegu tegutsevad nii legaalsed kui ka illegaalsed püüdjad ja on väga keeruline kontrollida tegelikku olukorda.
Võrtsjärve kui “põneva kalanduspiirkonna tutvustamine” väljasureva liigi söömise festivali kaudu on kurb. Aga pole mõistlik süüdistada kohalikke kalureid, angerjatega kauplejaid ja sööjaid. Tegelikult on vaja vaadata otsa seadusandjatele, samuti kliimaministeeriumile ning regionaal- ja põllumajandusministeeriumile. Miks ei võeta mitte midagi ette selleks, et muuta õigusakte angerjate reaalsele olukorrale vastavaks? Riigikogu keskkonnakomisjonis on angerjateema viimase aasta jooksul mitu korda päevakorral olnud. Keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro on lausa öelnud, et Eesti saab olla poliitiline eeskuju teistele riikidele, et kujuneks välja ühtne rahvusvaheline praktika.
Iirimaal ja Norras on angerjapüük täielikult keelustatud. Iirimaa tegi seda kohe, kui majandamiskava 2009. aastal vastu võeti, ning see on selgelt näidanud häid tulemusi. Meil käis aga eelmise aasta angerjafestivalil Eesti Vabariigi president. Hiljem Loomuse esitatud küsimuste peale presidendi kantselei küll tänas teema tõstatamise eest, kuid selgitas vaid seda, mis on praegustes õigusaktides juba kirjas. Presidendi kantseleilt ootaks paremat teadlikkust kriitiliselt ohustatud liikidest, vastutuse võtmist ja eeskuju näitamist.
Angerjas on globaalselt kriitilises seisundis liik, kes on Eestis praegu küll kantud liikide punasesse nimestikku, kuid kaitse all ei ole. Nii polegi suur osa avalikkusest angerja kriitilisest ohustatusest kuulnudki. Tavaline on küsimus “Kui angerjas on nii ohustatud, nagu sa räägid, siis miks pole ta kaitse all?”. Loomus koos Eesti loomakaitse seltsiga on teinud ettepaneku angerjas kaitse alla võtta. Kliimaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma mõtiskles 20. novembril riigikogu keskkonnakomisjoni istungil, et peab hindama, kas angerja looduskaitse alla võtmine läheks vastuollu vabakaubanduse reeglitega. Kas looduskaitseosakonna juhataja ei peaks töötama looduse ja liikide hoidmise nimel, selle asemel et muretseda majanduse pärast? Majanduse eestkõnelejaid ju on mujal ministeeriumides.
See, et angerjas on olnud kohalike kalurite oluline elatusallikas ja Eesti kalade hulgas suurimaid delikatesse, on fakt. Kuid elu on muutunud ja nõnda edasi minna ei saa. Muudatused võib ise ära teha või siis tabavad muutused meid “ootamatult”. Näiteks angerjapeo põhieesmärk võiks olla tutvustada angerjat, rääkida sellest, kui erakordne ja põnev see liik on, ning arutada, kuidas ja milline õiglase ülemineku plaan kaluritele Võrtsjärve ääres luua.
Tuleb astuda konkreetsed sammud angerjate kaitseks Eestis. Seejärel ja juba ka samal ajal saab hakata Euroopas suunda näitama ja teisi kaasa kutsuma. Korrates Tiit Marani sõnu 20. novembri keskkonnakomisjoni arutelul: “Arutades, kas Eesti peaks nüüd midagi tegema või ei peaks, siis see on selline ühisvara dilemma: kas kõik võiksid angerjat püüda nii palju, kui seda veel jagub, või kas keegi peaks astuma olulise sammu selle vähese hoidmiseks. Keegi peab täna alustama vastupidist protsessi.”
Ministeeriumitest pole midagi konkreetset kuulda olnud, ikka on räägitud sellest, et angerja majandamise kava on vaja üle vaadata. Otsus oli, et seda tehakse kevadel, nüüd on sügis käes ja kuulda oli, et sügisel on plaan see üle vaadata. On täiesti mõistetav, et mugavam on jätkata nii nagu seni, muudatusi mitte teha ja lasta tuleviku inimestel (kas siis iseendal või teistel) probleemiga tegeleda. Kuid probleem süveneb ja mida aeg edasi, seda keerulisem on seda lahendada.
Kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus on selgitanud, et regionaal- ja põllumajandusministeerium ei ole veel oma lõplikke seisukohti selles küsimuses kujundanud, aga angerjas on kahtlemata ohustatud liik. Kindlasti ei tohi unustada, et eestlastel on otsene surve klaasangerjatele, sest Eestisse asustatakse (klaas)angerjat, keda mingil ajal hakatakse (siin) püüdma või kes nuumlatest toodetena ära müüakse. Tundub ainuõige võtta Euroopa angerjas Eestis looduskaitse alla, keelustada angerjate kasvandustes kasvatamine, lõpetada angerjate ümberasustamine Peipsi vesikonda, keelustada angerjate püük ning angerjate ja angerjatest valmistatud toodete müük Eestis. Neile, kes leiavad, et ega Euroopa angerjas ela vaid Eestis ja tema kaitseks tuleb meetmed kasutusele võtta üle Euroopa: jah, muidugi. Aga kuidas see teadmine meid siin Eestis õige sammu tegemisel takistab? Teeme ära ja siis räägime Euroopas ka.
*Autor: Farištamo Eller, Loomuse kommunikatsioonijuht
