Räägin teile ühe pika-pika täiesti tavalise lookese, aga üritan seda teha imelühidalt. Elas kord (ja elab praegugi) üks perekond, kelle taluke otse maantee ääres asub. Sääl madalas tarekes elas ka kiisu-miisu, kellele üks pojuke veel seltsiks võeti. Kassid peavad õues käima, on vististi selle majakese reegel number ÜKS.
Õnnetus ei hüüdvat tulles, räägib rahvatarkus. Jama puha ja hüüab lausa tulede vilgutades, signaalitades ning pidurite krigina saatel. Nu ja kiisuke jäigi auto alla. Pere korjas veeringud kokku ja remontis kassilapse suure raha eest ära. Nii kui eluvaim taastus tormas karvakera kohe taas õue ja uuesti masina alla. Seekord lõplikult.
Aga et ikka täiesti kindlad olla, et kassid võivadki auto alla jääda, prooviti seda teooriat mõistagi teise kassiga ka. Maantee ju lähedal ning aknast hea jälgida kas jääb alla või ei jää? Hurraa ja hallelujah – jäi ka too auto alla! Punapea ravimiseks paraku enam raha polnud ja nii otsustatigi isekeskis nooruke kiisu enne jõule kliinikus magama panna. Kes veel ei tea, siis “magama panemine” on nunnu nimetus tapmisele, et enesel kergem edasi elada oleks.
Kliinikutädidel aga noorest loomakesest väga kahju. No kuidas sa paned sellise heast peast tuttu? Hakkasid aga omanikku keelitama, et raviraha saab ka laenata. See ei tulnud kõne allagi. Siis pakuti välja, et katkise käpa saab amputeerida ja see operatsioon tuleb palju odavam. Ka see ei sobinud, sest kolmekäpaline invaliidkass on küll viimane asi maamuna peal, keda enda tarekes näha tahetakse. Tegelikult ei sobinud neile isegi lonkav kass kui päris lõpuni kõik ära rääkida. Eutanaasia ja punkt! Veidi hiljem omanik küll leebus ja ütles, et neil pole lihtsalt võimalik kasse ainult toas pidada.
Kllinikutädid kohe Loomapäästegruppi paluma, et võtku enesele ja parandagu ää. No ei taha nad surmapattu hingele võtta kui looma vigastused kõik parandatavad on ja pikk eluke veel ees ootamas. Kassiomanik kah nõus, et võtku jah enestele ning lubas senise raviarve ja eutanaasia maksumuse annetusena üle kanda. Asi seegi. Nii me saimegi ühe katkise kiisukese enda hingekirja juurde.
Unustage korraks mu tänitav toon ja tegelikult mul suuri etteheiteid omanikele polegi – nad ei jätnud kasse virelema ega visanud metsa alla nagu nii mõnedki teevad. Üritasid ravida, aga võimalused ammendusid. Paljud on sellega kokku puutunud, sest veterinaaria on kohati juba nii kallis, et seda saavad siin riigis vaid Rikaste TOP-klubiliikmed enestele lubada. Täiesti omaette teema on kasside vabakäigu õigus. Mõned arvavad, et tuppa vangistamine on võrdväärne liigirassismiga. Teised on aga seda meelt, et vabadusega kaasnevad ohud õigustavad piiranguid küll ja küll. Omamoodi õigus on mõlemitel, aga pigem kaldun nende teiste poole – parem kaotagu vabadus kui elu. Maal käivad kiisud ikka õues, aga maanteeäärne koht on küll selline, et oleks suur-suur ime kui nad seal masina alla ei jääks. Selle peale võiks ju ikka mõelda küll kui loomast päriselt hoolitakse.
Mida ma siis ikka tarka panen ja üritagem parem reieluu operatsiooniraha kambakesi kokku saada, et nelja-aastase Pätu elutee saaks jätkuda. Hoiukodu on meil olemas ja ka luudelappimistohtri juurde on Loomapäästegrupp homseks juba aja kinni pannud. Jääb üle vaid see neetud raha, millest sõltub muide ka meie endi elu või surm. Aidakem siis seda kiisut ja lootkem, et keegi ka meid aitab kui lootusetult jänni oma tervisega peaksime jääma.
- Loomapäästegrupp MTÜ
- EE437700771003183318
- Kass Pätu ravikulud
Pätu ravi saad toetada ka annetustelefonidele helistades:
- 900 1313 (5.-)
- 900 1414 (10.-)
- 900 2323 (25.-)
Pätu ravikuludeks minu poolt väike abi teele pandud. Et jõuluimeks oleks terve käpake ja pikk elu!
Väga kurb lugu! Loodetavasti saab kiisuke peagi terveks ja hooliva kodu. Mis aga puutub õues käimisse ja maanteeääres elamisse, siis on tõesti erandeid. Meie elame suure maantee ääres, meile tuli eiteakust üks talukass, olles siis vast kolme aastane. Tuli ja jäi ja elab siiani, kümme aastat hiljem. Päeva jooksul käib umbes 50 korda sisse välja, magab aidas soojemate ilmadega ja kui tahab, tuleb kaissu. See härra on nii hoitud ja poputatud ja ilmselt siis õppinud väikesest peale ära, et nendest ratastega kurjamitest tuleb eemale hoida, ei ole mina näinud, et ta maantee poolegi vaataks, käigud teeb ikka põllul või kui lähen koeraga jalutama metsavahele mööda väikest teed, tuleb kaasa. Sel suvel saime juhuse tahtel veel kaks leidkassi, üks oligi siia samasse maantee äärde vist poetatud, kuidas muidu see kassipoeg siia sattus. Väga hirmul ja arg, oleme siiani toitnud ja elab sauna pööningul, juba laseb natuke pai teha, aga inimest päriselt ikka veel ei usalda. Kas hakkabki? Mis inimene üldse teeb nii, et jätab kassipoja tee äärde surema? Teine kassipoeg on leitud ühe talu hoovist kasside kolooniast, kassike sai koju toodud, tuppa ja harjus meiega ruttu. Küll aga on tal eluaegne vigastus, mis selgus peale pikkasid uuringuid ja 700€ kergemat kukrut, et ei, ravida ei saa, pange magama. Teine variant on käsitsi teda pissitada, masseerides põit kolm korda päevas ja pesta sabaalust, sest seda piirkonda ta ei tunna, pissine on koguaeg. Aga me valisime selle teise variandi. Ei ole sellist külma südant meil, et magama panna. Kassike ise on armas, üleni valge, tragi, iga päev on üks hiir toas kinni püütud. Teda me ilmselt välja ei lasegi, sest harjunud juba toas elama ja ei taha riskida autoalla jäämisega. Saab nii elatud küll. Jah, enda mugavused tuleb mõningal määral tahaplaanile jätta, mööbel saab rikutud ja loigud on põrandal, aga mis teha. Tema pole ju süüdi.