Ilutulestik rõõmustab. Inimesi mõistagi. Ilutulestik ka tapab. Surnud linde me Tallinnas ei näe – läevad merele ja upuvad sääl. Silma alt ära ja probleemi pole. Pohhui!
Keda me aga näeme? Omi lemmikuid loomulikult. Hetk tagasi andis Päästeamet teada, et koer Järvevana teel auto all – ainult silmad liiguvad, muidu kutu. Palusin viia Loomade Kiirabi Kliinikusse ja lubasin, et Loomapäästegrupp tasub arve. Seda nad tegid. Hea koostöö ja suur aitäh.
Arstid võitlevad. Palusin teha kõik võimaliku. Võtke seda sõna-sõnalt ja palun juba ette oma ebaviisakuse pärast vabandust kui ebaõnnestume. Võtan seda pagana isiklikult ja arstid on mu keevalisusega juba harjunud – seepärast nad vihkavad ja ehk armastavadki mind.
Kellegi koer peab elu ja surma eest just praegu võitlust. Ellujäämisvõimalus on nullilähedane. Küllap omanik ilmub homse päeva jooksul välja ja võtab arve tasumise üle. Vähemalt loodan. Kiip on paigaldatud, aga registris mitte. Vähemalt mitte loomaarstide omas. Uurin edasi.
Jagan oma kogemust. Teisi piirkondi ma väga ei tea, aga Tallinnas Nõmmelt kuni Pääskülani elavaid koeri tasub otsida Tabasalust Laulasmaani. Enamasti oleme nad sealt leidnud. Loomal hirm suur ja ega ta tagasi vaata kui “suur sõda” lahti läheb.
Selline s*tt uudis siis aasta alguseks. Ei midagi erilist, sest me aastad algavadki enamasti niimoodi. Ärge annetage, saame hakkama. Ostke ilutulestikku!
