Foto: Loomapäästegrupp
Aastavahetus tõotas legendaarse hulkurkoera Žoriku eest hoolitsevale Viktoria Ger’i perele tulla sedapuhku kurb – eakas koer ei söönud juba kolmandat päeva ja lamas üsna apaatselt. Lisaks oli ta üks silm punane ja paistes. Koerake toimetati taas Loomade Kiirabi Kliinikusse toibuma. Oli selge, et päris oma jõudedega ta enam välja ei vea ja inimene peab oma abikäe ulatama. Ja taas astus Žorik tõelise surmapõlgurina juba järgmisel päeval haiglast oma jalal välja.
“Ta on juba vana ja veterinaaride võimalused lõppevad paratamatult otsa,” tõdes tema eest hoolitsenud loomaarst dr.Laura-Liis Mik ja lisas, et Žorikul on bakteriaalne põiepõletik, segaehhogeenne muutus ühes neerus ning maksas ja põrnas on toimunud muutused, mis tulenevalt east on absoluutselt normaalsed.
Kasvajat arstid ei tuvastanud ja alul pidi Žorikut ka sundsöötma. Sellest kõigest oli abi ja juba järgmisel päeval näitas eakas veteran, et kavatse veel elule alla vanduda.
“Ta on igiliikur! Tõeline igiliikur”, oskas assistent Karin Krutob teda uksest välja saates vaid käsi laiutades öelda. Žorik elab täna Maardu lähistel Viktoria juures. Irina Mintšikova, sama naine, kes ta eest ka Kalamajas hoolitses, viib igakuiselt turult ostetud värsket liha, sest toiduga ära hellitatud vanur lihtsalt muud ei söö. Kõik Žorikuga seotud kulud kannab vastavalt kokkuleppele Loomapäästegrupp MTÜ.
Üks kommentaar
Comments are closed.
Väga tänan teid, hr. Heiki Valner selle teavituse eest. Ikka Žorikule mõeldes tuleb meelde tema astumine mööda Tööstuse tänavat ja Arsenali ümbruses. Küll on hea, et tema eest on leitud sellised head inimesed, kes suhtuvad temasse südamlikult ja hästi. Žoriku uudiseid oleme siin Erika tänava kandis ammugi juba oodanud. Soovin teile väga kaunist uut aastat ja Žorikule ka jätkuvalt head elu, selliste kenade inimeste juures. Tal on see õigus antud olla ja saada sellist hoolitsust.