Foto: Kerttu Lindma
Ungaris ja Slovakkias on ärevad ajad, kuivõrd suu- ja sõrataud on jõudnud sealsetesse farmidesse. Riigid näevad tõsist vaeva, et taudi levikule piir seada. Täna on Eestis riskitase madal, kuid teadlikkus taudi eemale hoidmiseks on väga oluline. Mis on suu- ja sõrataud? Keda ohustab? Kuidas olla taudiks valmis? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastab Põllumajandus- ja Toiduameti loomatervise juhtivspetsialist Anne-Ly Veetamm.
Mis taud see suu- ja sõrataud on?
Suu ja sõrataud on eriti nakkav loomataud. Tegemist on viirushaigusega, millel on seitse erinevat serotüüpi, kus ühte nakatumisel ei saa välistada ka teistega nakatumist.
Ohtlikus seisneb selles, et see on väga nakkav, kergesti leviv ja nakatab kõiki sõralisi loomi – veiseid, lambaid, kitsi, sigu ja ka uluksõralisi. Meie tingimustes räägime põtradest, kitsedest, metsigadest ja ka hirvedest.
Kas haigus on ohtlik ka inimesele?
Üldjuhul inimesed suu- ja sõrataudi ei nakatu. Erandjuhtudel võib viirus siiski üle kanduda inimestele, kes puutuvad kokku haigestunud loomadega ning neil võivad tekkida kerged haigusnähud. Haigustunnused võivad olla väsimus, palavik, kerge kurguvalu ning kätele võib tekkida villiline lööve. Juhul kui esinevad haigustunnused, tuleb koheselt pöörduda oma perearsti poole.
Kus kohas on suu ja sõrataudi kõige rohkem ja kas see võib jõuda ka Eestisse?
Suu ja sõrataud on maailmas päris laialt levinud. Esineb seda hästi palju Aasias, Lähis-Idas, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas. Euroopa on siiani olnud suhteliselt hästi kaitstud.
Viimane suurem puhang Euroopas oli 2001. aastal Ühendkuningriigis, kus taud laiaulatuslikult levis ja põhjustas tohutut majanduslikku kahju. Kokku tabas taud Ühendkuningriigis üle 2000 farmi.
Taudi tõttu hukati ca kuus miljonit kodulooma. Otseste ja kaudsete kuludena tekitas majandusele kahju kaheksa miljardi naelsterlingu ulatuses. Suu- ja sõrataudi puhangu mõju riigi majandusele oli tohutu. Paljud loomapidajad lõpetasid oma tegevuse, taudiga kaasnes pankrottide laine.
Eestis oli taud viimati 1982. aasta detsembris. Taud puhkes üksikutes majandites ning viimane taudipunkt likvideeriti 1983. aasta jaanuaris. Taudi tõrjeks kasutati karme meetmeid ning haigus likvideeriti Eestis suhteliselt kiiresti.
Kuidas suu- ja sõrataud tegelikult levib?
Suu- ja sõrataud on viirusnakkus, mis levib kas loomade otsekontakti tulemusel või ka viirustekitajatega saastunud materjalide ja keskkonna vahendusel kaudse kontakti kaudu. Näiteks loomade kehaeritiste kaudu, nakatunud loomsete saaduste – liha, piima ja ka nende toodete kaudu, kui neid ei ole piisavalt töödeldud. Samuti võivad nakkust edasi kanda loomanahad, vill, karvad. Suu- ja sõrataudi viirus võib edasi kanduda ka tuulega.
Kuidas tavaline eestimaalane saab hoida kurja loomataudi Eestist eemal?
Vahest ei ole ka nakkuse maale toomiseks muud vaja, kui kolmandatest riikidest salaja kotti pistetud juustukera või vorstijupp ja nii see pahandus meil siin ongi. Seega ka reisimisel peab olema tähelepanelik ning loomseid saaduseid sisaldavaid tooteid, nt lihapirukas, pitsalõik jms võib pahanduse kohale tuua. 2001. aasta Ühendkuningriigi puhangu tekkepõhjuseks arvatakse olevat just loomset päritolu toiduainete illegaalset maale toomist ja toidujäätmete söötmist sigadele. Seega saab iga eestimaalane and oma panuse, et mitte taudi maale tuua. Samuti soovitame hoiduda farmi minemast 48 tund pärast välismaalt tulekut ja jahil käimist.
Kindlasti ei tasuks loomapidamiskohtadesse ja nende territooriumitele niisama jalutama minna ning tuleb kinni pidada loomapidajate poolt seatud piirangutest ja hoiatustest.
Kuidas seda eriti ohtliku loomataudi on võimalik ära hoida? Mida peab loomapidaja ette võtma?
Loomapidaja saab oma loomade kaitseks teha päris palju. Ta peab läbi mõtlema riskid, millega nakkus võib tema loomadeni jõuda ning võtma kasutusele erinevad abinõud, et neid riske maandada. Tuleb rakendada bioturvalisuse meetmeid – kõlab keeruliselt, kuid juba lihtsad muudatused aitavad.
Esmalt tuleb piirata kõik võimalike saastunud või nakkust edasi kandvate materjalide ligipääsu oma loomadele. Nagu juba ütlesin, siis võivad taudid edasi kanduda otsekontakti teel. See tähendab seda, et tuleb piirata loomade, näiteks ulukloomade ligipääsu enda loomadele.
Karja tohib juurde tuua loomi, kelle tervises olete kindlad. Samamoodi tuleb piirata inimeste ja transpordivahendite ligipääsu farmi.
Meetmed on erinevad, kuid arvesse tuleb võtta oma farmi iseärasusi, teha selgeks millised inimesed ja autod farmi külastavad. Tuleb läbi mõelda, kuidas see liikumine toimub. Samuti tuleb teavitada kõiki inimesi, kes farmi sisenevad reeglitest, mis kehtivad ning neid tuleb järgida.
Lisaks tuleb töötajatele, kes seal farmist toimetavad, selgitada nakkuse edasi kandumise teid ja abinõusid ja reegleid, mis aitavad nakatumist vältida.
Kuidas loomapidaja peaks ära tundma võimaliku suu- ja sõrataudi?
Kõikide eriti ohtlike loomataudide puhul on esimeseks hoiatavaks märgiks järsk toodangulangus. Piimalehmade puhul siis piimatoodangulangus, loomade loidus ja isu vähenemine. Need on esmased märgid, et midagi võib olla valesti.
Suu ja sõrataudi peiteperiood on kuni 21 päeva, kuid see võib olla ka lühem, näiteks viis päeva. Nagu taudi nimi ka ütleb, siis jälgida tuleks loomade suud ja sõrgu ja ka udarat.
Veiste puhul on haigusele iseloomulik tugev süljevool ja keelele ning suu limaskestale, mokkadele ja ninale tekkivad villid. Need villid ei pruugi alguses olla hästi märgatavad ja nad on sellised kühmukujulised. Hiljem villid lõhkevad ja tekivad haavandid, mis on hästi valusad. Süljevool on väga tugev ja laudas tekib iseloomulik matsutav heli. Sõrgade vahele ja sõrapiirdele tekivad samuti villid, lisaks ka villid ja haavandid udaral. Samuti põhjustab suu- ja sõrataud palavikku ja janu. Loomad tahavad hästi palju juua
Sigadel tekivad samamoodi kärsale ja keelele villid ning hiljem haavandid. Sõrgadel samuti haavandid ning sõra ots võib suisa ära tulla, mistõttu on loomadel väga valus ning nad ei suuda enam kõndida ning isegi roomavad. Sigu peetakse suu- ja sõrataudi superlevitajateks, sest nad eritavad meeletul kogusel viirust just õhu kaudu.
Lammaste ja kitsede kliinilised tunnused nii iseloomulikud ei ole, aga ka nendel tekivad villid, mis hiljem haavanduvad samamoodi nagu veistel. Noorloomade – lambatallede, põrsaste ja vasikate puhul võib esineda äkilist suremust ja suremus võib olla väga kõrge.
Päris kole haigus.
Kuhu või kelle poole peaks loomapidaja pöörduma, kui kahtlustab oma loomadel suu- ja sõrataudi?
Kui märkate loomal nähtusid, mis võivad viidata mõnele loomataudile, siis kindlasti tuleb võtta ühendust loomaarstiga ja teavitada Põllumajandus- ja Toiduametit.
Oluline on siinkohal meeles pidada, et on ka teisi haiguseid, mis kulgevad sarnaste nähtudega. Üldiselt on loomataudide olukord olnud Euroopas viimastel aastatel keeruline. Taudid levivad kliimamuutuste ja ka inimeste toel, kes reisivad pikkade vahemaade taha.
Oluline on oma loomaarstiga konsulteerida. Ta aitab kindlasti riskid läbi mõelda ja anda soovitusi, et kuidas paremini oma loomi kaitsta.
Mis saab siis, kui taud peaks jõudma farmi?
Tegemist on eriti ohtliku loomataudiga, haiguse diagnoosimisel leviku piiramiseks kõik loomad hukatakse ja korjused hävitatakse, et need viirust edasi ei kannaks. Haigust ei ravita.
Haigus kinnitatakse labori analüüsi tulemusel. Eestis teostab selliseid uuringuid Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskus. Seejärel kehtestatakse farmi ümber kaitse- ja järelevalve tsoonid. Lisaks uuritakse taudikolde lähedal olevate farmide loomi. Seda selleks, et teha kindlaks, et haigus pole edasi levinud. Nendes tsoonides kehtivad piirangud nii loomade liikumisele kui ka loomsetele saadustele. Taudi puhul on liha, piima ja isegi sõnniku liikumisele tsoonides kehtestatud selged piirangud, mis kehtivad seni, kuniks taudikolle on likvideeritud.
Kes korraldab loomade hukkamise, korjuste hävitamise ja farmi desinfitseerimise?
Eriti ohtlike loomataudide puhul on riigile seatud kohustused. Põllumajandus- ja Toiduamet korraldab kõik, mis on seotud taudikolde likvideerimisega.
Kas loomapidajale hüvitatakse ka loomade maksumus?
Suu- ja sõrataudi puhul loomapidajale hüvitatakse taudi tõrjumisega hukkamisele määratud loomade maksumus. Samuti otsusega hävitamisele kuuluvate loomasete saaduste, söötade ja muude materjalide maksumus. See summa arvestatakse kokku hiljem, aga jah hävitamisele määratud loomade, allapanu, sööda jms maksumus hüvitatakse. Taudikahjude hüvitise saamiseks peab loomapidaja taudi tõrjumisel tegema koostööd Põllumajandus- ja Toiduametiga ning täitma ameti poolt tehtud ettekirjutusi.
Kui kiiresti loomapidaja võib endale uued loomad võtta?
Farmi taasasustamise kiirus sõltub sellest, kui kiiresti jõutakse taud likvideerida. Esmalt loomad hukatakse, kõik materjalid hävitatakse ning seejärel tehakse farmis pesu ja desinfitseerimine. Pärast seda järgneb järelevalveperiood, mille lõppemisel on võimalik loomad taas farmi tuua. See kõik aga sõltub sellest, kui suur on farm, kui palju seal oli loomi, kui kaua võtab aega loomade hukkamine ja materjali hävitamine jne. Suurema farmi puhul läheb rohkem aega, kui väiksema puhul.
