Hei Setumaa rahvas! Kelle eakas koer plehku pani?

Nädalake on möödas, aga senised katsed selle eksinud koerakese kodu üles leida, pole tulemuseni viinud. Sestap proovin veidi suurema auditooriumi abiga korra uuesti ja kui nüüd ka pererahvas välja ei ilmu, siis loovutame ta hea meelega uuele omanikule. Kohe üldse ei tahaks vallavalitsusele pinda käia ja vaesekest varjupaika saata – ta on niigi segaduses ja hirmul. Loo jagajatele juba ette suured tänud ja laske aga sõna ringi käima.

Koera märgati esimest korda selle nädala alul Värskas, tehti ka koheselt postitus, aga keegi ei tunnistanud omaks. Pole ka mingi ime kui peremees või -naine peaks eakam inime olema, sest nemad juba hommikust õhtuni Facebookis ei passi. Hea kui tarekeses üleüldse elekter ja internet olemas on. Ärge imestage, sest ka selliseid majapidimisi on kaasaegses Eestis veel omajagu. Lisaks on õhus selline variant, et üksik peremees heitis hinge ning tema truu kaaslane läks süüa otsima. Ka selliste asjadega peavad Loomapäästegrupi vabatahtlikud vahetevahel kahjuks kokku puutuma. Igal kümnel juhul peaks Setumaa rahvas antud loo puhul veidi tähelepanelikum olema ja seda teps mitte ainult koera pärast.

Järgmisel päeval oli koer juba Karisilla külas – magas vihma käes bussijaamas ja käis taludes süüa nurumas. Kõndis aga koon maas ja ulgus omaette. Lõpuks jäi rändur ühte talukesse pidama. Küllap tundusid talle selle elanikud siis piisavalt head ja turvalised olema. Vaatamata sellele ta neid päris ligi aga ei lasknud. Kes see looma peas toimuvaid mõtteid ikka lugeda suudaks, aga tundus, et hilisõhtul oli vaene koer lootuse lõplikult kaotanud ja andis alla. Justkui meelega vabasurma minnes viskas ta kesest teed sirakile ning polnud enam tema asi kas keegi üle sõidab või ligi tuleb. Tehke minuga, mida iganes heaks arvate!

Jumalad olid sedapuhku koera poolt ja keegi temast autoga üle ei sõitnud. Ega juhti poleks saanud ka süüdistada, sest õhtuhämaruses ei pruugi teel lamavat looma ja ega inimestki tõesti näha. Sealtsamusest keset teed ta kätte saadigi. Esimese asjana kontrolliti kiipi, aga seda poldud ta naha vahele susatud. Taaskord saan loomaomanike südametunnistusele koputada – no kullakesed pange see kiip ometigi ära ja kandke andmed registrisse. Endal muret vähem ja lemmik oleks ammuilma kodus tagasi!

Lahke talurahvas pakkuski ülekere hirmust värisevale koerale esimeseks ööks ulualust. Hommikul anti ta aga Loomapäästegrupi vabatahtlikule Netilii Rumaskile üle, kes koheselt Räpina Sodalise loomakliinikusse kihutas. Ei-ei, polnud tal miskit viga kui musttuhat puuki välja arvata, aga see on tavarutiin kõikide loomadega, kellega ühing kokku puutub. Põhjalik uuring kinnitas, et oma ea kohta on kõik tipp-topp. Ka vereproov ei paljastanud mingeid suuri hädasid. Vanust pakuti nii kümne aasta ringis, veidi siia-sinna, aga pigem ikka sinna ülespoole, sest vanusest tingituna kipub koera nägemine juba väga kehvaks jääma. Mida ta kohta veel öelda? Tegemist on isase kastreerimata koeraga, kes kaalub 20 kilo ja tundub, et vene keel on talle tuttavam kui meite oma. Ka rihmas pole ta elu sees mitte kunagi jalutanud. See ei meeldi talle kohe üldse.

Loomapäästegrupil puudub võimekus hulkuvaid loomi majutada, aga sedapuhku ulatas abikäe MTÜ Loomade Kodupaik, kes ta enda hoole alla võttis. Kokku sai lepitud, et nädalaks ajaks, aga nüüdseks on see aeg juba otsa saanud. Lahke perenaine lubas aga ühe nädala veel armuaega anda ja tuhat tänu talle selle eest. Esimesel ööl nuttis vaene koer nii kõvasti, et pererahvas võttis ta suisa tuppa, et ise magada saaksid. Küllap koer ongi siis sellist tubast vabakäigu elukest elanud, sest juba sees olles käitus ta nagu peremees, kes viskas koheselt vaibale sirakile ning magas õiglase und. Ei ta käinud pinda ega otsinud tähelepanu vaid lihtsalt magas sügavalt-sügavalt. Kes seda teab kui kaua ta ekselnud oli, aga tundus, et üle jupi aja sai loomake taas end rahulikult ja turvaliselt tunda. Paar päeva võttis aega enne kui esialgne stress üle läks. Hoiukodus on teine emane koer ka, kelle vastu ta algselt üldse huvi ei tundnud. Mingil hetkel hakkas aga hambaid näitama pärast seda kui väliaediku omaks võttis. Muidu on tegemist aga väga rahuliku vanakesega, kes pikad päevad läbi hea meelega vaid lamaks ja niisama vedeleks. Nüüd juba ei ütle ta ära ka silitamisest või niisama hellitustest.

Lood loomadest on tegelikult paljuski hoopis lood inimestest enestest. Olen seda teile ikka meelde tuletanud nii teles töötades kui kribatud kirjatükkideski, sest see on sulaselge tõsi. Tuleb tunnistada, et antud juhul ei muretse ma kõige rohkem selle koera pärast vaid mu mõtteid valdab hoopis võimalik eakas peremees või -naine – on ta elus või surnud? Äkki on halvatud ja ootab abi, aga kedagi pole tulemas? Eestlane on aegade algusest saati olnud läbi ja lõhki individualist, kes abi juba naljalt ei nuru ning nui või neljaks ise hakkama peab saama. See on korraga nii hea kui halb omadus. Uuel ajal väärtustatakse aina enam aga ka omi vabadusi ja vajadusi, õigust olla OMAETTE nende seas. Üksindus ja üksildus on aina normaalsem nähe, sest MINA olen tähtis ja ei keegi muu peale selle. Sestap põlvkonnad kaugenevad ja omavaheline suhtlus jääb aina napimaks.

Vabadus oma lastest ja vabadus oma vanematest. Vabadus tööst ja vabadus kohustustest. Vabadus riigist ja vabadus elamisest kui isu peaks otsa saama. Sattusin kunagi lugema üht rootslaste artiklit, mis käsitles neidsamu asju ning näikse, et neil on palju hullem olukord kui meil. Kas kujutaksite ette, et teie ema on juba viis aastat surnud, aga te pole kuulnudki. Seal just nii läks kui asjaolude kokkulangemisel surnukeha ei lagunenud ja ei “tilkunudki” rõveda haisu saatel alumistele naabritele kaela vaid mumifitseerus sealsamuses linnakorteris. Vanur kodunt väljas suurt ei käinud, laste ja sugulastega ei suhelnud, naabrid olid üldse tühi koht. Pension läks otse pangaarvele, maksud otsekorraldusega maha ja kõik toimis inimest nägemata. Kas tuleb tuttav ette? Artikli kohaselt polevat tegu aga sugugi erandliku juhtumiga, vaid taolisi juhtumeid tuleb ette aina sagedamini. Maailmast näiteid otsides meenub suurtest nimedest Gene Hackmani ja tema kaasa hiljutine kurb lõpp, mille tagajärjel ka üks nende koertest seetõttu nälga suri ….

Loomaloost saigi igati aktuaalne inimese lugu. Sestap helistage oma lastele ja helistage oma vanematele, et taolised asjad teie lähedastega ei juhtuks. Pole vaja ülevoolavat armastust avaldada, sest ka selles on eestlased äärmiselt viletsad alati olnud. Küsige lihtsalt kas tervis on korras ja kõht on täis? Rohkemat pole vajagi. Ja mõistagi mõelge avatud meele ja südamega Setumaalt leitud koera ja tema omaniku peale. Siis ehk leiab ka see lugu oma õnneliku lõpu. Tänud juba ette!

Vaat selline koeralugu siis tänasel vihmasel pühapäeval. Pole ise kohal käinud ega koera näinud, aga edastasin mulle saadetud materjali teile lugemiseks just nii täpselt nagu suutsin. Südamest loodan, et õige omanik ikka üles leitakse, aga igaks kümneks juhuks võiksid endast teada anda ka need inimesed, kes oleksid valmis eakale koerale ilusat elusügist pakkuma. Ühendust palun võtta lühinumbril 1414 või kirjutage help@animalrescue.ee