Tundub suur ja linnainimese jaoks kindlasti “väga ohtlik” elukas. Ärge laske end ilge suurendusega tehtud fotost petta ja tegelikkuses oli sel minidraakonil pikkust praegu veel vaid paar-kolm sentimeetrit. Kusjuures ta oli üks pirakamatest, kes silma jäi. Teised olid nii tillukesed, et vaata või luubiga.
Täna õhtul toimus vähemalt Setumaal üks suuremat sorti miniatuursete tegelaste massränne üle maanteede. Valdavalt imepisikesed konnad, sekka ka mõned päris prisked ja lõpetades siis selliste suslikutega. Või vesilike, sisalike või tont teab kuidas neid kutsuda? Ei ürita üldse interneti abil tarka panna ja pole õrna aimu kellega täpselt tegu on. Pole kunagi näinud.
Ilmselt kruusateel kivide vahel poleks neid märganudki, aga märjal asfaldil helkisid mingil määral vastu. Neid oli sadu ja sadu kui mitte tuhandeid. Tõmbasin hoo maha ja jälgisin kullipilgul masina nina ette. Viieteist kilomeetri läbimiseks kulus ligi tund ja poeg ei saanud esmalt üldse sotti, mida kuradit ma vingerdan ja venin nagu kaamli ila.
“Tule välja ja ma näitan sulle miskit üliägedat – maantee on tihkelt hoopis teistsugust elukest äärest ääreni täis. Õnneks on siin vähe liiklust ja loodetavasti pääseb suurem osa eluga.”
Oi ta oli imestunud ja tõdes, et autos olles ei saanud tuhkagi aru. Ega neid näegi kui kiirus suurem ja kõik see konnaarmee meenutas pigem langenud puulehti kui elusaid hingi. Sisalikud kuradid liikusid aga nagu roomavad nälkjad, kel jalgu pole ollagi. Teekonda jätkates oli mul juba teine silmapaar abiks. “Näe seal on üks ja seal kolm tükki veel. Ära sisalikust üle sõida,” viipas ta õhinal muudkui näpuga nagu kolmeaastane laps. Kohati olid elukaid nii tihedalt, et andis ikka manööverdada. Jube-jube jantimine ja lõpuks loobusime planeeritud sihtpunktist ning viskasime ööseks ankrusse hoopis Meremaa vaatetorni kõrvale. See säras kutsuvalt juba kaugelt nagu jõulupuu. Ja oli pime-pime. Ja taevas oli tähti palju-palju. Linnas neid juba ei näe.
Tõmbame koos poisiga suvele joont alla ja vean teda mööda looduskauneid kohti, mis vähemalt mo enda hingele pai teevad. Tüüp on väga rahul, et kivikõrbest pääses ja leidis ehk eneselegi mõned uued lemmikkohad. Eilne kogemus pani teda aga maailma ehk veidike teistmoodi nägema. Ma vähemalt loodan.
No küll oli hea, et korraks ikka kinni pidasime ja ka ise mööda asfalti roomasime – muidu poleks ju näinudki, et nälkjad polnudki nälkjad vaid hoopis tüübid, kel neli jalga all. Täiega äge ja suur üllatus eneselegi – võttis kõigest kuuskümmend aastat kui neid ka oma ihusilmaga looduses näha sain.
Seotud lood:
LUGEJATE LEMMIKUD:
VIIMASED UUDISED:
