Riigikohus võttis 23. septembril menetlusse Eesti Ornitoloogiaühingu kaebuse haneliste heidutusjahti puudutavas vaidluses. EOÜ vaidlustas 2024. aasta kevadel korraldused, millega Keskkonnaamet andis loa küttida kuues maakonnas kuni 800 valgepõsk-laglet, 750 suur-laukhane ja piiramatul arvul kanada laglet.
Tallinna Halduskohus rahuldas ornitoloogiaühingu kaebuse, leides, et nõuetekohaselt ei ole tõendatud ei tõsise kahju tekkimine ega ka see, et kevadisele heidutusjahile ei leidu rahuldavat alternatiivi. Ringkonnakohus aga tühistas halduskohtu otsuse. Riigikohtus jätkuv menetlus annab selguse, kas Keskkonnaameti poolt lubatud kevadine heidutusjaht rändel olevatele hanedele on toimunud õiguspäraselt või mitte.
Looduskaitseseaduse ja Euroopa Liidu linnudirektiivi kohaselt võib pesitsema suunduvatele lindudele pidada heidutusjahti vaid siis, kui kahjud on tõsised ja tõendatud ning kõik muud ennetus- ja leevendusmeetmed ei ole toiminud.
Kuigi Eestis on haneliste kaitse ja ohjamise tegevuskavas töötatud kahjude ennetamiseks ja vähendamiseks välja mitmeid mitteletaalseid lahendusi, ei ole seni enamikku neist rakendatud, ega ka väheste rakendatud meetmete toimivust süsteemselt seiratud. Seepärast ei saa ka öelda, et alternatiivsed meetmed hanekahjude vähendamiseks puuduvad ja lindude laskmine oleks lahendus, mis saagikuse languse ära hoiab.
Lisaks näitas Keskkonnaameti tellitud sõltumata uuring (Rewild OÜ, 2019-2020), et haneliste laskmine võrreldes aktiivse peletamisega ei ole hanekahjude vähendamisel tõhusam.
Suur süsteemne takistus hanekahjude vähendamisel on see, et linde võib põldudelt mittesurmavate vahenditega peletada ilma lubadeta ja koordineerimatult igal pool, sealhulgas kaitsealadel. Selline praktika on vastuolus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusega. Kuna lubasid ei anta, ei ole riigil ka terviklikku ruumilist ülevaadet sellest, kus ja milliste võtetega hanelisi üle Eesti heidutatakse. Heidutuse puuduliku korralduse tõttu ei ole hanelistele tagatud rahualasid, kuhu peamiselt koonduda ja pikemalt peatuma jääda. Koordineerimata ja pideva peletamise ning liikumisega kasvab muuhulgas lindude energiavajadus ja seeläbi ka surve põllukultuuridele.
Samuti on reaalne oht, et heidutusjahi käigus kütitakse ohustatud kaitsealuseid liike nagu väike-laukhani või ohustatud taiga-rabahani, kes on välimuselt sarnased kütitavate linnuliikidega. Seiret heidutuspiirkondades riik ei korralda ja nii sõltub nende liikide tuvastamine ning jahi peatamine vabatahtlike linnuvaatlejate juhuvaatlustest.
Eraldi vaidlusküsimus on, kas Eesti õigusest tulenevad heidutustingimuste nõuded on Euroopa Liidu direktiivides sätestatud nõuetega kooskõlas. Riigikohtu tulevane otsus haneliste heidutusjahi asjas annab kindlasti senisest selgema orientiiri, mis tingimustel võib üldisest kevadjahi keelust erandeid teha.
Ornitoloogiaühingut nõustavad kohtuasjas keskkonnajuristid Liis Keerberg ja Marilin Palts (Keskkonnaõiguse Keskus).
