Hädas mittekodukana sai abi

“Ohh Valner-Valner, sa igavene naiste lemmik,” ohkas päevatoimetaja Erki Berends ühel hääl päeval kui veel “Reporteris” töötasin. Ei mäleta enam, kellega seoses ta nii ütles, aga küllap mõni naine siis ikka mängus oli. Armastus. On tegu vaimse seisundi, supi retsepti või auto varuosaga? Ei mäleta enam, sest see kõik oli nii ammu. Ometigi pole linnukesed mu elust ka täna kadunud ja kohtun nendega pea iganädalaselt. Eilegi toimus üks romantiline kohting ühe kauni mittekodukanaga.

Abipalve saabus kella kümne paiku õhtul ja kuidas sa ikka õrna hinge hätta saad jätta? Eks ole? Ja nimelt tuias see kaunitar Kadaka puisteel ning plaanis Rohula bussipeatuse juures otse masina rataste alla astuda. Suitsiidikatse? Vaevalt küll, aga midagi oli mäda, sest lennata ta tõesti ei suutnud. Ljudmilla Smetanina koos Ly ja Ain Sariga märkasid hädalist ning jäid valvama kuniks kohale jõuan. Linnuke proovis neist mööda hiilida ja ikka tiheda liiklusega sõidutee poole. Õnneks seda tal teha ei lastud.

Ei ta karpi tahtnud minna ja puges värava alt ühte hoovi. Olemine oli tal aga kehva küll ja sellest andis aimu imelihtne kinnipüüdmine. Enamasti võid hinge seest välja joosta enne kui kätte saad, aga sedapuhku käis kõik sekundimurdosa kiirusel. Õhtul arstile viia vähemalt Tallinnas linnukesi enam ei saa. Esiteks ei jaga loomaarstid sulelistega väga matsu. Teiseks saabus ühingu postkasti hiljuti range kiri, milles teatati, et metsaasukaid võetakse vastu vaid eutaneerimiseks. Sestap peab ta hommikuni vastu pidama. Pole lihtsalt valikut.

Viisin linnukese koju ja söötsin kõhu täis. Vaaritasin valmis grillitud hiire vahukoore-veinikastmes ja peale joomiseks andsin brändyt. Seda mittekodukanad armastavad. Seejärel katsin ta kenasti tekiga ja lugesin “Kolme põrsakese muinasjuttu” ning laulsin “Kaelakeehäält” unelauluks. Seejärel tibu uinus ja magas õiglase und. Vaatasin ta ikka üle ka ning väliseid vigastusi ei tuvastanud. Tiivad ja koivad puhta terved nagu olema peavad. Peaasi, et linnugrippi poleks, aga sellisele surmahaigusele viitavad sümptomid esmapilgul puuduvad. Äkki sai lihtsalt kuhugi vastu lennates pähe obaduse ning vajab toibumiseks turvalist kohta ja aega. Seda suudan ma võimaldada küll.

Hommik juba käes. Varsti-varsti teen Nõpsi ja Rutsiga hommikuse jalutusringi ära. Seejärel proovin mittekodukana lendu lasta.  Kui see ei õnnestu, siis läheme Tatari loomakliinikusse dr. Joosti manu – mees on linnukesi varemgi näinud ja aidanud ning ehk suudab ka temale tuule tiibade alla puhuda. Hoidke igal juhul meile pöidlaid-varbaid ning huumorivaesed inimesed võtku mõistagi igat loos olevat sõna ja silpi puhta kullana!