Fotod: ELL
Millalgi saab mõõdukarikas kuhjaga ületatud ja teisipäeval see juhtus, kui läksime Irina Dostojevskaja juurde kutsika järele. Veidi loole tagasi vaadates, siis tegelesime tema koerte teemaga juba mõne aasta eest, kui proua elas Tartus Veeriku tn ca 40 m2 korteris. Räpases, haisvas, pimedas urkas oli toona 17 chow-chow tõugu koera.
Kogu see lugu ja pildimaterjal on meie lehel otsinguga leitav ning sellest hetkel uuesti pikalt ei räägi. Juba toona oleks PTA pidanud võtma ära koerad ning minema kohtusse, et ära võtta loomapidamisõigus. Kahjuks läks, nagu alati ja tollane ametnik Peeter Kukk, kes erinevate saamatute loomakontrollimistega silma paistis, jättis korrektselt asja lahendamata.
Mingil hetkel hakkasime saama taas kaebusi kutsikate ostjatelt. Saime teada, kuhu naine on koertega kolinud. Inimesed olid šokeeritud, kui kutsikatele järele läksid. Kutsikad haisesid rõvedalt, koeri oli palju ning juba toona saadi aru, et tegemist on ühe nn “paberitega” koeravabrikuga. Charming Dream kenneli nime all tegutsenud ja EKL kasvatajate ringi kuulunud naine sai kolimisega hoogu juurde ning koertekari paljunes hoogsalt. Mingil hetkel nägime tema postitustes ka seda, et lisandunus oli bullterjerite pidamine ja paljundamine.
Enne Tiina Kukk‘e PTA’st lahkuma sundimist jõudis ametnik korra seda kohta ka kontrollida ning võttis sealt ära mõned väga nälginud ja haiged bullterjeri kutsikad. Tiina lahkus PTA’st ja chowd jäid saatuse hooleks. Uuesti kerkis Dostojevskaja teema meie lauda selle aasta kevade alguses, kui saime kõne inimeselt, kes reaalselt nägi, mis seal toimub. Tema sõnade kohaselt oli majapidamises kokku ca 60 koera. Majja oli ehitatud mingid sulud, milledes siis hoiti koeri eraldi ca 5-6 kaupa kinni. Majas oli koeri palju ja õues kümnes väliaedikus ka igas vähemalt koer. Väidetavalt olid koerad näljas ning väga kehva väljanägemisega. Naine proovis ka ise mõned kutsikatest kätte saada ning neli ka sai.
Läksime kohta kontrollima märtsi alguses. Lihtsal mainime, et käisime seal paar korda ka varem õue peal, kuid Dostojevskaja oma karja väga õues ei hoidnud. Samuti tundis ta eelmisest korrast ära meie vabatahtliku ning ühe visiidi järel saatis meile turja mingi juristilaadse tegelase, kes isegi korrektset õigekirja tundmata kukkus inimest sõnumitega ähvardama ning kõnes oli labane ja bravuurikas. Ok, olime arvestanud, et sealt mingit sõbralikku suhtlust ei tule ja peame proovima olukorda lahendada läbi PTA.
Märtsis kohale minnes saime ka õuele, sest siis veel ei olnud aiavärav kettide ja tabalukuga suletud. Väga õudsetes tingimustes koerakesed virelesid sisuliselt oma väljaheidete ja vee sees. Koerad olid räpased, karv, nagu kärnas kährikul kohati maas. Asjalood tegi jubedamaks see, et vahetult enne meie külastust olla seal käinud PTA ametnik Arbo Kepp, kes väitis, et koerte tingimused on head. Probleem olevat ainult selles, et osad koerad on vaktsineerimata.
Kohapeal me tookord siiski üritasime ka majja saada, sest kaebuse kohaselt oli majas sees olukord väga õudne ja lisaks olla seal ka taas pisikesed kutsikad. Kutsusime politsei ja kohaliku patrulli ees tõesti müts maha. Politseinikud olid tõelised loomasõbrad ning proovisid igati saada luba majja sisenemiseks. Kahjuks keeras selle tuksi ei keegi muu, kui Arbo Kepp, kes ise kohale tulema nõus polnud ja kinnitas politsei välijuhile, et see koerakari on tema kontrolli all ja sisenemiseks pole põhjust, sest kõik olla hästi. Kepp oli muide proua telefonis sisuliselt kiirvalimises, sest Dostojevskaja helistas talle koheselt ise ja kommentaar oli selline, et Arbo Kepp oli öelnud, et kui keegi loomakaitsjatest tuleb, siis kohe helistagu.
Peale seda suhtlesime Dostojevskaja teemal mitmeid kordi PTA erinevate ametnikega ja seal käisid lisaks Kepp’ile Hagbard Räis ja Kaja Vainula. PTA peadirektori asetäitja Hele-Mai Viitmanniga hakkasime istuma iga kuu veebikoosolekul, kus iga kord rääkisime Dostojevskaja teemal ning otsisime lahendusi. Kahjuks olid need koosolekud üks suur mull ilmselt selleks, et meid lihtsalt uinutada justkui PTA teeks meiega koostööd. Mitte ühtegi kokkulepitud lubadust sisuliselt ei täidetud, va. see, et saime oma 2023 aasta osadele vanadele pöördumistele mingi vastuse.
PTA poolt on meile vastamata üle sajale teatele paari aasta jooksul. Paljusid loomi pole enam ilmselt eluski, sest tõenäoliselt ametnikud neid ei kontrollinudki. Viimasel kohtumisel lubas Viitmann, et räägib ametnikega läbi ning me saame kontrollima kaasa minna selleks, et veenduda, kui palju koeri ja millises seisus seal neid on.
Tolleks hetkeks olime saanud oma pidevalt värava taga käimise ja rääkimise ning veenmisega Dostojevskaja nii kaugele, et ta oli nõus vastu võtma pakutud toidu ning lubas meil otsida kutsikatele uusi kodusid. Esimesel korral saime sealt kaasa Fedja, kellest me isegi ei kirjutanud. Toona neljakuune kutsikas oli väga kõhn ning kõhulahtisusega. Peale kutsika saamist viisime ta kohe kliinikusse, kus tal tuvastati tugev põletik ning ta hakkas saama ravi. Kuu ajaga muutus tema seisund märgatavalt paremaks ning kosunud ja kasvanud kutsikas leidis uue kodu.
Teisel korral rääkisime prouaga ca tunni, et saada sealt kätte Pennu, kellest ka kirjutasime. Väga hullu nahapõletikuga, haavadega kutsikas sõitis kohe Maaülikooli kliinikusse, kus ta statsionaari jäi. Kõige hullem oli see, et Dostojevskaja ise ei tajunud probleemi siis ja ei taju seda ka praegu. Tal oleks nagu silmaklapid peas või ta elaks mingis teises universumis. Naine vaatab verist, kõhna ja haiget koera ning ütleb, et ta pole kõhn, temaga on kõik korras ning ta ei vaja arstiabi. Kõhnus olevat karvastiku värvist tingitud.
Sealt edasi saatsime naisele kahel korral alusetäie erinevaid kvaliteetkrõbinaid, sest enamus koeri olid silmnähtavalt alakaalus. Kutsikad oli oma vanuse kohta liiga väikesed, osadel oli karvastik kehvas seisus ning nad kaklesid väidetavalt kogu aeg toidu pärast. Nälginud koerad võitlevadki toidu pärast. Need kaklused lõppesid tihti haavadega ja osad loomakesed ei saanudki normaalselt süüa, sest teised peletasid nad toidu juurest eemale.
Ka kõige parema tahtmise juures ei ole võimalik üksinda hallata ca 50-60 koera sedasi, et ei tekiks probleeme. Dostojevskaja enda käitumine koertega oli üsna tihti rõve venekeelne röökimine. Ok, me siis veel avalikult ei reageerinud, sest uskusime, et koostöös PTA-ga ja loomapidajaga saame asjad sinnamaale, et koerad saavad uued kodud ning sinna jäävad ka steriliseeritud/kastreeritud.
Igal visiidil pakkusime naisele, et kutsume Vetbussi, laseme kõik koerad üle vaadata, teha parasiiditõrjed, puuduvad vaktsiinid, panna kiibid, ravid, kel vaja jne ning hakkame koeri ka lõikama. Kahjuks oli naine seisukohal, et veterinaarabi ta koerad ei vaja ja koerte neutraliseerimine ei tule kõne allagi. Tema suutvat hoida küll jooksukaga emased ja isased eraldi. Kutsikate äratoomise ajal olid mitmel emasel jooksuajad ning nad jooksid vabalt ringi koos isastega. Hiljuti tapeti nn kambavaimuga teiste koerte poolt ka üks kutsikas. Samade kutsikate ema olla tapetud teiste koerte poolt siis, kui kutsikad olid alles nädalased. NENDE KOERTE ELU ON SEAL JU REAALSELT OHUS!!!
Vahepeal leidsime kodud siis kokku kümnele kutsikale kuni läksime järgi eile üheteistkümnendale. Vaatepilt, mis õuel avanes oli jube. Väljas oli enamus koertest ja neid oli väga palju. Me loomulikult ei tea, kui palju oli sel hetkel majas kinni, kuid koha peal lugedes saime lahtiseid ca 30, millele lisandusid aedikute oma ca 10. Koerad läksid mitmeid kordi omavahel rängalt kaklema. Naine ainult röökis nende peale, rebis neid punte laiali, vedas turjast osad teise aeda kinni. Vahele virutas koertele ka piki vahtimist. Olukord oli nii jube, et saime aru, et edasi niimoodi enam minna ei saa.
Kahjuks saime hiljuti ka infot, et PTA meiega enam koostööd ei tee, sest oleme nende jaoks väga probleemsed. Meid tuleb sundida alluma ja edaspidi üldse tuleb kõiki loomakaitsega tegelevaid MTÜ-sid hoopis allutada ja sundida. Meid ei võeta mingil juhul enam kaasa kuskile ja meile ei anta üle võõrandatud loomi. Üheks põhjuseks olla see, et me ei nõustu neile edastama pekstud koerakese Marsei asukohta. Kui kohus otsustab, et koer antakse omanikule tagasi, siis PTA selle ka tagasi andvat. PTA poolt õigeaegselt tegemata jäetud võõrandamisdokument andis koeraomanikul võimaluse hakata kohtu kaudu koera tagasi nõudma.
Loomulikult leidis PTA, et asi oli hoopis mingis ähmases omandisuhtes jne. Me kõik oleme näinud seda videot ja see koer elas Reporteris kajastatud korteris koos peksjaga, kes käitus koera suhtes kui omanik. Vahet pole, mis pabereid seal tagantjärgi genereeritaks vmt, aga Marsei elu selles peres on ohus. Ühesõnaga sai väidetavast koostööst hoopis see, et liit koos veel mõne neile probleemseks osutunud MTÜ-ga pandi välistuslisti, millega PTA lahendas enda jaoks probleemi. Enamus ametnikest kiitis seda aga takka ning liidu varasem kogemus just suurte kolooniate päästmisega osutus mitte millekski. Sellega sai selgeks, et PTA meile enam loomade kaitsmisel appi ei tule.
Eks sellele viitasid ka viimased nädalad, kus Hele-Mai Viitmann meid viimase kellapealt kokkulepitud koosolekuga nö üle lasi ja see, et enamus ametnikke meie infotelefonile ei vasta. Me ei taha ametnikega pajatada mingeid niisama jutukesi, vaid helistame ainult siis, kui on reaalne probleem. Ilmselt ei huvita ametnikke enam loomadega seotud probleemid, sest miks muidu võetakse endale ülbus mitte vastata ametlikele töötelefonidele töö ajal. Siiani on suhtlus veel sujunud osade Lõuna-Eesti ametnikega ja me siiralt loodame, et see nii ka jääb. Rõhutame veelkord, et me ei helista kunagi ju niisama.
Jah, me sulgesime selle õuduse avalikustamisega tee Dostojevskaja juures ja rohkem me ise sealt ilmselt koeri päästa ei saa. Samas ei ole sellisel lõputul päästmisel mõtet, kui kari paljuneb edasi ja meie muudkui toidame. See pole lihtsalt jätkusuutlik. Vaadake neid videosid ja pilte ning mõelge sinna juurde, et PTA kinnitas ka veel täna, kuidas kõik koerad olid kliiniliselt terved, nende elutingimused normaalsed, nad ei kakle omavahel ja perenaine kohtleb neid hästi. Just sellise vastuse andis kaamera ette tulemast keeldunud PTA ametnik Olev Kalda kirjalikult Reporterile.
Neid loomi käis mõne päeva eest laupäeval vaktsineerimas Harles Kaup koos oma kaasaga. Selle asemel, et tõele näkku vaadata, hinnata loomade olukorda ja tegelikkust, nägi ametnik ettekirjutuse täitmise asemel hoopis võimalust raha teenida ja kasumit saada. Sama tegi siis märtsis ka Arbo Kepp. Kui mõni neist ametnikest pakuks ehk ka kuudi ehitamise teenust või müüks kette, küllap siis pöörataks tähelepanu ka sellele probleemile ning hakataks kiiresti ise müüma ka neid.
Meie arvates ei tohiks järelvalveametnik iseenda ettekirjutust asuda täitma. See vastutus peab jääma loomaomanikele. Kui tõesti on sellistes suurtes kutsikavabrikutes nii suur taudioht, et viivitamatult tuleb kõik vaktsiinid keresse panna muuhulgas haigetele loomadele, siis tekib ka õigustatud küsimus, et kas koertega ikka on kõik nii suurepärane, kui protokollides seda kirjutatakse.
Kahjuks on Dostojevskaja koertest rääkides käinud läbi mitmel korral väide, et nii palju chow’sid polevat kuskile panna ja siis tuleb paljud neist eutaneerida. Loll jutt! See on PTA poolne vabandus sellele, et teatud MTÜ’d (mitte meie) lihtsalt küsivadki õiglaselt oma teenuse eest raha. PTA ei taha selliseid kulusid kanda ning seepärast teeb kiire võõrandamise või eutanaasia. Meie ei ole PTA kaudu saanud loomade pidamise eest küsinud neilt sentigi!
Jah, ka meil pole võimekust neid koeri korraga kuhugi panna, kuid hiljutine kogemus näitab, et koerte elusid säästvad lahendused on olemas. Oleme endiselt valmis neid koeri aitama, neile kodud leidma, neid steriliseerima jne, kuid me pole nõus selle vabriku tegevust lõputult pikendama. Pall on kahjuks nüüd ainult PTA käes ning kui neis juhtides ja ametnikes on säilinud veel mingigi piisk inimlikkust, kaastunnet ja hoolivust, siis nad võtavad meiega ühendust ning kaasavad meid nende õnnetute koerte päästmisse.
Sealt õuduste vabrikust võetud kutsikate eest oleme küsinud täpselt sama sümboolse summa, nagu iga suvalise segaverelise kutsika eest. Meie kulud sealsete koerte toitmise, sealt päästetute ravimise jmt-ga ületavad kümnetes kordades selle saadud pisku. See kõik saab toimuda ainult heade inimeste annetuste abiga. Teie kõik olete olnud ka nende õnnetute päästeingliteks ning ärge meid palun jätke, sest teieta ei oleks ka meid. Me soovime, et need koerad jääksid ellu ja saaksid uued head kodud, kuid täna puudub meil teadmine, kuidas seda teha kui PTA probleemi ei näe ja koostööd ei tee!
