GALERII ⟩ Laitse õuduste majast päästetud dogid vajavad koheselt kodusid ja kliinikuvisiiti

367984515_677553691066997_7293964415853070272_n

Pühapäeval postitasime oma ajajoonele live’i, mis on nõrganärvilistele mittesoovitav. Läksime kontrollima Laitses asuvaid dogisid, kelle kohta tuli meile esimene kaebus juba 2020. aastal. PTA käis seal väidetavalt korduvalt. Esimese kontrolli kohta saime vastuse Urmas Undritsalt, kes teadupärast oli see ametnik, kes kirjeldas meile väga heas konditsioonis surnud koera. Dogide osas oli kaebus väga tõsine:

Eestimaa Loomakaitse Liidule (ELL) on saabunud kaebus seoses Harjumaal Kernu vallas Kaasiku külas Laitses AÜ “Okean” territooriumil peetavate koertega (omanik teadaolevalt Maire Mones). Kaebuse kohaselt on nimetatud asukohas ca 6 dogi tõugu koera, kes on alatoidetud ja halvas olukorras. Omanik käib ebaregulaarsetel aegadel päevasel ajal koertele toitu toomas, kuid enamasti on koerad territooriumil üksi, sh hulguvad naabruskonnas ja sõiduteedel. Koerad uluvad pidevalt ja on välimuselt kehvas seisus (nälginud)./

Urmas ei üllatanud meid millegagi ja kiitis koerapidamise heaks ning koerad olevat taotluslikult kõhnad. PTA vastus oli siis järgmine:

PTA kontrollis 11.12.2020 Kernu valla Kaasiku külas Laitses AÜ Okean …………. ja tuvastas: Dogi tüüpi koerad on alla keskmise toitumuses (omaniku teadlik taotlus), karvkate ühtlane ja tihe. Loomad on erksad, liikuvad. Koertega jalutatakse regulaarselt. Loomadele on tagatud sobiv hooldus sh veterinaarabi (vetarst dr. Ulla Ostra), karvahooldus, jalutamine jmt. Tagatud on looma liigile ja eale piisavalt sobivat sööta. Pidevalt on saadaval puhas joogivesi. Loomadel on olemas nõuetekohased dokumendid (lemmikloomapass). Koerad on nõuetekohaselt märgistatud ja registreeritud ning vaktsineeritud.

Vastus, nagu muiste ehk peaasi, et karv läigib, olgu see loom siis nälginud või lausa surnud. Teadlik näljutamine on ka täitsa ok tegevus ametniku sõnul. Peale seda saatsime kaebusi mitmeid kordi veel. Rääkisime kõigi Undritsa järel tulnud ametnikega ja ikka kinnitati meile, kuidas koerad elavad hästi ning probleeme pole. Kahjuks meie hing rahule ei jäänud, sest viimasel ajal ei saabunud selle koha kohta enam üldse vastuseid ning oli kahtlus, et pole ka kontrollimas käidud.

Pühapäeval tegime Lääne-Harju vallale tiiru peale ja läksime ka Laitsesse. Maja ümbrus oli pikas heinas ning tekkis kahtlus, et seal ikkagi ei elata. Rääkisime ka mitmete naabritega, kes kinnitasid ühest suust, et proua Maire Mones seal ainult käib mitte ei ela. Nädalavahetustel teda polevat aga kunagi.

Majast levivat õudset lehka ja ümber maja liduvat rotid. Varem olla dogid hulkunud ka aeg-ajalt aiast väljas, kuid nüüd viimasel aastal hoitavat neid ainult majas kinni. Vahel harva lastakse koeri õuealale jooksma. Neid nähtavat nii vähe, et naabrid ei teadnud isegi, mitu koera seal on?

Sisenesime õue peale ja juba eemalt kostus majast koerte haukumine. Kõikjal vedelesid kondid, millel peal miljon porikärbest ja vaglad. Maja küljeakna asemele oli löödud mingid lauad ning järsku pistis laudade vahelt pea välja üks dogidest. Teine haukus verandalaadse ruumi akna peal. Kolmas oli ka sealsamas kuskil.

Aknast majja vaadates läks süda pahaks. Põrand oli kaetud lihtsalt rämpsu, väljaheidete jmt jamaga. Kuskil turritasid mingid voodivedrud. Maja oli seest sisuliselt elamiskõlbmatu. Ei olnud seal uksi, korralikke põrandaid ja ka osad aknad puudu. Kõikjal jube räpasus ja hingemattev lehk, mis immitses lahtistest avadest. Kõige selle laga sees oli kolm suurt must-valget dogi. Väärikad suured koerad, keda peeti, nagu kõntsa nurgas.

Vaatepilt oli südantlõhestav ning hakkasime mõtlema, kuidas edasi. Siseneda me tõesti ei julgenud, sest ei teadnud, kuidas koerad oma territooriumil võõrastega käituvad. Monest kahjuks kodus polnud. Läksime autosse plaani pidama ja helistama ning siis helistaski juba koerte omanik. Proua ei saanud esiti aru, milles probleem? Lõpuks ikkagi tunnistas, et mõistab miks me seal oleme. Samas väitis ta kindlameelselt, et elab selles majas igapäevaselt, ööbib ja sööb.

Kogu see osa jutust oli üks suur bluff. Meie pärast elagu inimene kas või kuuse all telgis, kuid koeri ikka sedasi pidada ei saa. Inimene vastutab oma koerte eest ja peab tagama neile normaalse elu.
Ise tehku enda omaga, mida soovib. Ausalt jäi mõistetamatuks see, kuidas on võimalik selline koerapidamine PTA poolt heaks kiita?

Pika läbirääkimise tulemusena oli Mones nõus, et koerad ei saa sinna jääda ning ta loovutab nad vabatahtlikult liidule. Täna oligi päev, kui meile appi tulnud dogiinimene koos meie vabatahtlikuga koertele järgi läks. Iida ja Aada on 3-aastased tüdrukud ning Alfred 4-aastane poiss. Kõik on lõikamata ning Aadal on praegu jooksuaeg. Kuna koeri peeti koos, siis on võimalik, et koerake on ka tiine.

Proua lasi koerad aeda ning siis oli selge, et neid pole kuidagi sotsialiseeritud. Koerad olid väga arad ning nende kinni püüdmine kunst omaette. Viimasena saadi autosse Iida ning tema käpp on väga halvas seisus. On näha, et seal on vanem lahtine haav liigese kohal ning jalg kohutavalt paistes. Jalaga tuleb meil minna juba homme kliinikusse ülevaatusele.

Alfred läks püüdmise ajal väga paanikasse, kuid õnneks hiljem puuris rahunes. Kõige sotsiaalsem (kui seda sotsiaalsuseks nimetada saab) oli neist Aada. Koerad pole inimestega agressiivsed, kuid on väga pelglikud. Kaelarihmasid pole neil vist kunagi olnud ja rihmas käia nad reaalselt ei oska. Vaadates vaktsineerimisi passides, siis muidugi tekib õigustatud küsimus, et mil moel koerad vaktsiinid ja enne seda ülevaatused said? Kas veterinaar kutsuti koha peale? Kui nii, siis kas veterinaar tõesti ei näinud koerte konditsiooni, elamistingimusi? Kui koerad viidi veterinaari juurde, siis kuidas, kui nende rihma panek on absoluutselt võimatu?

Kindlasti võtame ühendust ka selle veterinaariga, kes nende koerte eest väidetavalt kõik need aastad hoolitses. Mones ise püüdmisele kaasa aitamisest just vaimustunud polnud. Eks väikest rolli mängis ka alkohol, mille järgi ta haises. Koerte passe meile kaasa ei andnud, kuid lubas passilehtedest fotod teha. See tähendab, et meil tuleb neile teha uued passid, parasiiditõrjed, ülevaatused kliinikus ja vajadusel ka ravi. Kindlasti vajab ravi Iida käpp. Ühe koera silmad on ka veidi imelikud. Ka selle poolega saame hakkama, kui vaja ja loodame, et head inimesed aitavad meil tasuda nende õnnetu elusaatusega koerakeste raviarved.

KÕIGE SUUREM MURE ON SEE, ET VAJAME NEIST KAHELE – ALFREDILE JA IIDALE KOHESELT KAS VÕI HOIUKODUSID.

Kuna me ei tea, kuidas nad on teiste loomadega, siis oleks hea, kui vähemalt samast soost koeri poleks või oleks koeri võimalik eraldada. Kindlasti peaks olema kindla aiaga maja või aedik, sest rihmas neid koeri kohe kuskilt korterist õue viia pole võimalik.

PALUME, ET TEEKSITE OMALT POOLT KÕIK VÕIMALIKU KAHELE KOHA LEIDMISEKS.

Jagage, kuulutage, rääkige, mõelge jmt, et saaksime nad kiiresti uude kohta. Täna ööseks on ajutine koht olemas ja Aada juba teel Lõuna-Eestisse, kuid pikalt seal ajutises me hoida ei saa. Suur küsimärk on muidugi nende koerte saatuse osas, keda seal enam polnud. Kui 2020 oli seal 6 dogi ja täna 3 dogi, siis tekib õigustatud küsimus, et KUS ON ÜLEJÄÄNUD DOGID??? Kas nende saatus oli näljasurm PTA heakskiidul? Surid nad hoopis haigustesse? Murti maha, nagu toimub Dostojevskaja juures?

PTA-le soovitame ikka tugevalt muuta oma suhtumine sellest, miks midagi ei saa hoopis selleks, kuidas saab. Kuidas PTA saab reaalselt loomade elu paremaks muuta ja, et need poleks mingid ähmased planeeritavad ettekirjutused, vaid REAALNE TEGEVUS JA EELKÕIGE HOOLIMINE, MIS SELLELE EELNEMA PEAKS.

Oleme taevani tänulikud Leale, kes appi tuli, sest muidu istuksid need koerakesed ikka veel haigena seal kõntsamajas kinni. KES VÄHEGI SAAB AIDATA KOHAGA, HELISTAGE MEILE 51946146 VÕI KIRJUTAGE INFO@LOOMAKAITSE.EU

Siiralt täname juba ette neid, kes saavad õla alla panna ka nende raviarvetele.