GALERII ⟩ Autolt löögi saanud Bruno vajab abi!

Ole sa nii ettevaatlik kui tahes, aga õnnetused ikka juhtuvad ja loomad pole siin mingiks erandiks. Sedapuhku sai autolt löögi kuue aastane inglise kääbusterjer Bruno ja asja teeb kordades hullemaks tõsiasi, et õnnetus toimus väikeste laste, koerakese suurimate sõprade silme all.

Nüüd kõigest lähemalt. Üleeile kella poole seitsme ajal õhtul oli pereisa koos oma kaksikutest põnnide ja Brunoga õues lustimas nagu nad ikka teevad. Pere kõige pisem beebi magas vankris õiglase und. Nende koduke asub üsna suure tee lähedal ning ainuüksi juba seetõttu hoitakse oma hoolealustel eriti pingsalt silma peal. Korraga võtsid lapsed pähe hargneda ja maantee poole jooksma hakata. Ka Brunol õnnestus rihmast lahti tõmmata ja kimas neile järele nagu segane. Ta on juba sihuke tegelane, kellele meeldib hullupööra joosta ning kõike alates pallist ja lõpetades kassidega taga ajada. Ei ta tühi peale palli kedagist kätte saa, aga eks ka ainuüksi jooksmisest võib ju suurt lõbu tunda.

Pereisa oli hullumas ja pidi tegema üliinimlikke pingutusi, et nad kõik enne maanteed elusalt ja tervelt kätte saaks. Täpsustuseks lisan, et lugu toimus Ääsmäe-Haapsalu maanteel Ellamaa kandis. Kaksikud suutis ta õnneks kinni püüda kuid Bruno oli juba teispool maanteed ning sättis end tagasi tulema. Pereisa karjus hääle ära ja keelas seda teha, aga koer ei kuuletunud. Eemalt tulid autod suure hooga, sest seal ju 90 kilomeetrit tunnis lubatud. Mees vehkis kätega, et juhtidele märku anda, aga äkki tõmbas ta sellega hoopis tähelepanu endale ja pisike koer jäi üldse märkamatuks? Tont seda teab?

Esimene auto kihutas mööda. Ülim napikas. Sellega sai Bruno vedamine aga otsa ja teiselt masinalt saadud löök paiskas koerakese meetreid eemale kraavi, kuhu ta liikumatult lebama jäi. Juht pidama ei jäänud ja kimas edasi. Maanteepervel seisev pere oli nagu halvatud. Masendav vaikus. Korraga oleks nagu aeg seisma jäänud ja järgnevad kaadrid oleksid justkui aegluubis silme eest läbi jooksma hakanud. Kas ongi kõik? Kuidas lastele seletada, et nende suurimat sõpra, mängu- ja kaisukaaslast enam elavate seas pole? Ühtäkki liigutas Bruno aga pead justkui öeldes, et ärge mind nüüd veel matma küll hakake ning viige parem arsti juurde. Koer üritas isegi kõndida, aga ega sellest suurt miskit välja tulnud.

Ei suuda ma ette kujutada kuhu see isa need lapsed pani või enda külge sidus, aga vigastatud koerakese ta sülle võttis ning kõik koos nad kodu poole jooksid. Nüüd oli korraga kiire majas – lapsed siva tuppa, koer autosse, gaas põhja ja Tallinna poole teele. Kuigi Loomade Kiirabi Kliinikus näitas Bruno juba selgemaid elumärke ning üritas vapralt kõndidagi, oli siililegi selge, et tegemist on väga kriitilise patsiendiga, kes vajab kohest sekkumist ja ilma oskusliku arstiabita oleksid ta päevad kindlasti loetud. Väljavõte haigusloost:

“Aspiratsioonipneumoonia? Õhkrind, vähesel määral pleuraefusiooni. Vaagnamurd. Düspnoe, ülemistes hingamisteedes nohin, kopsutoonid tugevnenud, selili pannes tuleb ninast nõretust, kõht palpeerimisel valulik, pinges. HR128x/min, haav puhas, kuiv. Regurgiteerib veidi.

AFAST: vedelik kõhuõõnes ja rinnaõõnes. Magu väga tugevasti laienenud, gaasi ja vedelikuga täitunud. Tehtud kerge rahustus, intubeeritud, magu sondeeritud ja tühjendatud gaasist ja kollakast vedelikust (ca 200ml). Nina sedatsioonis läbi loputatud ja puhutud – rohekaspruuni nõre tuleb nina-neelu tutikute peale. Nina-neelu piirkond ja tonsillid ärritunud, reaktiivsed. Peale sondeerimist kõht pehme, ei regurgiteeri enam. Tagasi ICU-sse.”

Ei saanud tühjagi aru? Ma ise ka ei saanud, aga äkki ei peagi lihtsurelikud seda arstide värki peensusteni jagama. Maakeeli öeldes hakkas Bruno lämbuma, sest õhkrind ei lasknud hingata ning kõhuõõs oli verd ning muud jama täis. Siseorganid puha paigast nihkunud ja rebenenudki. Vaagen kah puru, mis puru, aga antud olukorras on see teisejärguline mure. Selgroog pihta ei saanud ja jummel tänatud – vähemalt hädad saab ise tehtud ja kontrollib ka kõiki jäsemeid, mis imekombel samuti terveks jäid.

Pereisalt kasseeriti kuussada eurot ettemaksu ja Bruno viidi kiirelt esimesele operatsioonile, mis ka õnnestus. Nädala lõpuni jääb ta kliinikusse arstide valve alla ja siis vaatame juba edasi kuidas rahakott lubab. Eilse pärastlõunase seisuga oli Loomapäästegrupile esitatav arve 1200 eurot ning prognoosi kohaselt võib kuluda kuni 5000. Loodetavasti ikka nii palju ei lähe, aga see kõik sõltub juba väga paljudest asjaoludest. Praegu on kõigil rasked ajad ja meie poolt valitud valitsejad annavad parima, et aina kehvemaks veel läheks. Paljudele, sealjuures mulle endale nii just tundub. Sestap pole ka imestada, et oma koera elunatukese eest võitlev väikeste lastega pere viimases hädas Loomapäästegrupi poole pöördus – mis ühe jaoks võimatu, on ehk kamba peale võimalik. Lõpetuseks lisan lõigukese pereema kirjast:

“On ime, et Bruno elas sellise õnnetuse üle ja veel suurem ime, et sellisest operatsioonist tuli välja. Ta vajab taastumiseks kindlasti veel haiglravi ja edasisi protseduure. Bruno on tõsiselt õnnesärgis sündinud ja nii väga loodame, et ta saab veel kunagi joosta, palle püüda ja kasvavate lastega koos mängida.”

Väga mõistetav, armas ja südamlik. Kõike seda loodan minagi ja siinjuures kutsun kõiki looma- ja miks mitte ka lastesõpru kuna see otseselt puudutab esmajoones kaht väikest põngerjat, üles selle unistuse täitumisele kaasa aitama. Suured tänud juba ette!