Väga madal, lausa tünni põhjast kostuv haukumine annab märku, et oleme sisenemas väga ohtlikkusse tsooni ja võõrale territooriumile. Hääle järgi võiks arvata, et seda kodukest valvab vähemalt sajakilone koeramürakas. Aga võta näpust ja kurja tegelast etendab hoopistükkis kleenuke titt. Seda me teadsime loomulikult ette. Astume julgelt väravast sisse ja hakkan kohe lõõpides kurjustama:
“No Vunts, kas su mälu nii lühike ongi? Võta teadmiseks, et ma ei karda sind!”
Nüüd Vuntsiku katus sõitis juba täiega ja seda ülevoolavat rõõmu on raske sõnadesse panna. Koeraomanikud teavad, millest jutt. Hoolikate tervitusmusidega sai üle kallatud ka Loomapäästegrupi üks bossidest Terje Parra, kelle kaasa kutsusin. Muide, Terts oli esimene, kes perekond Parbuste eest kostis ja lubas, et võin absoluutselt rahulik olla kui koera neile loovutan:
“Üdinisti loomainimesed, kel igasugu elukaid olnud ja praegugi on. Aitavad ka vigastatud linde ja muid tegelasi ning pole karta, et Vunts kunagi nälga või ravita jääks. Head inimesed ja hea koht igaühe jaoks.”
Sisetunne oli enesel ka hea kui uue perenaise Mari-Liisi kirja lugesin. Vaadates mu armumisi ja naistevalikuid on see va sisemine tundmine vast viimane asi, mida usaldada võin, aga loomadele koduotsimisega taban veidi paremini märki küll. Loomulikult olen ka ämbrisse astunud ja mõned minu loovutatud elukad elasid kas kehva elu või said otsa kaugelt enne oma õiget aega. Kuulsin neist takkajärgi, sest varjati hoolikalt. See kõik juhtus aastakümneid tagasi kui veel rubla siinmail kehtis.
Oi ma paukusin ning viha tahtis ära lämmatada. Hea, et ma neid maha ei löönud, kuigi torm mu sees suisa nõudis julma kättemaksu. Äpardusi on olnud ühtekokku neli ja kuigi ma neid inimesi rohkem tunda ei taha ja ei tunnegi, siis nende kätte usaldatud koerad ja üks kass kummitavad tänini. Jäävadki kummitama ja mu südametunnistusele koputama – vastuta mees oma otsuste eest! Küllap sellest ka selline haiglaselt hoolikas uute omanike valimine. Lausa paranoiline, ma ütleks, aga kõik me oleme oma kogemuste summad ja sinna ei saa miskit parata.
Mari-Liis isegi tundis väikest süütunnet kui Vuntsile kodu pakkus. Kuigi kõik pereliikmed olid asjaga kursis, siis oma auväärt eas emale ta pelgas kohe öelda. Nagu ulakust teinud laps kogus naine julgust enne kui memme jutule läks:
“Ma sain millegagi hakkama ema – võtsin ühe haige koera, kes hakkab nüüd samuti meie juures elama.”
Kindlasti on paljud lapsevanemad sellega kokku puutunud kui põnnid kas lemmiklooma nuruvad või mõne kodutu hinge elamisse tarivad. Ei loe aastad midagi ja nüüd oli Mari-Liis taas taolises olukorras kui pelgas ema käest pragada saada. Läks aga teisiti ja memme vastus pani üllatuma.
“Issand kui hea, et sa Vuntsi võtsid. Ma jälgisin tema lugu ja kuigi juttu sellest ei teinud, siis arvasin endamisi, et võiksime ta terveks ravida ja kodu pakkuda. Mul on nii hea meel!”
Käbi ei kuku kännust kaugele ja Vunts on õnnistatud seisuses – ta oli väga oodatud ja lausa kolme põlvkonna poolt heaks kiidetud. Küllap koer saab sellest ise ka aru, sest ta käitub nii nagu oleks kogu oma elukese just selles tarekeses veetnud. Kui alguses kõndis koer nagu sabarakk Mari-Liisi kannul, siis nüüd on ta pere laste järele suisa hull. Küll nad jookseksid ja müraksid kui tervis vaid lubaks. Üleeile läks lustides veidi nihu ka. Mari-Liis kirjutas:
“Woody de Vunts tervitab, eile suutis ühe dreeni välja nihverdada. Konsulteerisin kliinikuga, aga kõik on hästi. Roccoga kohtumise lükkasin edasi, sest Woody juba lastega läheb nii pöördesse, et võib endale ise liiga teha. Toimetame tasa ja targu.”
Nagu isegi aru saate, siis Vuntsi nimi vajub koos mälestustega eelmisest elust minevikku ning tulevikus tuleb teda juba Woodyks kutsuda. Teise koeraga kohtumise edasi lükkamine on vast hea mõte küll, sest seda mürglit, mida need kaks korraldada võivad, annab ette kujutada. Vunts-Woody võib enda arust ju terve olla, aga pole seda tegelikult teps mitte. Eriti teeb üks esikäppadest liiga ja see paneb teda päris kõvasti lonkama.
Täna on juba esimene kliinikuvisiit, mille käigus võetakse paar “voolikut” välja ja küllap vaadatakse ka see käpp uuesti korralikult üle. Järgmisesse nädalasse on planeeritud niitide väljavõtmine. Momendi seisuga on kulunud üle kaheksa tuhande euro. Väga palju, arvab nii mõnigi. Tõsi, aga sedapuhku on viimane kui sent läinud ikka asja ette ning saan vaid tõdeda üht – paganama hästi kulutatud raha!
Oma uuest pereliikmest rääkides ei varjata vaimustust – kõige ilusam, kõige targem, kõige parem koer üldse! Väga õpihimuline ja taiplik olevat Vuntsik ka. Mari-Liisi sõnul kaasneb kõrge intelligentsiga aga see häda, et vabal ajal ta mõtiskleb ilmaelu üle ja nuputab muudkui uusi trikke välja.
Vanaema lisab omalt poolt, et Vunts on ka väga puhas ning kõik hädad teeb aia äärde põõsaste varju. Justkui inimkeelest aru saades ja vajadusest memme sõnu kinnitada, ajab koer end püsti ja lähebki põõsaste varju. Kaela ümber olev torbik lükkab põõsaid sellise raginaga laiali nagu elevandikari saabuks jooksujalu puid langetades. Järgnen talle hiilides ja jutt jummalast tõsi – Vunts kergendab keha. Vaikselt, privaatselt ja teisi segamata nagu intelligendile kohane. Tubli poiss!
Suured koerad arvavad tihti ennast väikesteks ega oska oma jõuga arvestada. See käib ka Vuntsiku kohta ja enda arust on ta tilluke toy-terjer, kes igasse sülle suurepäraselt mahtuma peaks. Sätib aga pepu mu põlvedele ja hakkab ettevaatlikult esihammastega justkui kirpe otsides nägu näksima. See on tema suurim kiindumisavaldus, mida jagatakse vaid nendega, kes usalduse pälvinud.
Mari-Liisi sõnul võib ta süles istuda tunde ja teeb seda alati kui võimalus avaneb. Paraku on mu püha kohus teile ette kanda ka rämedast loomapiinamisest, mis hiljuti aset leidis. Ja nimelt ei lubatud Vuntsile seda diivanit, mille ta esmakohtumisel välja valis ning lesimiseks eraldati palju väiksem koiku. Lihtsalt kohutav, aga Loomapäästegrupp lubab olla vahvale koerale igati toeks kuniks karjuv ebaõiglus likvideeritud saab.
Peretütrel on aga kõik tulevikuplaanid juba paigas – nii kui Vunts tervemaks saab, hakkab ta magama tema voodis ja kaisus. Vennaraas saab nagunii sünnipäevaks kilpkonnad ja sestap see otsus vastuvaidlemisele ei kuulu. Põnn ei hakanud vähemalt avalikult seda juttu ümber lükkama kuid mõtles salamahti:
“Pähh naised! Küll sa varsti ise näed, et Vunts tahab tegelikult minu juures magada!”
Nautisime külalislahkust üsna jupp aega ja Vunts hakkas ära väsima. Pole ta jõud veel kaugeltki taastunud, aga olles kindel, et “uut karja” ei ähvarda vähimgi oht ning külla tulid sõbrad, tegi rahumeeli minekut. Koerale on ukse ette tehtud spetsiaalne pehme ase, kus ülevaade aias toimuvast kenakesti näha ja siin võib lausa silma looja lasta kui tukk peale tuleb. Seda ta tegigi. Enne uinumist lubasin talle veel, et tulen uuesti nädala pärast külla. Tundus, et tal oli täiesti ükskõik. Tegelikult oleks endalgi savi kui mind selline pere ja inimesed ümbritsevad.
4 kommentaari
Comments are closed.
Tore teada!
Seda kõike oli lugeda ikka päris hea. Olen vuntsi käpakäiku jälginud esimesest hetkest saati. Armas Vunts ja sinu uus armastav pere kõike kõige paremat teile. Aitäh, et hoolisite.
pole kahtluski, et Vunts sai omale parima kodu.Vunts juba täitsa koera ja kui mõnus pesa tal on, juba autos pandi ta istme peal sellesse pesasse.
Lihtsalt parim uudis!!! Soovin Woodykesele tohutus koguses rõõmu ja armastust. Ole tubli armas Woody!!!!