Eile sai Loomapäästegrupp teate, et Setomaal ühe talumaja hoovis lamab koer, kes ei liiguta. Olukorda kontrollima läinud vabatahtlik tuvastas, et loom on surnud. Lisaks jooksis seal ringi veel koeri ja majast kostus teistegi koerte haukumist. Loomapäästegrupp teavitas koheselt PTA-d ja politseid ning palus asja kiiresti uurida. Nüüd hakkasid aga arenema kummalised lood. Selgus, et loomapidaja oli kuskil nädal aega tagasi ära surnud. Vald oli sellest teadlik, aga loomade osas ei võetud ette mitte kui midagi. Lisaks koertele vireles seal elamises ka üks õnnetu lehm.

Vald oli juba väga pikalt selle teemaga kursis, sest aeg-ajalt kutsuti kohale ka PTA esindajad, kes kinnitasid, et loomapidamisega on kõik korras. PTA ametnik ei suvatsenud oma käikude kohta isegi protokolle vormistada, sest ta lihtsalt ei viitsinud. Ja kuna PTA ametnikud ei teinud fotosid, siis oli hea väita, et kõik on ok. Loomapidaja PTA ametnikke sisse ei lasknud ja nad ei pidanud vajalikukski, kuigi majast kostus paljude koerte haukumist ja talumajast vindus mõnusat haisu.
Tänane loomapäästeoperatsioon kestis kella kümnest poole viieni. Kokku püüti kinni kakskümmend üks koera, kellest osad olid halvas seisus. Maja hoovist avastati kahe koera korjused ja üks surnud koer oli isegi maja köögis. Aga kõige õõvastavam avastus tabas loomapäästjaid elutoa diivanil, kus kinnises puuris lamasid neli surnud kutsikat. Neil ei olnud isegi võimalust ellu jääda, sest puudus nii söök kui jook.
Tagumises toas, mille uks oli naelaga kinni, oli emane koer koos kahe suurema kutsikaga. Kui Loomapäästegrupp poleks vihjet saanud, oleks ka nemad surnud. Vanaperemees olevatki koeri hoidnud pööningul ja keldris. Osad isendid said joosta õues. Tundub, et tegemist oli vanahärraga, kes lihtsalt tegeleski koerte paljundamisega.
Maja alla olid koerad kaevanud korralikud urud ning vaid Päästeameti abi ja tehnika võimaldas ka nendeni jõuda. Maja all järasid koerad miskit, mis oli vägagi koera moodi. Laudapealsel pööningul leiti veel kolme koera pealuud. See, kui palju seal tegelikult koeri on surnud, me ei tea ega ka kunagi teada. Igaks juhuks meenutan heale lugejale, et elame 21. sajandil ja lugu ei juhtunud kuskil kaugel Tšukoktal vaid arenenud Euroopa riigis nimega Eesti.
Tartu varjupaik hoiatas valda juba aastaid tagasi, et loomapidaja tuleb korrale kutsuda ja nende loomadega midagi ette võtta. Vald ei reageerinud, sest loomapidaja lubas kõik kohtusse kaevata.
Kahjuks PTA saamatus ja laiskus koos vallaametnike tegemata tööga viis selleni, et loomad lihtsalt surid. Eaka lehma tahaks võtta enda hoole Loomapäästegrupp, sest PTA lubas looma viia tapamajja. Loodetavasti saab lehm oma vanadusepõlve veeta mitte sõnnikuhunniku otsas, vaid normaalsetes tingimustes, millistes lehm peabki elama.
Järjekordne koerakasvataja. Järjekordsed laibad. Järjekordselt ametnike tegemata töö. Kuuldavasti tahab see konkreetne PTA ametnik, kellel on vägagi tegemist konkreetse juhtunuga, aasta lõpus väärikalt pensionile minna. Ja täna päästeoperatsiooni ajal teatas PTA ametnik tähtsalt, et ta käis seal kolm päeva tagasi ja siis oli kõik korras. Lisan mõned fotod ja eks igaüks saab ise otsutada, kui “korras” nende koerte elamistingimused olid.