GALERII ⟩ Laupäevane hea kassilugu – Haapsalu punane ja Haapsalu valge – Lehekülg 8

400132600_766301432003303_8274438054042948463_n

Käesolev aasta süüvib mu mälusse kui massiline kasside hülgamise aasta, sest neid leitakse üle riigi ja kõikjalt. Nii mõnelgi kassiühingul on rahadega nii kitsas käes, et nad ei suuda uusi loomi vastu võtta. See aga suurendab automaatselt survet teistele organisatsioonidele ja kuigi Loomapäästegrupp osutab reeglina vaid erakorralist abi vigastatud loomadele, siis tänavu oleme erandkorras veidi paindlikumad ning abi on saanud ka sellised saatuse hoolde jäetud kiisud, kes otsest erikohtlemist ega operatsioone ei vaja.

Setumaa kassikoloonia likvideerimine

Setumaa vabatahtlik Netilii Rumask on teinud kodukandis tublit tööd ja üks kassikoloonia on seal vähem. Enne talve arstile ja sooja pääsenud kiisude arv polegi mulle täpselt teada, aga arveid on tasunud Loomapäästegrupp Sodalise Räpina kliinikule summas 1602.08. Eks need arved vähehaaval tilguvad ja tundub, et kõik on jõukohane, aga kui kõik kokku lüüa, tuleb juba päris arvestatav summa välja. Eile sai tasutud ühe Räpina tänavakassi hambaarsti arve summas 288.26, aga iga sent läks asja ette. Oi see suuke haises ja mädanes, aga tänu dr. Piret Tobiase heale tööle on loomal nüüd hoopis teine valuvaba elukvaliteet. Setumaa kassidest kõige kallim laks oli Tartu Maaülikooli loomakliinikus erakorralist abi saanud kass, kelle peale kulus lausa 1485.52.

Loodetavasti Loomapäästegrupp tegi ikka neist lugusid ka ja küsis annetusi. Ise pole näppu pulsil hoidnud, sest olin täitsa haige ja lausa neli nädalat jummalast sirakil. Oi mul oli paha olla ja seoses sellega minetasin igasuguse huvi ja töötahte. Lubasin mõtteis lausa kirikule lühtri osta nagu ühes vanas loos. Vist oli kasu. Nüüd on kõik lõpuks taas korras, olen kõige tervem eestlane ja püüan tagantjärele topelttubli olla. Ma ei pea väga pingutamagi, sest vigastatud loomi, nii koeri kui kasse tuleb uksest ja aknast. Metsaasukate ja -lindude osakaal on õnneks aga pea nulli langenud.

Järgemööda püüan neid lugusid Loomaveebi vahendusel ka teieni tuua. Paraku olen üsna laisk ja ise lugusid tikutulega taga ei otsi. Need ühingud, kes teevad mu elukese lihtsamaks ja ise saadavad materjali, saavad ka rohkem kajastatud. Facebook on hakanud loomapostitusi piirama ja ehk see ärgitab ka teisi ühinguid rohkem Loomaveebi poole vaatama, et vajalised lood ikka räägitud saaks. See puudutab ka Loomapäästegruppi, sest ega ma jõua eriti ka nende lehele. Ma sinna omi lugusid küll jagan, aga uurimas-puurimas nüüd küll ei käi. Tegelikult ei käi ma üldse kellegi lehel ja Facebook on kõigest vaid hädavajalik töövahend. Kui ma kunagi aktiivselt loomi enam mingil põhjusel ei aita või Facebook veel rohkem piirama hakkab, siis ilmselt esimese asjana panen selle lehe üldse kinni. See on üsna kindel. Muide, ka kuna Netilii pole veel mulle oma hoolealustest ei fotosid ega taustainfot saatnud ja sestap jääb see lugu määramatusse tulevikku..

Ja nüüd tänase loo peategelaste Haapsalu punase ja Haapsalu valge juurde. Neil hiljuti leitud kiisudel veel õigeid nimesid polegi, kuigi nad on juba soojades tubades ja uute inimeste hoole all. Vastu talve tänavale visatud mõlemad. Sääduste ja määruste järgi peaks taoliste hüljatutega tegelema omavalitsus. Oleks ju hea kui neil oleks mikrokiibid ja ka registris andmed olemas – mine ja kasseeri vaid südametutelt omanikelt raha sisse. Oleks on oleks ja ilmselt minu eluajal ühtset registrit ja üleriigilist kiipimiskohustust Eestis lokkava poliitilise ükskõiksuse tõttu ei tulegi. Ei loomad sellest hooli ja neil on hoopis teistsugused vajadused. Õnneks jagub Maarjamaal ka heasüdamlikke inimesi, kes seda märkavad.

Haapsalu punane

“Haapsalu punane” jäi kohalikule rahvale silma Ardus, Paunküla veehoidla lähistel. Lõpuks meeldis kõige rohkem kassikesele üks metsa sees elav vanem meesterahvas. Esmaste arglike visiitide ajal oli ta üsna nälginud ja õbluke. Taat toitis teda sprottide ja hapukoorega ning kaal kerkis mühinal. Ilmad läksid aina külmemaks ja meesterahvas hakkas aina vähem viibima majakeses ning rohkem linnakorteris. Süda jäi aga kiisu pärast valutama. Tegi mõned pildid ja ta tütar postitas need Facebooki: kas keegi tunneb kiisut? Ei tundnud ja seejärel palus tütreraas kiisu linna kaasa võtta.

Nüüd tuli mängu juba Loomapäästegrupp Läänemaa bossi Terje Parra isikus, kes võttis kassile kodu leidmise oma südameasjaks. Punapea pärast te enam muretsema ei pea, sest elab täisväärtuslikku elukest ühe sotsiaal-pedagoogi hubases kodukeses Haapsalu linnas. Punase peale ei kulunud ka eriti raha – kiipimisele-vaktsineerimisele lisandus totaalsõda kirpude ja muude vastikute tegelaste vastu, aga see on ühingu mõistes kommiraha, mida ei hakata isegi rahvalt lunima. Uue perenaise sõnul on kiisu väga hell, sõbralik ja tänulik. Seda näitab ta välja eriti just lastele. Alul ei osanud ta liivakastist midagi arvata, aga nüüd on ka selle kasutamise kenasti selgeks saanud. Hip-hip-hurraa Liisi, Terje ja taati-tütart, kelle nimesid ma kahjuks ei tea.

Haapsalu valge

“Haapsalu valge” on raudselt olnud kellegi lemmik, sest on kastreeritud. Ilmselt jäi ta samamoodi üle nagu paljud teised lemmikloomad ja nii ta tänavale sattuski. Üks hea südamega pensionär hakkas teda toitma, kui kiisu söögi ja kodu otsingul tema tarekese hoovi sattus. Õnnepäevad ei kestnud aga kaua, sest vanainime suri ära ja pärijad näitasid esimese asjana loomakesele ust. Olude sunnil hakkas valge iludus külakorda käima ja mjäugus kurvalt nii ühe kui teise talu akna all.

Lõpuks kiisu kadus inimeste vaateväljast ja märgati teda taas alles 9.novembril ühel Soolu küla põllul. Evelyn Samarajev oli naine, kes lihtsalt ei saanud teda sinna jätta. Seda enam, et kiisu oli nüüd ka vigastatud ning ühte esikäppa enam kasutada ei saanud. See tolknes niisama. Nüüd tuli taas Loomapäästegrupi etteaste ja üsnagi raske operatsioon teostati eile Billy loomakliinikus.

Dr. Garri Tralman tegi head tööd ja toppis käpakese rauda täis nagu ikka. Veel hilisõhtul läksin kassikesele järele ja ööseks pääses ta juba uude koju kotile pöönama. Evelyn leidis talle ise kodu ja valge iludus elab nüüd ühe Haapsalu memme juures. Vaene naine mattis hiljuti oma kalli kaasa ja umbes kaheksa aastane kass pakub talle suurt lohutust ja tröösti. Kokku said need, kes kokku saama pidid. Memm ise on tegus ja väga hoolas ning lubas lausa punktuaalselt raviplaani täitma hakata. Ei seal suurt vaja teha olegi – jälgida, et kiisu ei roniks ega hüppaks ning paar korda päevas ravimeid anda. Ei muud. Eks Terje Parra hoiab silma peal ja pakub vajadusel kohest abi.

Valguke peab taas kliinikusse minema tuleval kolmapäeval sidemete vahetuseks ja kümne päeva pärast niitide eemalduseks. Luu kokkukasvamine võtab hinnanguliselt aega kuskil kaheksa nädalat. Arvet veel pole, aga prognoosi kohaselt peaks see jääma 1400 euro kanti. Aitäh Evelyn, et sul süda õigel kohal on ja kassile abikäe ulatasid. Ja nüüd jõuamegi sujuvalt selle loo kõige vastikuma osa ehk annetuste palumise juurde. Valitsus teeb kõik, et teil raha poleks. Rahval ei tohi lihtsalt raha olla, sest see näikse vaid poliitikute ning ärimeeste privileeg olevat.

Kui valitsus kasutab sunnimeetmeid ja malakat, siis Loomapäästegrupp vähemalt palub teie abi ja loodetavasti on teil veel euro-paar taskupõhjas olemas, et Haapsalu valgekarva kiisu käpaoperatsioon kinni maksta. Tegelikult soovin südamest teile hoopis väga jõukat elujärge juba kasvõi sellepärast, et siis saame enneolematult paljudele karvastele ja sulelistele abikäe ulatada. Käesoleval sügisel on nö pihta saanud loomi erakordselt palju ja alates 1.septembrist on Loomapäästegrupi kulud olnud 46057.40 ning kõiki abi saanud tegelasi annab ikka kokku lugeda. Selline kodukootud loomapääste saab teoks ainult tänu teile head annetajad ning olge te selle headuse ja kaastunde eest tuhandest tänatud!