Samal ajal, kui Euroopa Liit üritab leida pehmendavaid meetmeid, kuidas loomadeveo transporti jätkata, tundub mujal maailmas tõusvat trend elusloomadeveo keelustamine.
Euroopa Komisjon on algatanud määruse eelnõu, mis käsitleb loomade kaitset nende transpordi ajal. Kõlab justkui hästi, aga mis kasu on Euroopa Komisjoni poolt välja pakutavast ettepanekust kui näiteks tiineid loomi tohib edaspidigi vedada)? Mida annaks ettepanek, et alla 5 nädalaseid ja alla 50 kilo kaaluvaid vasikaid tohib transportida, kui teekonna kogupikkus on maksimaalselt 19 tundi ja vahepeal autos antakse neile piimasegujooke? Või et vahepeal autosõidust peaks pause tegema ja loomi teele jäävatel farmides maha laadima ning siis jälle nad tagasi autosse laadida – ja nii mitmeid kordi?
Esimese riigina keelustas Uus-Meremaa 2023. aastal elusloomade ekspordi meritsi. See säästab sadu tuhandeid lehmi ja nende sündimata vasikaid transpordi õudustest.
Uus-Meremaa põllumajandusminister põhjendab elusloomade ekspordikeeldu: “Teekond teiste riikide turgudele on pikk ja see toob kaasa loomade vältimatuid heaolu probleeme”.
Tähelepanuväärne on, et Uus-Meremaa keelustas 2008. aastal tapale saadetavate loomade ekspordi, kuid seaduslünk viis selleni, et lihaäri jätkati veel julmemalt – hakati tiineid lüpsilehmi eksportima.
Lisaks loomade piinarikkale teekonnale on alati oht, et elusloomade transpordivahendit tabab katastroof. Näiteks:
- Aastal 2020 uppus loomade transpordilaev “Gulf livestock 1”, mis oli teel Jingtangi (Hiina) sadamasse. Laevale sai saatuslikuks taifuun, mille tagajärjel uppusid kõik 5867 tiinet lüpsilehma ning 43 meeskonnaliiget.
- Aastal 2014 transportis Uus-Meremaa 900 tiinet lammast lennukiga Saudia Araabiasse, kellest 75% surid kohe peale saabumist.
- NB! Järgneva uudisega kaasasolev video sisaldab šokeerivaid kaadreid lammaste transpordi laevalt! SAFE teatel suri rohkem kui 4000 lammast viiel transpordilaeval, mis olid teel Austraaliast Lähis-Idasse.
UK liigub selles suunas, et keelustada elusloomade eksport Inglismaalt. Eelnõu ettepaneku tegi kuningas Charles 2023. aasta novembris, milles kutsub üles ka Šotimaad ja Walesi keeluga liituma.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium rõhutab, et on vaja leida kesktee loomatöösturite ja loomakaitsjate vahel. Kaasamine on oluline. Aga sama oluline on mõelda loomadele. Tuleb keskenduda sellele, mismoodi on loomadel kõige parem. Inimesed võivadki jääda mämmutama ja kokkuleppeid sõlmima, aga see ei pane lehmi vabatahtlikult ei võileiva peale ega tapamajja viivale autole ronima.
Reaalsus on see, et elusloomade pikamaa transpordist ei ole võimalik saavutada kõige elementaarsemaid loomade heaolu tingimusi, ükskõik kui hästi see ka oleks reguleeritud. Elementaarsete heaolu tingimuste alla kuuluvad: vabadus janust ja näljast; vabadus ebamugavustest; vabadus valust, vigastustes ja haigustest, vabadus käituda loomupäraselt, vabadus hirmust ja kannatustest. Lisaks on loomad on väga tundlikud ilmastikuoludele (tuul, vihm, lumi, lõõmav päike, suured temperatuuri kõikumised – kõik need põhjustavad loomadele stressi ja haigusi, alates peavalust kuni eluohtliku haigestumiseni välja).
Erinevate katsetega on kindlaks tehtud, et lehmad tunnevad tervet emotsioonide spektrit, sealhulgas armastust, põnevust, kurbust, hirmu, stressi, masendust. Katsed kinnitasid, et emaks saanud lehm kaitseb beebivasikat iga hinna eest, seades kasvõi enese elu ohtu. Nagu inimesed, olles mõnel traagilisel põhjusel kaotanud oma lapse, samamoodi tunnevad ka lehmad, kellelt on nende vasikas jõuga ära võetud. Nii võib lehm meeleheitest nutta päevi ja langeda sügavasse masendusse.
Ehk tiined lehmad (ja muud loomad) on nagu täiesti tavalised rasedad naised – neil tekib tiinuse ajal tugev side kõhubeebiga ja tunnevad erinevaid rasedusvaegusi. Ja täpselt nagu iga inimnaise rasedusvaegused on erinevad ning avalduvad igal ühel erineval ajal, nii on ka tiinete loomadega. Kokkuvõtvalt ei anna see eelnõu ettepanek, et edaspidi oleks tiinete loomade vedu siiski lubatud, mitte midagi loomade heaolule, sest iga looma tiinus kulgeb ainulaadselt.
Need naised, kes on kogenud rasedusvaegusi, mis hõlmavad sundasendis olemist, või teel sünnitusmajja autos sõitnud, pea üheselt kinnitavad, et need sõidud on olnud piinarikkad. Iga pööre, iga pidurdus, iga väiksem auk ja konarus tees – täielik õudustesõit, mis kestab tavaliselt kümnest minutist kuni tunni ajani. Nüüd kujutage ette, et peate terve teekonna püsti seisma, sajad teised rasedad naised tihkelt sinu keha vastas – ja nii kestab sõit 5 päeva ja 11 tundi? Tundub ju täiesti ebareaalne, aga nende tiinete lehmade jaoks on see reaalsus. Nagu seegi, et paljud ei pea seda teekonda vastu ja surevad. Osa lehmi transpordi käigus ka sünnitavad ja ka nende vastsündinud tihtilugu surevad.
Nüüd kujutame ette kõiki neid tänapäeva põllumajandusloomi, kes terve elu elanud pimedas sulus, päevavalgust näinud esimest korda alles tapale viidavast autost, tihkelt sinu keha vastas teised hirmul saatusekaaslased, valitseb ülim segadus, paanika. Tahaks liikuda, tahaks joosta, tahaks põgeneda, aga pole ruumi sammugi teha. Siis hakkab auto liikuma – pöörab ühele poole, siis järsult teisele poole, hüppab üles, vajub alla tagasi, pidurdab, sõidab edasi. Samal ajal auto teeb kõva müra, nagiseb ja ragiseb, tugev külm tuul puhub, süüa ei ole, juua ei ole, pikali heitmiseks ruumi ei ole, ja nii kümneid tunde, mitmeid päevi või isegi nädalaid.
Riigis, kus on väidetavalt demokraatlik kord ja mis nimetab ennast Vabariigiks, ei saa loomi puudutavaid otsuseid vastu võtta käputäis isikuid, kelle ainsaks huviks on kasum. Kui elusloomade transpordi vajadust põhjendatakse sellega, et elusloomade pealt makstakse kõrgemat hinda kui surnukeha eest, siis see ei ole kindlasti mitte tõsiseltvõetav argument, et loomade julmi kannatusi pooldada, mis omakorda põhjustavad surmani viivate haiguste näol kannatusi ka inimestele.
Kokkuvõttes leian, et põllumajandusloomade elusloomade transpordis tuleks kehtestada nulltolerants nii maismaa-, mere- ja lennutranspordis. Kui inimestel on nii suur tung loomi tappa, siis miks veel täiendavalt nende piinu pikendada elustranspordi näol?
*Autor: Eve Narõžnaja, Loomuse vabatahtlik
