Fotod: Eestimaa Loomakaitse Liit
Toome teieni loo, mille mõte on näidata, millistes tingimustes kasvatatakse kalleid tõukoeri, keda paljundatakse raha eesmärgil. Tallinnas asuva Jalami tänava korteri kohta tulid esimesed signaalid juba aasta tagasi. Saatsime sellele aadressile koheselt ja korduvalt ka PTA ametnikke, sest väidetavalt ei olevat korteriomanik just eriti koostöövalmis ja sisse korterisse ei laskvat.
Uue kortermaja ühistu ja elanikud olevat püstihädas, sest koeri on palju, lisaks hunnik papagoisid. Lisaks koerte haukumisele reostavat nad ka koertermaja trepikoda, õueala ja laste mänguväljakut. Koerte omanik olevat aga agressiivne ja mõistlikku juttu ei kuulavat. Pidevalt jooksvat ca 15 koera vabalt õues, kusjuures õue viiakse neid liftiga ja korraga. Trepikoda on täis kuseloike ja väljaheiteid ning välisuksest välja pääsedes jooksvat koerad igaüks ise suunas, sh. ka autoteel.
Kuna PTA ametnikud Harles Kaup ja Carol Laurimaa kinnitasid ka meile, kuidas seal olevat kõik korras, korter puhas, haisu ei tundvat (Carol väitis, et nuusutas ukse taga ja haisu pole), siis esialgu me arvasime, et ehk tõesti on valekaebus. Ühel päeval saime kõne korteriühistu esimehelt ja rääkisime majahalduriga ning selgus hoopis teistlaadi tõde.
Meile saadeti ka kortermaja fuajees tehtud turvasalvestis, millel oli selgelt näha, kuidas käib siis koertega jalutamine ja pissitamine. Naine sõidab alla korrusele, kari koeri liftis. Laseb koerad fuajee vaibale, käseb neil pissida ja siis läheb trepist taas üles. Videot nähes saime aru, et tuleb ikka ise kohale kontrollima minna, sest ametnike jutt ja reaalsus ei paista kokkuminevat.
Ühesõnaga läksime siis ise kohale, et veenduda, mis on tegelikkus. Korteriuksele koputades kostus kohe paljude pisikeste koerte klähvimist. Ootamise peale avanes uks ja lisaks koerte omanikule, kes uksele tuli, viskas meile näkku ka pahvaka õudset haisu. Me teame, kuidas haiseb kutsikavabrik ja see oli just sama lehk.
Palusime näha koeri ja peale ca 15 minutilist ukse taga ootamist saime lõpuks sisse. Eks proua siis tegeles veerand tundi junnide koristamisega. Esimese hooga saime šoki, sest lisaks ca 15 koerale lendas korteris ringi ka ca kümmekond papagoid. Hais oli jube ja lisaks haisule oli korter ikka korralikult lagane. Igal pool jooksid pisikesed pomeranianid ning papagoid maandusid meil küll peas, küll õlgadel. Kaks tillukest kutsikat oli suletud mingisse akvaariumilaadsesse asjandusse, kust nad kuidagi ise minema ei saanud ning kuhu ka nende ema juurde ei saanud.
Loomulikult tuli naise suust meile juba tuttav jutt, kuidas ta just kammis ja pesi koeri ning põrand olevat just seepärast märg. Ise ta muidugi ei tundvat mingit haisu, vaid hiljem, kui meil isegi riietel selle korteri lehk juures oli, siis väitis, et talle olla see hais kui prantsuse parfüüm. Meie hoopis peaksime vanni minema, sest ilmselt haiseme ise. Väga šokeeriv oli muidugi see, kuidas proua demonstreeris koertega väljas jalutamist. PTA ametnikud väitsid meile, et koertega käiakse jalutamas rihmas. Kui uurisime, et kuidas nii suurt hulka siis reaalsuses ikkagi piisavalt rihmas jalutatakse, pidavat omanik käima mitu korda mitmes satsis.
Meile väitis aga omanik, et mingit rihmas jalutamist ei toimu ja tema haldab koeri suurepäraselt. Otse meie silme all pudenes see pisikeste tegelaste kari õue jõudes eri suundadesse, tormates ka mitmeid kordi sõiduteele, kus nii mõnelgi korral nad peaaegu auto alla oleks jäänud. Meie närvid olid väga pingul ning proovisime jälgida, kuhu keegi jookseb ja jooksikuid tagasi kutsuda. Omanikul oli üsna suva, sest siiani polevat kunagi midagi juhtunud.
Proovisime aru saada proua mõtteviisist sellisel koerte pidamisel, kuid oleksime justkui peaga vastu betooni tagunud. Naine rääkis, et üks kutsikas maksab 1500-2500 eurot, see olla talle väike äri ning kusagil polevat kirjas, mitut looma ta korteris tohtivat pidada. Keegi olla talle suisa rääkinud, et ühe koera jaoks piisavat ruutmeetrist. Selle loogika valguses võivat ta lausa seal 65 koera pidada. Rihmas jalutamine ei tulevat kõne allagi, junnide korjamisega naine tegelema ei vaevunud ning üleüldse olevat tal juba kontrollid käinud, kes olevat öelnud, et kõik on korras.
Naine väitis ka, et ta on ostnud Räpinas mingi vana maja, kuhu ta kunagi kolivat, kui saab maja elamiskõlblikuks remontida. Loomulikult ei juhtuvat see ka veel järgmisel aastal. Lisaks tahtvat ta siis Räpinas teha sinna miski loomapargi laadse asjanduse ja rahvale raha eest hakata loomi näitama. Lisaks plaanivat ta koerte arvu isegi suurendada. Njah….
Meie jaoks oli selle jutu tõlgendus paraku selline, et mõne aasta pärast ei tegele PTA ega loomakaitsjad mitte 14 koera ja 10 papagoiga, vaid tekkinud on Dostojevskaja vabrikule sarnane asi, kus on koerte ja lindude arv mitmekümne võrra suurem. Siis oleme fakti ees, et peame päästma taas väga suureks paisunud koloonia. Proovisime naist veenda koerte arvu vähendama, et ta suudaks neile tagada turvalise ja ka naabreid säästva elu, kuid see jutt oli, nagu hane selga vesi.
Homme esinevad Paide Arvamusfestivalil PTA spetsialistid, sh ka Harles Kaup, kes räägib kutsikavabrikutest. Kuidas ära tunda kutsikavabrikuid, miks sealt ei tohiks osta kutsikaid jne. Kaup räägib asjadest, millest ta ise ju miskit suurt aru ei saa või siis ei hooli teemast. Dostojevskaja vabrikus käis ta lausa kohapeal koeri vaktsineerimas ja nägi, mis õudus seal toimub. Vaktsineeris haigeid loomi.
Mustvee peldikus oli 44 koera kohutavates tingimustes. Kummalisel põhjusel taheti alguses omanikule isegi osa neist tagastada. Avalikkuse survel siis muudeti otsust ja õnneks ühtegi sinna õuduste majja tagasi ei viidud. Sauvälja kutsikavabrikusse jäeti PTA ametnike poolt ema koos pisikeste kutsikatega. Nende saatusest ei tea me enam midagi ja tõenäoliselt on sealgi ühel päeval taas koerad, keda paljundatakse raha teenimise eesmärgil. Romantiku tee kassivabrikus käisid PTA ametnikud ka kohapeal. Lugesid kokku 38 kassi, kuid ca 100 kassi jäi kahe silma vahele. Ka selle “peldiku” pidid lahendama loomakaitsjad hiljem.
Ühelgi mainitud juhtudest pole PTA poolt loomapidaja karistamiseni jõutud. Tagajärgedega tegeleb riik maksumaksja arvelt ning loomakaitse organisatsioonid hiljem annetajate abiga. Räägime siis kutsika- ja kassivabrikutest, aga nii, nagu asjad tegelikult on. Jalami proua ilmselt ei lase kutsikate ostjaid ka kunagi oma haisvasse korterisse ja parseldab mitme tuhandeseid kutsikaid tavapäraselt kuskil bensiinijaamas.
Asjadest tuleb rääkida õigete nimedega ja ausalt. Ametiasutuste reaktsioon peab olema ka tõsiselt võetav, et rikkumistele järgneks ka tagajärjed. Rääkida kuskil festivalil vabrikutest olles ise samal ajal sisuliselt heaks kiitnud taunitava tegevuse on kahepalgeline ja silmakirjalik. Jalami osas pole meil kahjuks muud teha, kui loota, et ükski neist tillukestest karvakeradest oma elu autorataste all ei lõpeta.
Uskuda, et PTA poolt selle vabriku suhtes midagi ette võetaks ja kutsikavabriku tegevus lõpetataks on muidugi tühi lootus, sest nii kaua, kui see amet päriselt tööle ei hakka, võivad kõik kutsika- ja kassivabrikud PTA poolest rahulikult edasi toimetada ning peldikutes paljundatud haigeid kutsikaid ja kassipoegi bensujaamades müüa. Ikka nii kaua, kuni on nõudlust on ka piisavalt pakkumist! Inimesed kahjuks ise toetavad seda loomade heaolu ja elu arvel tehtavat räpast äri.
