Nädalake tagasi kirjutasin inglise kääbusterjer Brunost, kes sai Ellamaal umbes 90 kilomeetrit tunnis sõitvalt autolt hirmsa litaka. Kuigi koerakesele jäi eluvaim sisse, siis polnud sugugi kindel, et see lugu hästi lõppeb. Tõtt öelda pole see tänagi veel 100 protsenti kindel, sest tagasilööke võib alati tulla kuid üksjagu kergemalt võime vast hingata küll.
Olen ka Bruno perega juba kohtunud ja need üleelamised ei anna neile veel tänagi asu. Pereema sõnul oli vaatamata koera väikesele kaalule pauk siiski nii vali, et oli kuulda lausa koduhoovi. Seejärel kuulis ta juba pereisa meeleheitlikke karjeid ning naisel võttis silme eest mustaks – kas tõesti ei suutnud mees plagama pannud lapsi kinni püüda? Nii ta jooksis samuti tuhatnelja maantee poole kõige pisem tita vankris tukkumas. Taolistes olukordades on inimesed justkui halvatud ning ei tea kuidas edasi käituda. Õnneks reageerisid ka vanaema ja tädipoja naine ning kamba peale said nad nii lapsed kantseldatud kui vigastatud Bruno autosse.
Suurem muretsemine oli aga veel ees, sest Loomade Kiirabi Kliinikus ei juletud erilist paranemislootust anda. Pereema sõnul meenusid talle ühtäkki Brunoga koos veedetud aastad ja toredad hetked ning hing ei suutnud kuidagi leppida mõttega, et nüüd äkki võivadki need õnnepäevad otsa saada. Pere kõige pisem ei jaga vast veel matsu, aga paariaastased kaksikud tajusid ilmselgelt, et nüüd on midagi väga-väga halvasti. Arstid tegid kõik võimaliku ja võimatu ning Bruno oli neile suureks abiks, sest tema plaanides polnud veel teps mitte pilvepiirile kolida.
Mõne päeva pärast oli Bruno seisund sedavõrd stabiliseerunud, et ta lubati kuni operatsioonini kodusele ravile. Paraku ei saanud ta oma pere seltsis kaua olla, sest lakkamatu oksendamine ja võimetus ise hädasid teha viisid ta kohe järgmisel hommikul taas haigemajja. Kordusuuring selgroo vigastust ei tuvastanud ning loodetavasti oli tegu vaid ajutise tagasilöögiga, milliseid taoliste traumade puhul ikka ette tuleb. Praegu on Bruno taas kodus ja pole kuulda olnud, et miskit halvasti oleks.
Raha tahab lugemist ja nüüd annan teile ülevaate nagu ma ikka teen kui võhivõõraid inimesi mõnele loomale appi kutsun. Üleeilse seisuga annetati Loomapäästegrupi kontole 3383 eurot. Loomade Kiirabi Kliiniku arve oli 2731.60, millest Bruno pere kattis 600 eurot. Teistkordse visiidi arvet pole veel laekunud, aga üle mõistuse suur ei tohiks see tulla. Käisime juba ka Billy loomakliinikus, kus Bruno purunenud vaagen veel kord üle kontrolliti. Maksma läks see 79.70
Dr. Kristo Klaasseni sõnul pole ehk operatsiooni vaja tehagi, sest vaagen on katki nii hea koha pealt, et ise kokku kasvamine annaks ilmselt parema tulemuse kui inimese sekkumine. Mõistagi sõltub väga palju sellest kuidas perekond energilise koera liikumisvabaduse piiramise ja raviplaani täitmisega hakkama saab. Lõplik tõde selgub 9.juunil, mil Brunot taas Billy loomakliinikusse oodatakse.
Matemaatikas pole ma kunagi tugev olnud, aga kiire rehkenduse kohaselt peaksime omadega mäel olema. Seda muidugi juhul kui oppi ei tule teha. Ja kui ei peaks nii minema, siis küll ma taas oma suu avan ning nutulaulu valla päästan. Suur-suur aitäh kõikidele headele inimestele Brunole kaasa tundmast – üks eluke taas päästetud ja vähemalt nii koerakese kui tema pere jaoks on see momendil maailma tähtsaim asi!
