Ära põlatud vana pime koer ootab head inimest, kes talle halastaks ja kodu pakuks

Tänane lugu on taas lollist peremehest. Ei-ei, peast soe ta siiski pole, aga lurjuste nimekirja passib kenasti. Asi nimelt selles kuidas ta oma koera kohtles. Egas tänapäeval tohi kellegile halvasti öelda, kohe solvuvad, aga kuidas kutsuda inimest, kes koera pikki aastaid peab, aga vanuigi ta vastu talve välja viskab? Lurjus! Pesuehtne lurjus ja minu poolest solvugu nii palju kui tahab. Järgmine kord pistan nime ja pildi ka loo juurde kui trehvama peaksime. Siis saab kohe kümme korda rohkem solvuda ja omi (inim)õigusi taga nõuda.

Nüüd aga kõigest lähemalt. Hassu-nimelisel koerakesel on vähemalt registri järgi 11 aastat turjal, aga välja see küll ei paista. Vanur kui nii üldse öelda sobib on alles täitsa lapseohtu või vähemalt käitub niimoodi – õues hüppab ja kargab kut segane, trallib ja rullib ning takkaotsa tahaks kogu lume ka veel nahka pista. Omavalitsus võiks ta täitsa tööle võtta, sest Hassu peale kuluks palju-palju vähem raha kui teiste lumerookijate peale.

Kõik märgid näitavad, et lihtne pole selle koera elu nüüd küll olnud. Nii vähemalt arvab Virge Piisner, kes Paikassi ühingu egiidi all nurrumootoreid Paide kandis aitab. No ei saanud ta ka koerast mööda vaadata ja käega lüüa ning nii Hassu tema kodukesse sattuski. Nende esimene kohtumine toimus juba natuke aega tagasi ja nimelt oli Hassu oma Järvamaal, Anna külas asuvast kodust jalga lasknud ning nautis suurt vabadust. Kinni ta aga nabiti ning Virge viis ta kohe arstile, et välja selgitada kas ja millist ravi koer vajada võiks?

Hassul oli ka kiip naha vahel ja registrimärkmete järgi sai ta kohe koju tagasi viia. Ikka juhtub, et koerad pistavad plagama ja Paikassi vabatahtlikud ei hakanud omanikule üldse moraali lugema. Kõik tundus ses elamises üsna tipp-topp olevat. Paraku nädalake hiljem hulkus Hassu taas mööda maanteid ja metsasid ning leiti lõpuks Purdi mõisa lähistelt. Vabatahtlikud imestasid, et sinna ju jupp maad ja kuidas küll pime koer selliseid retki suudab ette võtta? Hassule Paikassi inimesed meeldisid ja koer oli kui seitsmendas taevas kui tuttavaid hääli taas kuulis.

Valiti aga taas omaniku numbrit, aga sel korral oli tüübi jutt lühike – tema seda koera ei taha ja pole kunagi tahtnudki! Tere talv ja on ikka napakas! Meenus praegu üks teine vennike, kes oma koera aastate eest tagasi ei tahtnud:

“See ei ole minu koer vaid varjupaiga oma. Ma varjupaigast võtsin ja nüüd pean siis heast peast vastutama ja maksma või? Ma ei taha seda koera! Pole kunagi tahtnudki! Valner, ära siin häma ja küta sellel varjupaigal parem kõrvad kuumaks!”

Mnjah ja on ikka inimestel arusaamised, aga kõrgharitud juristi käest taolist juttu kuulata oli kohe kuidagi topeltnõme. Aga läheme Hassu tegemistega edasi. Pärast omaniku taolist repliiki oli siililegi selge, et Hassu enam sinna kunagi tagasi ei lähe ning nii ta Virge kodukesse maanduski. Juba kaks kuud on sellest ja Virgele hakkab aina enam koera hingeelust sotti saama.

Heasüdamlik naine kahtlustab, et ju Hassu ikka noorem peaks olema, sest energiat jagub nii pikkadeks jalutuskäikudeks kui niisama nuuskimiseks ja uudistamiseks. Olevat üks väga eriline koerapoiss, kes hullupööra inimese lähedust ja tähelepanu vajab. Toiduga ta aga pirtsutab nagu mõisapreilna – krõbinate poole ei vaata puhtpõhimõtteliselt, kuigi kasside omad pistis ühe hingetõmbega nahka küll. Kodutoit ja lihaollus lähevad aga ludinal alla ja küllap on asi selles, et talle pole neid va krõbuskeid vast kunagi antudki.

Elukestvast õppest räägitakse inimestele pidevalt ja ka Hassu õpib õhinaga uusi trikke. Vähemalt istumine, käpa andmine ja nõudlik haugatus, et maius kätte saada, tulevad juba superhästi välja. Virge on talle ka uut kodukest otsinud, aga seni edutult. Proovime siis uuesti ja kindlasti on ka tema jaoks kusagil keegi. Vahendan nüüd Virge sõnu, et mitte miski sassi ei läheks:

“Otsime talle kodu, kus ta saaks olla inimestega koos toas. Aega peaks selle koera jaoks olema, sest pikad jalutuskäigud on talle väga meeltmööda, aga ööseks kindlasti jälle tuppa, sest ta lihtsalt peab pererahva lähedal olema. Kõige imelisem oleks oma maja, kus suur aed, aga see peaks igast otsast kindlalt suletud olema, sest Hassu leiab üles iga augu, kust välja pugeda. Ise pime kutt, aga nina töötab paremini kui GPS ja jänni ta ei jää. Hetkel on ta keha veel karvadest üsna paljas ja seetõttu tuleks õues ainult jopega käia. Toas mõnuleb ta ilma igasugu hilpudeta, aga õues hakkab külm ja siis väriseb kui haavaleht.

Veel mainin ära, et Husky tõugu ja -laadsetel koertel on kombeks aegajalt uluda. Kuna mina olen see, kes temaga tegeleb ja söödab, siis kodust ära minnes kukub ta mõnikord ulguma. Seda isegi siis kui elukaaslane koju jääb. Teiste koertega meil erilisi kokkupuuteid olnud ei ole. Linnavahel jalutades, kui väikesed pitsud haukunud on, siis võtab üsna kaitsva positsiooni ja läheb veidi närviliseks,aga kakleja tüüp ta pole. Kassidega on tal selline veidi omamoodi läbisaamine –  kuna ta ise ei näe ja kassid on sellised kibekiired nihverdised, siis see tekitab temas samuti teatavat ärevust.”

Aitäh Virge Piisner ja Paikassi rahvas, et Hassule halastasite ning teda saatuse hoolde ei jätnud. Edasi saab kõik ainult paremaks minna ning kui Sind Hassu kõnetas ja soovid talle ilusat elusügist pakkuda, siis kirjuta Virgele messengeri või otse Paikassi postkasti info.paikass@gmail.com. Loomulikult jagage seda lugu ning laske sõna levima – seda rutem Hassu oma inimese ja väärilise kodu üles leiab.