Appi-appi! PTA tuleb loomi päästma! Kes nad päästaks “päästja” käest?

16475 allkirja. Just nii palju inimesi on tänase seisuga rahvaalgatuse keskkonnas loomakaitseseaduse uut versiooni vastustanud. Eks neid vastalisi ole veelgi, aga nad ei tõtta oma meelsust avalikult väljendama. Hiljem ärgu ka kisendagu kui suvaline loomaarst ta kullakalli Muri või Miisu pikema jututa ära tapab kasvõi enda valeravi jälgede peitmiseks. Ometigi on kõige rohkem neid inimesi, kes toimuvast üldse enam aru ei saa ning segadust külvab juurde tõsiasi, et ka erinevad loomakaitseühingud edastavad erinevaid seisukohti. Üritan siis natukene selgust majja tuua ja vürtsitan lugu konkreetsete näidetega elust enesest. Täna jätan viisakalt kõik anonüümseks ja ühtki nime ega kohta välja ei too. Pange endid valmis ja haarake kohvitass koos koogiga ühes, sest tuleb üks pikem kirjatükk. Hella hingega “solvujad” ei kaota midagi kui selle üleüldse lugemata jätavad. Nagunii on ju nende meelest igasugune kriitika üks suur vale ja laim, mis solvab sügavalt inimväärikust ja teisi õigusi. Kes meid siis ravivad ja nii meie endi kui meite lemmikute tervise eest vastutavad? Teeme algatuseks mõisted vinti korralikult üle keerates selgeks.

Inimesearstid

Kõige madalamal astmel on tohtrid, kes ravivad inimesi. Päris rumalad teised, kes alatihti diagnoosi panna ei suuda või raviga sellisel määral puusse panevad, et patsiendid maha kõngevad. Paljud teist pole vast kuulnudki, aga on olemas selline päev nagu Ülemaailmne patsiendiohutuse päev, mis tunnistab, et arstid pole jumalad ning võivad ka eksida. Iga-aastaselt arstide käe läbi oma otsa leidnud laipade ja sandistunud inimeste hunnik maailmas on üsna märkimisväärne ning eriti tuleb neid arengumaadest. Kuid juhtub ka meil ja mitte vähe. Ainuüksi sellest aastast oleks mul lausa paar näidet omaenese tutvusringkonnast tuua ja neid asju nüüd siis “uuritakse.” Paraku pole mul tulemustesse suurt usku – arstide ringkaitsest olete vast isegi kuulnud. “Inimesearstide” juhmust näitab seegi, et igale organile on vaja eraldi spetsialisti – üks ravib silmi, teine hambaid, kolmas närve, neljas oskab vaid südame taas tööle saada jne jne. Masendav kui rumalad käpardid! Mu juuksur on ka targem!

Loomaarstid

Veterinaarid ehk loomaarstid on ravijate järgmine tase. Iga inimesearst tahaks oma unistustes saada loomaarstiks, aga ei kvalifitseeru. Veterinaar – juba selles sõnas on müstiline taevalik kõla ja ettekuulutus, et nad seisavad inimeste arstidest palju-palju kõrgemal. Loomaarstid eksivad imeharva ja piisab pelgalt ühest ülikooli diplomist, et suuta ravida absoluutselt kõiki liike alates kassist-koerast-küülikust, hobusest-lehmast-seast kuni lindude-roomajate ja kõikide teiste elukateni välja. Loomulikult tunnevad nad oma patsientide organisme peensusteni ja maamuna peal pole olemas haigust, millest nad jagu ei saaks. Sestap ei tasugi imestada kui üsna tavaline ja keskpärane loomaarst suudab luud-kondid kokku paigata, hambad korda teha, patsiendi aju välja vahetada, soolestiku asemele tuttuued torud panna jne. Ilmselt just seetõttu tahabki meie seaduselooja loomaarstidele anda absoluutset ja vastuvaidlemist mittesallivat otsustusõigust meie lemmikute elu ja surma üle.

Järelvalveametnikud

Mu daamid ja härrad, palun teil kõigil järgmise lõigu lugemiseks põlvitada, sest tegemist on Nende Pühadustega, Elu ja Surma saadikutega Eesti Vabariigis. Valdavalt on tegemist samuti loomaarstidega, kellest nii mõnigi saanud diplomi juba Katariina Teise ajal. Nemad ei eksi kunagi ja diagnoosi panemiseks pole neil vaja looma vahest nähagi. Kui siiski tuleb soojast kabinetist arvuti tagant lahkuda ja mõne elukaga kokku puutuda, siis nende ametnike röntgenpilk suudab sajandiksekundiga tuvastada nii kõhnumise põhjuse, luumurrud kui ka kõik teised tervisemured.

Kuulujuttude kohaselt suutvat nad isegi vee peal kõndida ja olevat ammuilma surnud kodanik JK püha vereliini jätkajad. Seda ei maksa vast puhta kullana nüüd küll võtta, kuigi tuleb nentida, et nende võim on tõesti absoluutne – viimane kui üks loomadega tegelev ettevõte või kasvataja allub neile ning püüdku vaid vastu vaielda! Kohe on pauk vastu vahtimist kirjas ja uksed tuleb sulgeda. Pankrott! Sama lugu on söögikohtade ja üleüldse toiduga terviklikult – burgeriputkast tipprestoranini, turust kuni toidupoeni on nende hirmu ja armu all ning mõne teise riigikorra kehtides oleks tegemist tõenäoliselt miljardäridest riigiametnikega. Need ametnikud ei oma praktilisi oskusi ja vaatamata diplomile nad loomade ravimisega kliinikus väga hakkama ei saaks. Ometigi on tegevuslubade andmine loomaarstidele, loomakliinikutele ja muuseas ka varjupaikadele just nende teha. Seetõttu saate vast isegi aru, miks väga paljud oma suud kramplikult kinni hoiavad ja truualamlikult järelvalveametnike ees pugeda üritavad. Neil on ka üks hästi pisikene puudus – seoses toidutootmisega on nad igapäevaselt surmast nii läbi imbunud, et ei suuda taluda ühtki elusat looma. Ei tasu kurjustada, sest see on raske tööga kaasnev kõrvalmõju – surnud loom on hea loom ja elus loom tähendab vaid kulu, jama ning probleeme!

Kõrgemad loomade heaolu nõuded

Toidutootmisesse need nõuded ei jõua veel nii pea, sest see teeb “toodangu” kallimaks ja seda ei tohi teps mitte lubada. Lihtne. Toidujulgeolek on võlusõna, mis lubab põllumajandusloomadega käituda just nii nagu pähe tuleb. Loomulikult on mingid reeglid ja normid, aga ega need elukate olemist suurt paremaks tee. Ühed tapaloomad kõik, kes kohe nahka pistetakse. Seega pohhui ja see käib ka suuremate loomasõprade kohta. PTA näeb farmiloomade heaolu tagamist ja päästmist ainult läbi tapmise.

Me rääkisime koos rohelistega riigikogu maaelukomisjonis juba 2008. aastal teiste asjade seas ka põrsaste sabade lõikamisest, tibude hukkamisest, tittede vanematest eemaldamisest, puurikanadest ja paljust-paljust muust, mis seda tüüpi elukatega seotud. On siis paremaks läinud või? Eriti mitte, kuigi vähemalt karsuloomakasvanduste sulgemise ja metsloomade tsirkuses kasutamise keelustamise algatused on lõpuks ometi nooremate inimeste tegutsemise tagajärjel realiseerunud. Eks näis kuidas puurikanadega läeb? Igatahes hoian pöialt, kuigi kanades vaid sissetulekut nägevad ärimehed punnitavad kõvasti vastu. See kõik on loomulik ja käib asja juurde.

Lemmikloomadega on teine teema ja vähemalt sõnades riigiametnikud neid tappa ei taha. Aga näiteks põhjamaades on selline kord “kõrgema loomade heaolu” sildi all juba kehtestatud ning sellel on omad tagajärjed – üsna paljud inimesed väldivad kliinikuid või asuvad ravima oma karvaseid sõpru mujal. Kas siis riigisiseselt ringi liikudes piirkondadesse, kus seda nii väga karmikäeliselt ei praktiseerita või lausa välismaal. Ka meil Eestis pole sugugi haruldased Soomest-Rootsist pärit patsiendid, kes kodumaal kas vanuse või mõne raskema haiguse tõttu lihtsalt hukatud oleks. Täna veel, rõhk sõnal “veel”, saavad nad siin uue võimaluse ning jätkavad oma elunatukest rahumeeli midagi kartmata heas kvaliteedis üsna jupp aega. Seda muidugi juhul kui kodus madalat profiili hoitakse ja mõnele „loomakaitsjale“ silma ei jääda.

Kirjutasin kunagi oma Norra semust, kelle koerakese käpp valesti kokku lapiti – tegi teine kõvasti haiget ja soovitati maha lüüa, sest valuvaba elu polevat enam võimalik. Ortopeedia on peenike asi, mis nõuab oskusi, annet ja ehk natuke õnnegi. Tegelikult enamus loomaarstidest sedasorti tööd ette ei võtagi. Sebisin neile aja ühes meie kliinikus ja siin murti valesti kokku kasvanud koht lahti ning pandi uuesti kokku tagasi. Kõik õnnestus ja elab see koerake siiamaani. Peremees on üliõnnelik ja väga-väga tänulik. Koer kah. Hea, et sõbrapoiss kohalikku loomaarsti kuulda ei võtnud. Mis Norras võimatu, see Eestis võimalik! See pole niisama öeldud. Siinsamas lähedal Leedus sattusin kokku loomakaitsjatega, kes polnud loomade käpaoppidest ja isegi amputatsioonist kuulnudki. Nemad hukkavat. Ei uskunud mu juttu ja pidin kolmekäpalistest videosid näitama. Minule taas uskumatu, et sealmail isegi praegu sellises teadmatuses elatakse. Äkki olid mingid ajast mahajäänud opakad?

Veel üks väljamaa lugu päriselust, mille kunagi teieni tõin. Läks aga põhjanaabrite juures elav pererahvas oma eaka koeraga kliinikusse ning seal otsustati justkui möödaminnes ta eutaneerida. Ei oldud nõus. Õhtul tulid “loomakaitsjad” koos politseiga nende koju ja tarisid koerakese jõuga minema. Mida see loom pidi tundma? Mida see pere pidi üle elama? Visati koer kuskile võõrasse ruumi vanuigi stressi ja hirmu kätte värisema kuniks järgmisel päeval või millalgi dr. Surm ta eluküünla kustutas. Kõrgemad looma heaolu nõuded, my ass!? Kas me ikka tahame sellist praktikat oma riiki?

Muide, ka lapsi võetakse sealmail täpselt samamoodi justkui möödaminnes ära – jätsid korraks kärusse ilma järelevalveta oma koduhoovis? Võtame ära! Ei saatnud teda isiklikult kooli või ei jõudnud taas õigeks ajaks arsti juurde? Võtame ära! Oi-oi-oi, teie pere arusaamised ei ühti riigi ametlike seisukohtadega. Võtame ära! Vahet pole, mida see laps tunneb kui võõrad inimesed ta võõrasse kohta tarivad! Kõik on ju tema enda kaitseks ja huvides! Ühiskonnana oleme me sinnapoole igatahes kahjuks teel ja kui ma oleksin täna paarikümneaastane, siis lapsi minult ei tuleks. Mitte ainult eelmainitud põhjustel vaid siin on oma osa ka isade õigusetusel ja meessoo vaenamisel, keskkonna räigel vägistamisel ning muudelgi aspektidel, kuid see oleks üsna raudpoltkindel küll, et neid ei sünniks. Eksabikaasa oli õnnelik, et alles nüüd nii radikaalselt oma seisukohta muutsin. Küllap on tal õigus, sest oma tittesid ja nende tittesid vaadates on megahea meel küll, et ma aastakümnete eest nii mõtlema ei pidanud.

Loomakliinikud

Kassil hammaste eemaldus ja 17 juure pealt lihtsalt ära murtud hammast. Kassiühingu inimesed vaevasid pead, miks küll kiisul parem ei hakka kuniks saadi sellele loomavaenulikule käpardlikkusele jälile. Nüüd mindi juba tohtri manu, kes hammaste ravist ka päriselt kõike mõikas. Uskumatu, aga tõsi ja mitte kuskil kaugel Indias vaid siinsamas koduses Eestis. Lausa pealinnas. Andke mulle kurikas ja tooge see loomaarst siia – isegi kõige madalamaid loomade heaolu nõudeid silmas pidades tuleb resoluutselt tagada, et ta enam mitte kunagi ühegi looma suhu oma näppe ei topiks!

Maanteelt leitud alajahtunud ja oimetu kassi steriliseerimine?! Loomulikult suri. Eutaneeritavale kassile hambakivi eemaldus?! Hea, et veel kiipi ei pandud! Need kaks juhtumit lõhnavad vaid raha teenimise järele nagu kolmaski – tippkliinikus kiisu nädal aega sees, arve üle 3000 ja nad ei tea, mis viga on? Välistavad haigusi. Halloo, ma võin 30 tuhhi eest neid haigusi välistada ka ilma veterinaarharidust omamata. Aitasime arve ära tasuda ja saime looma kätte. Elab siiamaani, kuigi ääriveeri mainiti ka eutanaasia paratamatust. Sarnaseid lugusid antud kliinikuga on teisigi.

Kõikides hädades on süüdi kuseteed ja ainult kuseteed ning muudkui ravib neid kõigil oma patsientidel. On selline arst meite riigis. Eutaneeritud koer ärkab ühtäkki üles ja jookseb pererahva õuduseks mööda elamist ebaloomulikult kiljudes meeleheitlikult ringi kuniks lõpuks maha kukub. Oops, aga ikka juhtub. Tegelikult ka või? Haruldase seisukohtade muutumise läbi teinud ja täna lemmikute masstapmist toetav ilmselt siis endine loomakaitsja rääkis mulle oma kodusaarel kunagi ammu toimunud hobuse hädatapust täpselt samasuguse loo. Pandud aga suksu tuttu ja mindud tuppa. Korraga vaatavad, et „tapetud“ suksu komberdas heinakuhja juurde ja kukkus nosima. Siis läinud juba nuga käiku. Maal ikka juhtub ja tõestuseks veel üks uskumatu episood – õnnelik koeraomanik räägib mulle vaimustunult kui odavalt kohalik veterinaar ta koera kastreeris:

„Ainult 25 eurot! Siinsamas köögilaual tegi ära. Toppis aga pea säärikusse ja naksti oligi tehtud. Koerake vaid korraks niutsatas ja polnudki valus. Nii hea arst ja vaata kui palju raha ma kokku hoidsin. Linnas võtavad viimase kui sendi, aga ikka jääb väheks.“

Aauuu loomaarstide aukohus! Kus te ennast peidate? Ilmselt pole nad nendest juhtumitest kuulnudki. Olen küll palunud paljudel, kel ravi suhtes kahtlusi just neile kirjutada, aga pole kindel, et seda ka tehti. Suurt vahet pole, sest „omadele“ on ju ikka väga sant kõrri karata. Loomaarstid on ju siin riigis valdavalt ühest ülikoolist pärit koolivennad ja -õed. Neid meenutusi oleks veel kümnetes kui mitte sadades. Kuidas laudakassidest lahti saada? Nakata paar tükki ära ja saada sinna, kuu aja pärast on kõik surnud. Nii tore, nii tore! Üks veel. Loomaarsti küsimus mulle hulkuvate kasside teemal:

“Miks sa nende eest nii väga võitled? Nad on ju väärtusetud!”

“Minu arust võiks ka kõik naised pärast 35-dat eluaastat kui väärtusetud hukata kui nad just mõnda missivõistlust pole võitnud või kuninglikust soost pole!”

Vastasin nimme esmareaktsioonina miskit äärmiselt šovinistlikku, sest tegemist oli naisega. Vastuseks sain põlastava pilgu, mille olin sedapuhku igati välja teeninud. Tabasin vist märki? Väga hea! Võiksin kirjutada raamatu nende juhtumite kohta, mida pikkade aastate jooksul kuulnud-näinud ning uue seaduse valguses tulekski seda vist teha nö hoiatuseks inimestele, et ärge sinna kliinikusse küll jumala pärast minge või sellest tohtrist hoidke eemale kui katkust! Lootus, et seadus võtab arstilt ühiskondliku hukkamõistu ja päästab maine on sisutühi, sest käpard jääb käpardiks ning vaid eutaneerida suutev arst pole spetsialist vaid lihtlabane timukas, kandku ta millist tiitlit tahes! Aamen!

Pole nad eksimatud ühti ja oma tänase kogemuste pagasiga tean täitsa täpselt, millisesse kliinikusse minna väga raskes seisus kassidega, luumurdudega, neuroprobleemidega, hammaste-, silmade- või südamemuredega jne jne. Tean, kes jagavad ühtteist metsloomadest ja -lindudest, neid pole palju. Kah mul uudis, aga ka loomaarstid spetsialiseeruvad kindlale kitsale valdkonnale, mille vastu neil endil huvi või mis lihtsalt paremini välja tuleb. Äkki peaks üllitama kaubamärgi “Heiki Valner soovitab” kui kvaliteedi tunnustähe nendele kliinikutele ja arstidele, kes tõesti ihu, hinge ja maailma parimatega võrdsel tasemel oma tööd teevad? Mul on terve pikk-pikk nimekiri kuldaväärt Eesti loomaarstidest ja seda võiks ju jagada. Tegelikult teen seda niigi ja minu soovitatud kliinikutesse on leidnud tee kõik abivajajad, kes nõu palusid ja neid on loendamatult palju. Äkki tuhat, kaks või isegi kolm-neli? Kurat seda teab, sest kes neid ikka lugeda viitsiks? Halba tagasisidet pole igatahes olnud ja küllap said siis abi.

Loomulikult pole loomaarstid kõikvõimsad ja elukad teinekord surevad tee see kõike nii õigesti kui tahes. Tohtrid ise ka kurvad kui annavad endast kõik ja sellest pole ikka kasu. Asi on seda raskem kui tegemist on nö ihuarstiga, kes lemmiklooma kõrval pikki aastaid. See tapab ka neid häid inimesi sisemiselt ja sestap oleks kasulik hinge mitte võtta. Lihtsam öelda kui teha. Muide, “minu loomaarstid” julgevad ka tunnistada, kui nad midagi ei oska ning suunavad siis mõne teise arsti juurde, kes paremini matsu jagab. Ei mingit kadedust, et kolleeg raha endale saab, sest esmatähtis on looma heaolu. Nii vististi peakski see asi käima. Päris kindlasti ei pea paljud minu tuttavad loomaarstid endid eksimatuteks ning loomaomaniku tahte vastaselt tapatööga ükskõik kui ülla sildi all nad tegelema ei hakka. Milleks seda siis vägisi peale suruda?

Minister ütles selgelt, et seaduseparandus annaks tulevikus arstidele võimaluse terve looma puhul eutanaasiast keelduda. Halloo kulla mees! Väga paljud keelduvad juba täna eetilistel kaalutlustel ning iseenesest oleks eutanaasia regulatsioon täiesti laitmatult paigas kui sinna lisada hoopis selline punkt, et eutanaasiat on keelatud läbi viia kui selleks puubub alus. Täna on meil arste, kes notivad ka täiesti terveid loomi omaniku palvel, aga siis nad seda teha ei tohiks. Nüüd me räägime juba tõesti loomade heaolust ja nende kaitsest inimese, sealjuures ka omaniku meelemuutuste eest.

Lõputu teema ja oi me oleme vahest vaielnud kuid tulemus on lõpuks üllatanud arste endidki – jeee, andsime surmale ninanipsu, küll on tore, et kõik õnnestus. Teinekord on olnud aga risti vastupidi ja hoopis mina olen esmalt eutanaasia poolt olnud, kuid arsti teadmised ning optimism panid meelt muutma. Eutanaasiast ei saa üle ega ümber, aga patsient peab olema ikka väga põhjalikult läbi uuritud enne kui see otsus teha. Tapmisvaba loomakaitse – ideaalses maailmas või taevases paradiisis ehk võimalik, aga seda lastele mõeldud unejuttu ärge nüüd meie kraesse küll ajage. Me läheneme ikka väga realistlikult – eutaneerimine, kui see on päriselt looma huvides, on väga okey, aga mugavustapmisele seisame kindlasti vastu. Kellele seda janti siis tegelikult vaja on? Kullakesed, kuidas te küll aru ei saa? Raha kokkuhoid on esmapõhjus. Täna peab PTA vähemalt 14 päeva loomi kuskil hoidma, ravima ja toitma. See kõik maksab! Sama lugu varjupaikadega. Lööd kohe maha ja asi mutt, aga mingi loomasõbralik silt tuleb maine päästmiseks külge kleepida. Elementaarne ju ja siis saab kokkuhoitud raha eest järgmisel aastal taas punase vaibaga tänuürituse korraldada.

Omaniku tahtevastane eutanaasia

Teinekord tõesti hädavajalik ja seda just looma huvisid silmas pidades. Raske vastu vaielda. Enda praktika jooksul olen sellega imeharva kokku puutunud, sest enamasti jõuavad omi lemmikuid armastavad inimesed ka ise selleni. Nad vajavad vaid mõttega harjumiseks aega. Toon paar näidet enda elust. Oli mul kunagi kass, Kossu nimeks, kes sai vanaks ja jäi väga-väga nõrgaks. Ema tuli kaasa ja põrutasime kliinikusse. Tema jäigi kiisuga sisse, mina läksin õue, sest kuidagi väga vesiseks kiskus olemise. Polnud varasemalt nii väga kokku puutunud ju. No ja tuleb mamps välja ning ütleb, et Kossakas suri ise laual ülevaatuse ajal ära. Täna olen üsna kindel, et nad leppisid arstiga lihtsalt kokku ja tegid vaikselt ära. Pole üldse pahane, et asja nii serveeriti, sest ma poleks tõesti sel hetkel üldse valmis olnud.

Teine näide tuleb ema koerast Murist, kel piimanäärmekasvaja. Muudkui paisus ja käisime arstil, aga valu õnneks ei teinud ja kokku sai lepitud, et kui läheb hullemaks, siis vaatame edasi. Kõik laabus, kasvaja muudkui vohas kuniks ühel päeval hakkas Muri ennast ise „ravima.“ Kiskus aga hammastega lõhki ja tahtis selle „kühmu“ ära närida. Nüüd läks jamaks, sest läks mädanema, toas rõve hais ning kõikjal vereplekid. Nüüd saime juba ka selgelt aru, et koeral on valus.

Aga uus ületamatu mure – ema abikaasa, maailma suurim loomasõber oli paraku naturalist ehk kõik peab käima loomulikku rada pidi. Ei mingeid sterre-kastreerimisi, eutanaasiast rääkimata.Ei lähe ju inimesele jõuga kallale. Tuli valetada ja nii kui ta tööle läks, helistas ema mulle ning kimasime loomaarstiga maale – ema oli kurb, aga Muri sai vaevast lahti, taadi hing ka rahul, et tema kallis koer „ise“ suri. Hiljem jäi vanamehe kiisu poegimisega hätta ja arstid päästmise käigus tegid ka sterri ära. Nähes, et midagi halba ei juhtunud, soovis ta ka järgmise kassi juba ise täiesti vabatahtlikult ära sterrida. Lõpp hea, kõik hea, aga seda ma teile ütlen, et kui toona oleks „PTA tapmiskommando“ looma kõrgema heaolu sildi all Murit eutaneerima vägisi läinud, siis oleksite ka vanamehe 25 aastat enne õiget aega hauda ajanud. See on üsna kindel värk.

Umbes samamoodi olen käitunud ka võõraste loomadega – loomadel võtame suurema valu ära, omanikele annan aega paratamatusega leppida ning kõik toimub üliväga inimlikult. Enamus mu patsiente on olnud ka väga katki või haiged. Kohe päriselt haiged ja selle kohta on olnud keerukate uuringute paprid tunnistuseks. Küllap olete seda põhjalikkust isegi mu juures tähele pannud. On ka selliseid juhtumeid olnud, mil omanikku lihtsalt ei huvita või arvavad nad, et pole siin mingit ravi vaja. Siis olen ka ise karmim olnud. Paarist viimasest juhtumist saate lugeda SIIT ja SIIT – selgrood täitsa purud ja paranemislootused selgelt kadunud. Ühel kiisul sellised valud, mida ei võtnud ära ka elevandile mõeldud doos ravimit. No ei saanud ma neid ellu jätta, kuigi oleksin väga tahtnud ning isegi kui omanikud oleksid kohtuga ähvardanud, poleks see mind takistanud eutanaasia otsust vastu võtmast.

Sellistel ja ainult sellistel juhtudel olen ma nõus, et loomaarstil peaks olema õigus omaniku tahtevastaselt loomi hukata, kuid elu on näidanud, et ajutine erand muutub püsivaks reegliks ning ühtäkki muutuvad kõik leitud loomad nii „haigeteks,“ et hukkamine on ainus võimalik tee. Ei usu? Aga palun, siin on viimane juhtum, mis mu lauale jõudis. Kuupäevaks 20.09.2025, mil kodanik JT-le kuulunud kaks kassi kodust lisaks kliinikus ära võetud ühele elust priiks said. Kliiniku oma on vist veel elus, kuna loovutati ühele masstapmist pooldavale ühingule. Ma tõesti ei tea, aga temaga oli pull lugu – eelmisel päeval sült, mis sült ja järgmisel maailma tervem kiisu. Insult? Ei tea ma sedagi.

Kodust ära viidud kiisudel läks aga kehvasti. Ülevaatajaks loomaarst, keda isiklikult tunnen. Muidu tore mees, aga ta pelgalt pealevaatamisega tehtud diagnoosist ei arva ma midagi. Kirja läks, et räpased, haisvad, kõhnad, ilmselt sugulaspaarituse produktid (mida nad polnud), ühel silmas mädanire, mis vajas ravi. PTA otsus: eutanaasia. Mul fotod olemas ja polnud need kiisud nüüd küll „tapamaterjal.“ Nõus, et räpased, aga mitte näljased, lihtsalt kõhnad. Raviti neid ka, ühes kliinikus lausa 7 erineva kassi haiguslugu. Elamine hullem kui laut, vastuvaidlematu fakt, aga mitte põhjus tapmiseks. Jõuame jälle rahani – kus neid hoida, kes neid kasib ja raviarved tasub. Selge, et mitte PTA! Järelikult „maha tappa, mitte armu anda“ lausejupis sai koma igati õigesse kohta, kuigi loomakaitseseaduse kohaselt tulnuks neid ravida. PTA ise rikkus seadust ja ametnik tuleks selle eest kohtusse tarida. Antud juhul on mul aga ka loomaomanikule kümneid küsimusi ja etteheiteid, sest talt on ennegi loomi ära võetud. Senised vastused pole olnud veenvad. Paraku proua suurt sõda ei taha ja palub jumalat, et Eesti riik vähemalt olemasolevad kiisud ellu jätaks. Olgu siis nii.

Varjupaigad

Oi,oi,oi,oi ja nüüd läheks vähemalt mitu korda sama palju leheruumi vaja kui senise jutu peale kulunud. Ei ma viitsi nii pikalt enam heietada ja ilmselt ei jaksaks te seda ka lugeda. Siinjuures tänud vastupidavuse eest neile, kes antud lõiguni vastu pidanud on. Varjupaigad on juba oma olemuselt halvad kohad, aga neid poleks üldse vaja kui ühiskond ise neid mittevajalikke lemmikloomi aina juurde ei “toodaks.” Seda esiteks ja pole mõtet oma põlgust pelgalt varjupaikade peale valada. Lemmikloomad ei saja taevast vaid jõuavad tänavale ikka meite kodudest. Võrreldes endiste aegade on aga olukord ikka sada korda parem küll, kuid noorem rahvas seda ei tea. Vaadaku siis vahelduseks dokki „Linnaloom“ oma silmaringi laiendamiseks või käigu mõnes lõunapoolses riigis puhkusel – hulkuvate vigastatud loomade hordid on talumatud vaadata.

„Me pole loomakaitse organisatsioon vaid eelkõige kohalike omavalitsuste lepingupartner,“ ütles varjupaikade endine üldjuht aastaid tagasi ja see tähendas veelahet, mis meid erinevatele radadele suunas. Vähemalt aus, sest loomade varjupaik ongi tegelikult tänavapuhastusfirma, kelle ülesandeks on seal vedelev surnud või veel elus olev „bioloogiline mass“ kokku korjata. Seda ei tee nad loomade vaid ikka inimeste pärast – et need kuradi kassid-koerad ja muud elukad kõikjal jalus ei siiberdaks, me vara ei hävitaks, vastikute haiguste levitamisest rääkimata. Varjupaigad peavad loomi elus hoidma seaduse kohaselt 14 päeva. Paraku need neetud kaks nädalat tähendavad aga rahakadu, kuigi selle eest maksab kohalik omavalitsus. Siit probleemid algavadki. Survet lisab tõsiasi, et tappa on kasumlik, elushoidmine aga mitte. Veel üks hea point – vähempakkumine. Lähen mina ja pakun KOV-le, et hakkan loomade püüdmise teenust osutama 100 euro eest kuus. Muidugi võidan, kuigi on näha, et ellu ma loomi jätta ei saa. Häbi peaks olema kui selliste tapamajadega lepingud sõlmite, aga raha teeb teadagi õigust

Üks endine varjukas oli aga nii kaval, et kogus vallandatud töötajate sõnul ka juba hukatud loomadele annetusi. Uhkelt pooled mulle laekunud kaebustest olidki seotud just selle nö „endise varjupaigaga ja sinna juurde kuulunud kliiniku praagiga.“ Äge tädi juhatas seal vägesid – isegi PTA ja politsei ei saanud sisse kadunud lemmikuid tagasinõudvatest loomaomanikest rääkimata. Varjukad pole aga kummist ja piir tuleb ette, mis tähendab, et üsna suurest hulgast loomadest tuleb moel või teisel vabaneda. Hukkamine on sellesse skeemi sisse kodeeritud. „Ei tohi-ei tohi,“ karjub tulihingeline loomasõber arvuti tagant sappi pritsides. Aga mida siis teha? Minu hinnangul vajaks Eesti riik igal aastal uut varjupaika umbes tuhandele kassile kui nad kõik ellu jätta. Kes selle eest maksaks? Praeguste annetustega saab ellu jätta vaid murdosa neist ja seda kõikide ühingute peale kokku ka tehakse? Üsna lihtne matemaatika.

Kui loom on aga väga haige, siis võib ta kohe hukata. Hakkate aduma kuhu ma tüürin? Muidugi hakkate ja järgmised, kes kohesest hukkamisõigusest lisaks PTA-le võidavad, on varjupaigad. Aga milleks kõigile loomaarstidele automaatselt laienevat ja meie lemmikuid ohustavat seadusemuudatust üdse vaja on kui seda praktiseeritakse juba ka täna ilma igasuguste tagajärgedeta? Näide elust enesest. Eile plehku pannud absoluutselt terve kodukass püüti kinni ja hukati kui „äärmiselt raske haige“ juba järgmisel hommikul. Mingit traumat polnud ja kohe laksust jäigi nii haigeks, et tuli koheselt hukata? See pole kahjuks ainuke näide ja seda haiguse juttu võite rääkida oma seniilsele vanaemale!

Lemmikloom kui pantvang

Ka sellest on näiteid. Kirjeldan vaid üht, mis leidis aset mu endise bossi, teenelise ajakirjaniku ja hinnatud tegijaga nii teles kui raadios. Tema kassike armastas ikka koduvärava ees kivil istuda ja piidles ümbruskonda. Nabiti kinni ja viidi varjupaika, kusjuures sellise varjuka poolt, kellel polnud tema kodukanti üldse asja. Niisama tiirutati väheke jõukama rahva rajoonis ringi ja nimme otsiti pantvange. Nii ma väidan. Püütigi kiisuke kinni. Polnud vaja püüdagi, ise ronis sülle. Omanik asus koheselt otsima ja kimas järgmisel päeval jooksujalu varjupaika. Nüüd läheb ägedaks, sest üks öö selles „lukshotellis“ maksis kassile kui õieti mäletan 250 euro kanti. Nimelt oli teostatud ülipõhjalik arstlik läbivaatus, paigaldatud kiip ja tehtud kõik vajalikud vaktsineerimised. Milleks juba kiibitud kassile panna uus kiip? Vana polevat olnud töökorras, aga kui te maksta ei taha, siis ………

Veider, sest varjukast lahkudes hakkas kiip uuesti tööle ja kas seesamune mittevajalik topeltvaktsineerimine reaalselt ka tehti või öeldi lihtsalt selleks, et raha välja petta jääbki saladuseks. Vaat sellised kröönimised käivad ja abi pole kuskilt loota. Kui teemat veidi laiendada ja paranoiliseks muutuda, siis samasugune asi võib juhtuda ka loomakliinikus. Arve on 500, 5000 või 50 000 ja kui maksta ei jõua, siis kiire kõne PTA-sse peaks tagama maksevõimetult ja loomale vajalikku ravi mittetagavalt omanikult lemmiklooma äravõtmise. Kuna tegemist on raske haigega, siis kohene hukkamine on ainuke variant talle heaolu tagada. Kuna üks kurikuulus varjukas ja kliinik on uue juriidilise kehana taasavatud, siis ei välistaks ma ka sellist moraali- ja eetikavaba stsenaariumi.

Ja veel üks olukord. Teil on imearmas ja väga ilus tõuloomake, kes sattus varjupaika. Pilt puha kodulehel üleval ja lähetegi järele. Oi-oi, ta suri ära. Õukei ja andke siis laip siia. Seda ka ei ole, sest juba hävitasime ära. Punkt. Milleks anda omanikule lemmiklooma paarisaja euro eest tagasi kui edasi müües saab tuhat ja rohkemgi? Ka selliseid vihjeid on tulnud, aga proovi sa tõestada. Ärge sapsige, sest see pole üldse levinud praktika ja taas tuleb pilk suunata vaid ühe neetud lemmikloomade tapamaja poole, mis on viimane koht maamunal, kuhu üks armastatud koer või kass sattuma peaks. Paraku heidab selline tegevus varju kõigile varjukatele olgu nad siis parasjagu nii head või halvad kui tahes.

Varjupaikade loomaarstid on omaette teema. Oli siin üks, kellele loomakliinikus vaid assistendi kohta pakuti. Väga solvav. Teine oli kaua eemal ja harjutas kätt. Kui tal oli juhendaja kõrval, siis on kõik hästi, kui mitte, siis halvasti. Täna teeb mees head tööd ja olen ta juurde loomigi ravile saatnud. Saab tipp-topp hakkama. Kas varjupaiga kliinikus on võimalik täpne diagnoos panna, et otsustada elu ja surma üle? Juba majanduslikus mõttes mitte, sest see maksab palju raha. Pole neil ka vajalikke aparaate. Millest siis üldse rääkida kui kogu tapmisele orienteeritud päästetegevus lonkab kõiki jalgu korraga.

Surmamõistetud

Põllumjandusloomadel me kaua elada ei lase, ruttu paksuks ja tapale. Metsloomadki peavad olema täiesti terved, inimese silma alt ära või surnud. Selle asemel, et seadust täita ja haiged metsloomad elule tagasi aidata, tahetakse ministeeriumis hoopis säädust muuta, et nemad „rämpsliikidega“ tulevikus üldse tegelema ei peaks. Ainult kaitsealused saavad arvestada riigi toega. Metsloomade abistamine on omaette teema ja väärib sama pikka kirjutist, mille üritan ka kunagi ette võtta. Näikse, et nüüd on aeg küps “heaolu” sildi all ka lemmikloomade tapmise lihtsustamiseks. Varjupaiga inimene tõi artiklis ju ka ilmeka näite oma arusaamisest kui pakkus surmamise alternatiiviks vaid kitsast puuri, kus loom piinleks. Tase! Võtke või jätke, aga minu patsiendid siis justkui elada enam ei tohigi, sest nad on olnud kõik väga katki, haiged või vanad. Tuleviku Eestis pole seega sellistele kohta. Ainult noored, ilusad, energilised ja terved saavad eluõiguse. Hea, et mu viimased lemmikud varjukasse või PTA huviorbiiti ei sattunud. Mu blogist võite nende kohta lugeda kümneid ja kümneid lugusid, aga tuletan siis lühidalt meelede, mis tüüpidega tegu oli ja on:

Aadu – pekstud, vana, poolpime joodikule kuulunud koer, kel raskest ketist isegi kaelalülides lohk sees. Lisaks süda turtsus nagu aurukatel. Võimalikuks elueaks pakuti kaks kuud, mitte rohkem. Ellujätmisel sai määravaks teataja tõdemus, et sel vaesel loomal pole ühtki head mälestust sellest elust teispoolsusesse kaasa võtta. Tahtsin talle neid mälestusi kohe hulgim tekitada ja loodetavasti õnnestusin. Elas kümme korda kauem kui ennustati ehk lausa 20 kuud. Lõpuks pidin siiski eutaneerima kui väga kehvaks jäi, aga kõik toimus ülimalt stressivabalt – arst tuli õue auto juurde ja Aadu-vanake jäi lihtsalt tuttu. Jätkuvalt mulle endale kõige rohkem vaimset rahuldust pakkunud päästmisjuhtum.

Nõpsik – vana ja haige, tohutud valud tont teab millest. Otsustasin kui põhjust üles ei leia, siis tuleb eutaneerida. Läks aega ja raha, aga valu põhjustaja sai üles leitud – selgroo luustumine. Timmisime ka ravimite kogused lõpuks õigeks, mis tagasid pea täiesti valuvaba elu. Absoluutselt poleks mõistnud süüd kui ta hukatud oleks, kuid ometigi oli ka alternatiivne variant olemas, mis andis talle üle nelja aastakese juurde. Ma ei arvagi, et varjupaigal oleks võimalik sellisel määral ühe loomaga mässata, kuigi paganama ilus oleks see küll.

Uue seaduse valguses tekkis aga mure küll. Olime Tartus nädalakese, aga Nõpsu üks ravimitest lõppes otsa. Kimasin kliinikusse uue järele, aga ei antud – enne vaja põhjalikud uuringud teha. Keeldusin. Mida kuradit, ta otsast otsani ju kalli raha eest läbi juba uuritud ning tean täpselt mis viga on. Ei-ei, me tahame ise veenduda ja teise arsti arvamust ei usalda. Äärmisel juhul teeme erandi kui ta raviarst saadab haigusloo. Sel hetkel polnud see võimalik. Hea, et koera autosse jätsin. Äkki oleks kliiniku uks kinni löödud ja ei saagi enam kätte? Või kutsuvad kõrgema looma heaolu huvides PTA kohale, kes kohese tapmise õigusega ta kasti oleks löönud? PTA-d poleks tegelikult vajagi olnudki, sest arstid võiksid uue seaduse kohaselt ju ise ka koheselt eutaneerida ning juriidiliselt oleks kõik korras. Jube ikka küll kui need asjad nii hakkavad käima.

Ruudi – mu õnn ja õnnetus, aktiivne segane, kes kuskile alla ja vahele lausa tahab jääda. Või kõrgelt alla kukkumine näikse talle ka sobivat. Tema elushoidmine on paras peavalu, sest kogu aeg tuleb valvel olla. Arg ka ja lõugab kui segane, et vähemalt teised mõistaksid eemale hoida. Kui heiki-faktor mõneks ajaks eemaldada läheb peast sassi – kukub ründama ja otsib põgenemisvõimalusi, mis lõpuks ka õnnestub. Siis konutab metsas ja kätte pole võimalik saada. Selge, et taolisel tüübil pikka pidu poleks. Väljamaal olles vaatan ikka ka lähima loomakliiniku valmis kui kuskile kauemaks ankrusse jääme – äkki juhtub miskit, üldse ei imestaks

Nüüd sain aga uue vaatenurga ning tuleb uurida ka kuidas kohalikel loomaarstidel kombed on – kas ikka ravivad ka või näiteks luumurdudega tüübid tapetakse kohe lootusetute pähe maha. Senised kogemused on väga head olnud ja mul on paganama raske uskuda, et nii siin kui sealpool piiri jõuliselt enda arvamust peale suruma hakatakse. Helsinki ja Stockholm on muidugi erandid. Ega nad jõuga tapma kuku, aga targem on vanade loomade ja raskete juhtumitega kliinikutest eemale hoida eriti veel siis kui emmaskummas riigis püsivalt elama peaksite.

Kontrollkäigud

Küll on tore, et mu ema on surnud! Esimest korda kui selle üle hääd meelt tunnen. Ei olnud rikas inimene, aga oli sunnitud pärast sundüürnikuks saamist maale põgenema. Kui venelase ajal oli meil kodu, siis eestlane võttis selle ka ära. Nüüd võtsid vanuigi laenu ja ostsid viletsa talukoha, kus mitte ükski asi euronõuetele ei vasta. Eks nad vaikselt kõpitsesid, aga asi oli ikka ideaalist väga kaugel. Tänavalt korjasid hunniku kasse ja koeri kah, kes hakkasid elama elu parimat elu. Kõik olid terved ja söödetud. Suur köök ja kaks tuba – mingite normide järgi ilmselt liiga vähe ruumi kümnele või enamalegi lemmikloomale. Peenetest linnaprovvadest PTA kontroll oleks vast kreepsu saanud ja üle poolte loomadest hukkamisele määranud, kuigi selles majas elasid loomad nii kõrgete standardite kohaselt, mida need kontorirotid isegi ette kujutada ei suudaks. Küll on vahva, et mu ema ja vanamees juba surnud on ning seda ülekohut ja südamevalu läbi elama ei pea.

PTA tahab veel mingit sisenemiseluba. Milleks? Nad võivad praegugi seda teha. Selleks vist ongi vaja kõikidele korterites asuvatele hoiukodudele varjupaiga normid peale suruda, et saaks seejärel rahulikult kasvõi keset ööd sisse marssida? Ministri seletus oli vasturääkiv – mainis, et riik tahab lihtsalt teada, kus loomad asuvad ja kontrollima ei hakata. Ja siis kohe, et nad vaataksid üle kas loomadel on ikka ka head tingimused. Loomulikult oleksid tingimused pea alati valed, sest pole vaenulikumat kontolli olemas kui meie tähenärijad. KKA kontroll tahtis kõigele lisaks, et ukse kohal ka “väljapääsu silt” 24/7 helendaks. Kõik õige ja siis näeks siilipere ju tulekahju korral kuskohast saab väljuda. Igatahes sellist jama ma kuulsin ja PTA lajataks täpselt samamoodi. Mis koostööst siin ikka rääkida ja tuleb vast ka lemmikuid riigi eest salaja päästma hakata nagu metsloomigi. Kui PTA ametnikud läheksid Lõuna-Euroopasse väiksemaid söögikohti kontrollima, siis oleks jama majas – seal pole euronormidest haisugi ja kinni löödaks viimane kui üks kasvõi sellepärast, et suitsuandur puudus või kraanikauss oli kolm sentimeetrit madalamal kui norm ette nägi. Tehnoülevaatuse mees ütles kunagi hea repliigi: “Kui ta kasutaks kogu rangust, siis ei läbiks ülevaatust mitte üks masin, äsja tehasest välja sõitnud tutikad kaasa arvatud.”

Miks mitte aga kohe ka kliinikunorme hoiukodudele kehtestada? Põetavad nad ju haigeid loomi nagu arstid ette on näinud. Kliinikunõuded ka peale ja siis hakkame neid muudkui täiendama kuniks isegi peldikusse tuleb kaamera panna tagamaks, et kiisupoeg vetsupotti ei upuks. Loomade heaolu kontrollimise nimel loomulikult. No pole mu kodu varjupaik ja mõelge mingi muu sõnastus sellele bürokraatlikule kottimisele.

Hakkavad käima kenneleid ja kutsikavabrikuid kontrollimas. Lõpuks ometi ja ammu oli aeg, kuigi kuidas nüüd jääb bioohutusega? Trambite päevas mitu kutsikavabrikut läbi ja kui ühes möllab näiteks parvo, siis viite selle ka teistesse kennelitesse justkui külakostiks? Sigadega te ju nii toimetate – ranged reeglid, hukkamised ja siis korraga vurab lahtine veomasin korjustega mööda maanteid. Ma pole spetsialist, aga tundub väheke imelik. Ma muidugi vabandan kui teil on mobiilsed desovannid kaasas, aga võimalikust nakkuskoldest nakkuskoldesse trampides võib kinganina desotamisest väheks jääda. Te peaksite lausa seal lahuses koos riietega ujuma, et bakterivabaks saada. Arvestage, et kirbud, lutikad ja kehvemal juhul täid te saate ka taolistes kohtades. Õnneks loomadel on suht savi nende koha pealt.

Kas mina või minuga seotud ühing saaks pärast aastatepikkust kritiseerimist, tülikate seadusemuudatuste esitamist või isegi pärast seda kirjatükki mingitki sorti tegevusloa loomakaitse valdkonnas tegutsemiseks või kliiniku avamiseks? Loomulikult mitte ja see oleks igati inimlik vastureaktsioon. Sestap ei hakka ma vähemalt siin riigis üldse punnitamagi. Õnneks pole ma aga enam ühegi seltsinguga ega loomakasvatusega otseselt seotud ning seega ei saa PTA mulle kurja teha. Ehk vaid mu koer Ruudit uue seaduse valguses ükskõik millisel ajuvabal põhjusel kättemaksuks surma mõistes, aga ka selle vastu oleks rohi olemas – ma lihtsalt kustutan ta registrist või vormistan kellegi teise nimele.

Lööte ukse maha ja tulete ikka? Sellist õigust üle teiste inimesi kaitsma pidavate õiguste te enestele ju tahate? Kullakesed, aga nüüd lähevad asjad lappama ning teil on ikkagi politseid vaja ning mitte neid paari vennikest, kel püstol vöö peal vaid kohe automaatidega eriüksust. Kuidas kõik välja nägema hakkaks? Loodetavasti see kunagi ei teostu, aga ennustan – tungite jõuga sisse, Ruudi asub kodu kaitstes teid ründama. Lasete ta enesekaitseks maha, aga nüüd tuleb paraku seda juba ka minuga teha, sest katus sõidab täiega. Kodus on kolm kaamerat, mis saadavad salvestatu kohe netti. Neid te kätte ei saa. Vaatamata sellele üllitate meediasse narkojoobes ülimalt vägivaldsest zoofiil Valnerist õõvastava loo ja joote pärast medalite saamist koos presidendiga vastuvõtul šampust. Pööbel hoiab hirmunult pead käte vahel ja ahhetab:

„Valner ja narkarist zoofiil? Me teadsime kohe! Tal raisal oli juba selline pilk!“

Nüüd ilmuvad avalikkuse ette turvasalvestised ja veel suurem hämamine algab. Rahvas jälle segaduses, aga vahvat meelelahutust jaguks mitmeks aastaks. Meil Ruudiga on jummalast ükskõik, sest me oleme surnud. Surm tähendab olekut, millesse paljud loomad pärast PTA loomakaitse spetsialistide „päästmisoperatsiooni“ jõuavad. Igaks juhuks selgitasin üle, et kõik ikka aru saaksid, millest jutt käib.

Elame-näeme, mis sellest välja tuleb. Muide, kogu muudatuse eesmärk olevatki eelkõige „loomavabrikute“ sulgemine, mitte vabatahtlike ühingute ahistamine, kuid kas keegi nägi seletuskirjas sõna „kutsikavabrik, kennel“ või midagi taolist? Mina ei näinud. Kui seadust teete, siis peab see ikka väga selgesõnaline ja konkreetne olema. Koerakettide kaotamine oli minu jaoks prioriteet number üks kui selle omal ajal “AITAB! 33 ettepanekut”-rahvaalgatusse surusin. Arutasime loomakaitse liidu juristidega neid asju nagu ikka ja ütlesin, et kui kõik punktid välja visatakse ja kettide keelustamise sisse jääb, siis oleme ühed paganama kõvad tegijad ning maailma kalleimat konjakit väärt. Tundub, et tuleb konjaki ostmiseks raha koguma hakata, aga mänguruumi viilimiseks jääb siiski liiga palju. Nagunii on kõik üleminekud veidi nö hallid tsoonid, kus üritatakse seaduse täitmisest kõrvale hiilida, aga üritaks õige seda neil veel parema sõnastuse valimisega raskemaks teha. Praegu on liiga lihtne – muudan koera nooremaks, väidan, et on tige ja hoiangi elu lõpuni ketis rahumeeli edasi. See ei tohiks nii minna.

Sellest seaduseparanduse tõlgendusest innustatutana teeksin ettepaneku ka kliimaministeeriumile veel ühe megasuure probleemi lahendamiseks. Autosid on palju ja tuleb aina juurde. Teed on kitsad ja ruumi jääb aina vähemaks. Fossiilkütuse raiskamisest ja looduse reostamisest rääkimata. Kuidas asja lahendada? Võtke eeskuju regionaalministeeriumist ja andke kõikidele autodega tegelevatele ettevõtetele õigusi juurde. Olgu tegemist remonditöökoja, rehvivahetuspunkti või isegi autopesulaga, aga kui seal töötavale spetsialistile tundub, et te auto on katki, siis võivad nad selle tagajärgi kartmata konfiskeerida ja metallikokkuostu viia. Juhul kui leibkonnal on üle ühe auto, peaksid nad aga taotlema autotranspordiga tegeleva ettevõtte luba. Minu arust geniaalne ja peaks läbi minema küll. Kui loomadega läheb, siis läheb ka autodega, sest mõlemad käivad ju asjaõigusseeaduse sätete alla.

Viimane asi. Tulihingeliselt loomi kaitsvad riiklikud tegelased peaksid kandma selgelt äratuntavat vormirõivastust ja kõlavat nimetust. PTA loomatervise ja -heaolu spetsialist on kuidagi mage ja hale. Pakun enda poolt nimetuseks „SS loomakommando“, kusjuures esimesed tähed tähendaksid “Suure Südamega”. Kuna valdavalt tegelevad nad hukkamistega, siis see vorm võiks olla musta värvi. Must on klaasika, must on alati soliidne. Käisel võiks olla punane side, mille keskel valge ringi sees asetseks mõne väga nunnu koera või kiisukese pilt. Käpajälg ajaks ka asja ära, aga seda plaanisin vormimütsile. Nende ohtlikku tööd arvestades peaksid nad ka relvi kandma ning usutavasti selle õiguse andmine on vägagi põhjendatud. Ma arvan, et see oleks igati kohane rõivastus ja eriti veel siis kui uus seadus kehtima hakkab. Igasugused viited ajaloole on antud ettepaneku juures meelevaldsed ja kohatud. Ma lähtusin ainult kõrgematest loomade heaolu nõuetest ning pole kahtlustki, et sellises rõhutatult ametlikus vormis riigiametnikke pelgavad ja austavad ka kõige räigemad loomapiinajad.

Venemaal juhtuvad teisitimõtlejatega õnnetused ja nad kukuvad pahatihti akendest alla. Meil on asi õnneks palju tsiviliseeritum ja kasutatakse nii juriidilisi kui bürokraatlikke tõkkeid. Vägisi jääb mulje, et riigiametnikud taotlevad salamisi paljude loomadega tegelevate organisatsioonide sulgemist. Nad ei peaks nii väga pingutama, sest äärmiselt nigelast majandusseisust tingituna on annetused nii katastroofiliselt kahanenud, et ühingu tegevuse lõpetamine näib nii mõnelegi ainukese variandina. Lobby-ühingutel läheb üsna hästi, reaalselt loomi kantseldavatel mitte nii väga. See on ka loogiline kuid ometigi hoian pöialt just viimastele. Eestimaa Loomakaitse Liidu ja Loomapäästegrupi asutajana on need mulle kui omad lapsed. Kuigi mulle läheb ka teiste vaev väga korda, siis neile elan ma ometigi kõige rohkem kaasa. Loodetavasti aitate neil selle raske aja üle elada, sest nad on üsna sirge seljaga tõestanud, et on kompromissitult ikka ja ainult loomade poolt. Vahest pingutatakse üle, teinekord läheb miskit nihu, aga see kõik käib elu juurde. Kui isegi riigiametnikud õnnestuvad ja uksed tuleb sulgeda, siis ärge üldse kahelge selles, et me leiame alati võimaluse kuidas edasi tegutseda. See on sama kindel nagu aamen kirikus.

Tänan lugemast ja kaasa mõtlemast. Pole viimasel ajal väga sõna võtnud, kuigi jälgin valdkonnas toimuvat kullipilgul. Nüüd ei saanud enam vaiki olla, sest need muudatused puudutavad nii paljusid peresid ja nende lemmikloomi. Lugu sai küll pikk, aga ometigi tundub, et see on vaid murdosa sellest, mis öelda oleks. Küll jõuab. Minister on näidanud, et läheb sõnadest kaugemale ning ümarlaua nõupidamine virvendab silmapiiril. Olen taolisi üritusi kui absoluutselt mõttetuid vältinud, sest senised pole viinud kuskile. Ajaraisk ja rahva kaasamise näitemäng kuid sedapuhku tundub, et tahetakse jõuda ka reaalsete tegudeni – suur vaidlus igal juhul käib ja juba see on ise-enesest väga hea märk. Tuleks vist ikka kah kohale minna kui kutse saadetakse?

Nagu isegi lugesite saaks siit üsna palju raamatuid kirjutada – käpard-loomaarstidest ja varjupaikadest üks, oskuslikest loomaarstidest kolm, päästetud lemmikute edasisest elust lausa kolmsada kolm. Äkki võtangi ette kui päriselt pensile jään ja silm veel seletab ning mälu jänni ei jäta? Mu kolleegide käest küsis üks nooruke loomaarst pärast koosolekut, et kas surm on siis halb? Kuidas sellele lapsukesele küll vastata? Ütleks siis nii:

„Ei ole olemas taevast ja paradiisi. Ja ei näe me omi lahkunud kalleid inimesi ja sõpru rohkem mitte kunagi. Inimese välja mõeldud muinaslood kõik, sest me ei suuda kuidagi leppida mõttega, et kõik saabki otsa. Tegelikult me elame ainult üks kord nüüd ja siin. See käib kõigi, nii sinu, minu, sea, lehma kui käopoja kohta. Seejärel me sureme ja saabub pimedus ning tühjus. Igavesti.

Haritud inimesena peaksid sa aru saama, et tohutu suures vaenulikus universumis oli äärmiselt vähetõenäoline, et mingil väikesel kivikeral elu tekkeks vajalikud tingimused tekivad. Miljard asja oli selle vastu. Arstina sa tead, et miljard asja on ka eduka viljastumise ja loote normaalse arengu vastu, aga ometigi me sünnime ja elame. See kõik kokku on üks suur-suur ime, mida tuleks tõeliselt hoida. Kui võimalikult paljud sellest aru saaksid ja ka tegelikult väärtustaksid, siis oleks kogu maailm hoopis teistsugune ja parem paik. Aukartust elu ees mu noor sõber! Tunne natukenegi aukartust selle va suurimast suurima eluimekingi ees!“