Eilne hädaabikõne Lasnamäelt. Helistajaks vanem proua.
“Tulge kohe Ümera keskuse juurde! Siin on väljatorgatud silmadega pime jänes!”
“Miks te arvate, et välja torgatud silmadega? Kas verd on näha?”
“Ei ole, aga silmamunasid üldse pole. Istub liikumatult! Ta ei näe ju kuhu minna. Tulge kohe!”
“Äkki saate ta kinni püüda? Võin kohe tulla, aga panen pea panti, et saabumise ajaks on minema pununud.”
“Ei ma julge püüda.”
“Tõsi ta on – parem karta. Eelmisel aastal murdsid jänesed maha neli elujõus meest ja Tallinna Kiirabi enam vigastatud naisi, laspi ja vanureid ei loendagi – neid on lihtsalt nii palju! Aga minge ta poole ja vaadake kas see pime minema jookseb?”
“Oi jooksikski! Aga ta lonkab ka kõvasti – kindlasti on teda vähemalt pekstud kui isegi silmad pähe jäeti. Või jäi auto alla. Ta läheb praegu turu poole. Kas tulete siis püüdma?”
“Ei suuda keegi elujõus jänesega võidu joosta kulla naine. Siis oleks juba püssi vaja!”
“Sel juhul jääb see vaene loomake piinlema ja teie südametunnistusele!”
Kurat küll! Jäigi. Ärkasin kell 5.04 hommikul. Unes jänesid, kes mul kõri läbi närivad, siiski ei näinud. Hää seegi!
Ahjaa, pilt on lihtsalt illustreerimaks kui mõni linnalaps äkitselt ei tea, miherdune jänes välja näeb.
