Heategevus on kuum teema. Õigemini, oli eriti kuum teema 2022. aastal, kui abivalmis Eesti elanikud avasid oma rahakotid ja vaatasid üle oma võimalused Ukraina ja ukrainlaste heaks annetada. Nii kogunes 2022. aasta lõpuks annetusi Eesti elanikelt ja ettevõtetelt kokku umbes 90 miljoni euro eest. Milliseks kujuneb tänavune aasta, saame me üheskoos annetajate ja annetuste kogujatena oma panuse anda, kirjutab Marten Lauri, Siseministeeriumi kodanikuühiskonna nõunik.
Rahvusvahelise heategevuse uuringu World Giving Index 2023 põhjal annetas 2022. aastal iga teine eestlane (täpsemalt 52% täiskasvanutest) heategevuseks raha. Selle näitajaga oleme 142 riigi võrdluses 49. kohal ning Balti riikide seas selgelt esirinnas. Läti on sama uuringu järgi 90. ja Leedu lausa 132. kohal. Kui vaatame aga oma põhjanaabrite poole, siis Soome on 42. ning Rootsi koguni 25. kohal.
Miks me annetame?
Annetamine on emotsionaalne otsus. Loomulikult soovivad annetajad anda oma panuse maailma paremaks muutmisel, kuid erinevad uuringud näitavad siiski, et see ei ole nende peamine põhjus. Heategevusliku annetamise motivaator number üks on Pamela Miles Homeri teadustöö andmetel heaolutunne ja lootus, mis me saame sellest uskumusest, et meie annetus oli oodatud ja vajalik. Teisisõnu, inimesed annetavad, sest see pakub emotsionaalset rahuldust. Kahtlemata aitasid Ukraina abistamiseks tehtud annetused ka seda eesmärki täita. Kahjuks varjutas 2023. aastat mitu võimalikku annetuste väärkasutamise juhtumit, mis lisaks üleüldisele sõjaväsimusele veel heategevusele täiendava hoobi andsid. Vaatame kasvõi ühte skandaali keskmesse sattunud MTÜ Slava Ukraini avalikustatud andmeid, kus 2023. aasta esimesel poolaastal koguti annetusi ligi miljon eurot, ent aasta teises pooles vaid pisut üle 40 000 euro.
Vaadates annetuste pikaajalisust, siis näitab samas Swedbanki tellitud Kantar Emori uuring, et püsiannetajate hulk Eestis on suures plaanis tõusvas trendis – kui 2017. aastal annetas püsivalt 12% rahvastikust, siis 2021. aastal juba 19%. 2023. aastal langes see näitaja küll ilmselt eelmises lõigus viidatud põhjustel langusesse ja ulatus 17,3%-ni, kuid suures plaanis pole see midagi traagilist.
Mida õppida teistelt?
Aga vaatame nüüd Eestist kaugemale. Nimelt avanes mul aasta alguses võimalus osaleda Open World nimelises programmis, mis on loodud Ameerika Ühendriikide Kongressi poolt ja pakub Euroopa ja Aasia riikide spetsialistidele lühiajalisi erialavisiite Ameerika Ühendriikidesse. Programmi põnevaim ja kasulikuim osa möödus miljonilinnas Jacksonville’is, Florida osariigis, kus kohtusime mitme kohaliku vabaühendusega ja arutasime muuhulgas heategevuse ja fundraisingu teemadel.
Ameerika Ühendriikide kodanikuühiskond pole mastaapidelt mõistagi Eestiga võrreldav, sest USA-s panustavad vabaühendused umbes 5,6% SKP-st (Eestis 2%) ja pakuvad tööd igale kümnendale inimesele (Eestis ca 3%). Küll aga jagasid kohalikud vabaühendused mitmeid kasulikke näpunäiteid, kuidas riigina tervikuna heategevuse maastikul edasi areneda.
Nii kohtusime näiteks kohaliku toidupanga-tüüpi vabaühendusega Feeding Northeast Florida, kes annetuste kogumise ja fundraisingu väga suurelt ette võtnud. Tiimis on fundraiser, kellele allub kaks andmetöötlejat. Kui neile annetab keegi ühekordselt 100 eurot, võetakse annetajaga kohe ühendust, et teada saada, miks ta annetas ja kas ta tahaks ka edaspidi annetada. Suuremate annetajatega korraldatakse ka näost-näkku kohtumine samade küsimustega. Kui paljud Eesti vabaühendused seda teevad? Isikliku kogemuse pealt võin öelda, et sellise summa puhul pole ükski vabaühendus minuga ühendust võtnud pärast ühekordse annetuse tegemist.
Samuti pööratakse palju rõhku heategevusürituste korraldamisele ja isegi sellistele, mis Eesti kontekstis mõjuksid kummaliselt – näiteks oli kohtumisele järgmisel päeval heategevusüritus kohalikus õlle- ja džinni pruulikojas, kus enne annetuste küsimist antakse osalejatele mõned klaasid tervitusjooki, et nad lahkemas tujus oleksid. Ilmselt ületaks sekundiga Eestis meediakünnise, kui meie toidupank korraldaks heategevusliku ürituse näiteks Liviko tehases.
Kogukonna tugi loeb
Veel laiema pintsliga tõmmates – ookeanitagune kogemus kinnitas ka, et ameeriklased on väga seda usku, et kui tahad midagi kogukonnas või kogukonnaga tehtud saada, tuleb härjal sarvist haarata ja mitte ootama jääda, kas ja millal riik seda teeb. Sellest mõtteviisist on osaliselt tingitud ka sealse kodanikuühiskonna kõrged näitajad võrreldes Eestiga. Mida sellest Eesti kontekstis järeldada? Aga seda, et mistahes algatust kavandades, on see siis kohalik, maakondlik või üleriigiline, tasub kohe mõelda, kuidas see kogukonda kõnetaks ja kuidas kogukond selle algatuse edusse kaasa aidata saab. Nii anname ka väikese panuse NIMBY-kultuuri hoo pidurdumisele, kui kogukond algatusega kohe kaasas on ja loodetavasti ka kaasa tuleb. Rääkimata võimalusest kogukonda selle kaudu vabatahtlikena või annetajatena kaasata.
Seega, meie kõigi, nii vabaühenduste kui annetajate, käes on see, milliseks kujuneb heategevus Eestis 2024. aastal. Anna oma panus.
Kui oled vabaühendus, siis:
- liitu annetuste kogujate võrgustiku ja hea tavaga
- mõtle, milliseid uusi annetuste kogumise meetodeid saad kasutada
- mõtle, kuidas saab kogukond su algatusele tuge pakkuda
Kui oled või oled olnud annetaja, siis:
- eelista ühekordsele annetusele kasvõi väikeses summas püsiannetust
- küsi annetusi koguvalt organisatsioonilt, kuidas nad sinu annetust kasutada plaanivad ja mida nad annetuste eest teevad
- räägi oma annetamise tegudest teistele, sest see inspireerib
*Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2024/1 numbris. Autor: Marten Lauri
