Kui ma midagi angerja kohta lugedes teada sain, siis seda, et angerja kohta teatakse väga vähe. Angerja kohta teatakse, et ta tuleb Sargasso merest. Sargasso meres mängivad kevadel suguküpsed angerjad, sinna koevad nad oma marja ja seal see viljastatakse, sealt algab Ameerika angerjatel teekond läände ning Euroopa angerjatel itta. Mida aga ei teata on see, et miks just Sargasso meri? Mitte keegi pole näinud angerjate sigimist ega viljastamist ning mitte keegi ei tea, miks angerjas ainult Sargasso meres paljuneb, kuidas nad selle üles leiavad ja kuidas pika reisiga hakkama saavad.
Angerjas on salapärane liik, kelle kohta on küsimusi rohkem kui vastuseid ning läbi sajandite on neid loetamatul arvul püütud nii söögiks kui ka uuringute tarbeks, et tema kohta rohkem teada saada. See pidev püük aga on, koos kliimamuutustega, viinud Euroopa angerja kriitilisse seisundisse. IUCN-i nimekirja järgi on Euroopa angerjal äärmiselt suur risk looduses välja surra, sellegipoolest on ta siiani poelettidelt leitav. Nagu “Angerjaevangeeliumi” autor Patrik Svensson kirjutas, siis “võib-olla on angerjad lihtsalt indiviidid” ning järgnevalt püüan tema sõnadele toetudes anda ülevaate angerjate elust, olust ja omailmast.
Angerja meeleelundid ja käitumine
Angerjas läbib oma elus kolm metamorfoosi. Angerja vastseid kutsutakse leptotsefaalideks ning nad on mõne millimeetri pikkused, pisikese pea ja kehvade silmadega. Esimene metamorfoos toimub nende reisil Euroopa rannikule, mil vastsed muutuvad klaasangerjateks, kes on 6-7 cm pikad, saledad, looklevad ja värvitud. Euroopa rannikule jõudes liiguvad angerjad edasi magevette, sest nad on katadroomsed liigid, kes veedavad suurema osa oma elust magevees, kuid rändavad paljunema merre. Siin olles läbivad nad teise metamorfoosi ning muutuvad kollaseks angerjaks. Keha muutub lihaseliseks, kuid silmad jäävad väikeseks. Kui enne oli nii vastne kui klaasangerjas peaaegu, et läbipaistev, siis kollase angerja nahk heidab pruuni, halli ja kollase varjuneid. Kolmas ning viimane metamorfoos toimub angerja elu viimastel aastatel, kuid seda kui pikk on kahe metamorfoosi vaheline aeg otsustab angerjas ise (või loodus, või aeg). Kollase angerja elu periood võib olla kümme või kuni kaheksakümmend eluaastat. Pole teada, miks ja kust see otsus tuleb, kuid ühel hetkel hakkab Euroopa angerjas ujuma tagasi sinna kust tuli, ehk Sargasso mere poole. Kollane angerjas muutub seejuures hõbeangerjaks ja alles siis arenevad tal kudemiseks vajalikud elundid, uimed kasvavad pikemaks ja tugevamaks, silmad suurenevad ja seedeelundid lõpetavad töö. Kogu edasine vajaminev energia saadakse rasvavarust ja keha täitub marja või niisaga. Kui hõbeangerjas on Sargasso merre tagasi jõudnud ja mari on viljastatud, siis ta sureb.
Angerjal on samad viis meelt, mis enamikel loomadel ning nendeks on nägemis-, kuulmis-, kompimis-, lõhna- ja maitsemeel. Lisaks sellele on angerjad võimelised tuvastama heli ja vee liikumist ja näib, et neil on võime tuvastada Maa magnetvälja. Kuigi täiesti kindlalt ei saa öelda, kuidas angerjad teavad kuhu rännata, siis oletatakse, et eelkõige aitab neil rännata võime tuvastada Maa magnetvälja. Euroopa angerjad ujuvad 196 kuni 334 meetri sügavusel pimedas ookeanis ning Maa magnetväli on ilmselt ainus geofüüsiline signaal, mis annab neile teadet nende asukohast igal kellaajal ja kõigis elupaikades.
Angerjate nägemisväli on väike, kuid kuna silmad ulatuvad kehast veidike välja, siis näevad nad nii enda ette kui ka taha. Seoses elutsükli erinevate metamorfoosidega muutub ka visuaalse tundlikkuse muutus valgusspektri erinevate piirkondade suhtes. Viimase metamorfoosiga muutuvad silmad suuremaks, et angerjas pimedas meres paremini liikuda näeks.
Heli ja vee liikumise tuvastamiseks kasutavad angerjad kõrvu ja külgjoont. Tähelepanuväärne on see, et Euroopa angerjas oli üks esimesi kalaliike, kelle kohta saadi tõendid kõrvade kasutamise kohta helide tuvastamisel.
Lõhnataju on angerjale oluline suhtlemiseks, kodu leidmiseks, toidu olemasolust teavitamiseks ja kiskjate vältimiseks. Lõhnataju vahendatakse ninasõõrmetes leiduva haistmisorgani kaudu.
Maitsmismeelt kasutatakse toitmisel ja toidu lokaliseerimisel, vastuvõtmisel või tagasilükkamisel. Maitsmisorganid asuvad sageli suuõõnes, neelus või pea ja keha kohal.
Angerjal on ka eraldatud kemosensoorsed retseptorid, mida kasutatakse söötmiseks ja kiskjate vältimiseks. Samuti tunnetavad need retseptorid vees sisalduvat hapniku ja süsinikdioksiidi taseme muutumist ja on tundlikud lahustunud gaaside suhtes.
Angerja kodu ja elukeskkond
Angerja keskkonnast rääkides tuleks rääkida ka sellest, kuidas ta hingab. Tegemist on kalaga, seega on ilmselge, et tal on lõpused ja nagu varasemalt sai juba mainitud, siis elab nii magedas kui soolases vees. Kuid angerjas on võimeline hingama ka naha kaudu. Seega tsiteerides keskkonnaatropoloogi Joonas Plaani “suudavad angerjad maismaal ellu jääda ja liikuda läbi kastemärja rohu”. See, et ta suudab läbi märja muru liikuda ja maismaal ellu jääda ei tähenda aga, et see oleks angerja eelistatuim keskkond kuhu kodu rajada. Kodu otsib ja leiab ta siiski vetesügavustesse.
Olles leidnud endale kodu jääb angerjas paigale aastateks, liikudes ringi vaid paarisaja meetri raadiuses. Kodu on elupaik, millega kohaneda, mida taluda ja tundma õppida ning see on tavaliselt mudase põhjaga jõgi või järv. Angerja kodu juures peab olema piisavalt toitu ning olulised on ka igasugused õõnsused ja kivid, mille taha või sisse end ära peita. Kui selliseid õõnsuseid ei ole, siis on angerjas võimeline endale vajadusel urge kaevama.
Kuidas mõjutab angerjas teda ümbritsevaid liike
Angerjas elab enda aktiivse eluperioodi üksinda, seega lävib ta teiste elusolenditega ainult neile jahti pidades või nende eest põgenedes. Toitu otsib ta põhiliselt öösel ning päeval peidab end mudas või kivide vahel. Toidulaud on tal lai ja sisaldab: mikroosakesi, lahustunud orgaanilisi aineid, putukavastseid, selgrootuid, kalamarja. Suuremad angerjad aga saavad süüa ka suuremaid loomi nagu usse, tigusid, vähke, konnasid, linnupoegasid, raipeid, hiiri ja teisi kalu. Järelikult pole angerjas just kõige sõbralikum kala teiste (kala)liikide jaoks.
Kuid on veel teine põhjus, miks angerjas ei pruugi teistele kaladele meeldida ega sõbralikuna näida. Nimelt on ta veri mürgine nii inimestele kui teistele loomadele. Seega aga ei tähenda, et angerjale jahti ei peeta. Noored angerjad on söögiks kõikidele kaladele, kuid täiskasvanud angerjad on söögiks ainult suurtele kaladele ja kala söövatele lindudele. Tema kõige suurem vaenlane on inimene, kuid angerjas võib olla ka koduks parasiitidele. Ümaruss toitub verest ja parasiteerib angerja ujupõies, mõjutades oluliselt gaasivahetust. Lisaks parasiitidele mõjutavad angerjate elu ja tervist erinevad viirus-, seen- ja bakteriaalsed haigused. Haigestunud ja parasiitidega nakatunud kalad surevad.
Angerjas ja inimene
Patrik Svensson kirjeldas enda raamatus “Angerjaevangeelium”, kuidas Aristoteles angerjaid uuris, kuidas Freud neid püüdis ja lahkas ja kuidas mitmed kogukonnad on elatanud end angerja püüdmisest.
Joonas Plaan rääkis Keskkonnaraadios kihnlastest, nende angerja püüdmise traditsioonidest ja kultuurist. Plaan kirjeldas, kuidas Nõukogude ajal püüdsid kihnlased nii palju angerjaid, et nad ei osanud nendega midagi peale hakata ja kasutasid põldudel väetisena, nüüd aga räägivad kalurid, et heal aastal saavad nad Läänemerest 1-3 angerjat. Sealjuures tõdes Plaan, et kihnu kultuuril läheb tänavu paremini kui Nõukogude ajal. Seega angerjad on küll palju mõjutanud inimeste traditsioone ja söögilauda, kuid see ei tähenda, et kui keelatakse ära angerjate püük, siis kultuur hääbub.
Nii Plaan kui ka Svensson tõdevad, et inimmõju angerjale peaks olema nii nulli lähedane kui võimalik. See tähendab seda, et neid ei tohiks enam püüda ei laborisse ega toidulauale. Varasemalt on peetud Rootsis angerjapidusid ning Eestis angerjafestivale, kus peamine tegevus on angerja liha söömine. Eestis toimuvad siiani angerjafestivalid, mil paari päeva jooksul süüakse ära mitu tonni angerjat ja seda ajal, mil liik on kriitiliselt ohustatud.
Mina pakuks välja, et angerjafestivali võiks edasi pidada, aga uues kuues. Sellest võiks teha festivali, kus hinnatakse angerjat kui indiviidi ja räägitakse temast muinasjutte, müüte ja tõsilugusid. Angerja eluiga võib olla kuni 80 eluaastat ning on müüte ja legende sellest, kuidas nad 100 aastaseks elavad. Neil on sama pikk eluiga kui inimestel ja kuigi nad ei ole meile väga sarnased ega paista silmale nunnud, siis nendes on teatud salapära, mis inimesi köidab. Alustasin seda analüüsi teadmisega, et inimesed teavad angerjatest vähe. Ta hoiab endale veel paljusid saladusi, mida oleks põnev kohe ja kiiresti teada saada, kuid tundub, et me peame inimestena nad rahule jätma, et nad jõuaks taastuda ja rahulikult elada. Võib-olla kui nad on oma populatsiooni taas kõrgustesse seadnud ja kui meie tehnoloogia on piisavalt arenenud, siis pajatab ta meile kõik saladused nii, et me neid sealjuures enam tapma ei peaks.
Kasutatud allikad
- Deelder, C. L. 1970. Synopsis of biological data of the eel Anguilla anguilla (Linnaeus, 1758). FAO Fisheries Synopsis. Kättesaadav: https://www.fao.org/inland-fisheries/topic/detail/fr/c/1150088/.
- Hunt, M. David; Hart, S. Nathan; Collin, P. Shaun 2014. Sensory Systems. – Trischitta, Francesca; Takei, Yoshio; Sébert, Philippe (eds.) Eel Physiology. Taylor & Francis Group, 118-159. Kättesaadav: https://www.vet-ebooks.com/eels-physiology-ebook/.
- Svensson, Patrik 2020. Angerjaevangeelium. Tänapäev.
- Pajuste, Margo (toim.) 2017. Angerjas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. AS Ajakirjade Kirjastus
- Plaan, Joonas 2022. Keskkonnaraadio. Angerjatest. Silmudest. Kalade elusalt soolamisest. Kättesaadav: https://www.facebook.com/100076305969805/videos/469081178073750.
- Deelder, C. L. 1970. Synopsis of biological data of the eel Anguilla anguilla (Linnaeus, 1758). FAO Fish. Synop., 80: 68.
LISA:
- Loomuse ja Eesti Loomakaitse Seltsi ettepanek võtta angerjas looduskaitse alla: https://loomus.ee/euroopa-angerjas-tuleb-votta-looduskaitse-alla/
- Pealtnägija 25.10.2023 https://etv.err.ee/1609130441/pealtnagija
- Kaduva maailma lävel – “Euroopa angerjast” – https://youtu.be/tddsJIhinhU?si=62PfGFV4r-sv63dO
*Autor: Loomuse liige Laura Sauga-Tilk
